Tere!
Oleme tuttavad pea 9 kuud, kõlab klassikaliselt aga tõesti minu jaoks on Ta ideaalne...kui vaid poleks seda eksnaist. Ilmselt pole ma kunagi end kellegi seltsis tundnud nii hästi...ja samas tundnud nii kohutavat valu.
Meie probleemid algasid sellest, et eksnaine on üliaktiivne. Neil on ühine 6aastane poeg, kelle tegemistest on nii sõnumite kui piltide näol vaja teineteisele iga jumala päev ülevaade anda. Olen nõus ja lepin sellega, et meil kõigil on minevik ja laste pärast peame jääma täiskasvanuks ja suutma normaalse inimese kombel käituda. Ja ilmselt lepiksin isegi sellega kui neid pildikesi ja smsse saadetakse normaalsel ajal, mitte nt kl 11 õhtul. Viimasel ajal tuleb ka muid olmeprobleeme, kuidas üht või teist asja parandada ja seda loomulikult õhtul peale kl 21, nagu siis saaks 200km kauguselt midagi teha.
Olen aru saanud, et ka eksnaise elus on keegi uus meesterahvas aga ikka ta ei jäta pommitamist, tegelikult ongi algatajaks eksnaine, mitte minu kaaslane, ta on lihtsalt nii hea inimene, et vastab alati nendele küsimustele ja teemadele.
Mina aga olen muutunud täiesti närviliseks, minu hingerahu ja enesekindlus on täiesti kadunud, ma nutan pidevalt,ei saa öösiti magada...ainult mõtlen, miks nad peavad nii tihedalt suhtlema. Väidetavalt oli nende suhe juba viimased paar-kolm aastat olnud nagu õe-venna kooselu ja igasugused tunded on ammu kadunud. Ma isegi usun seda ja usun kui mulle öeldakse, et ma olen kõige kallim ja ilmselt Ta ju ei sõidaks mu juurde teise Eesti otsa kui 10km kaugusel asub eksnaine. Ma ju ise suhtlen ka oma eksmehega aga kui just midagi ei põle, siis peale 17st ma talle kindlasti ei helista, mõeldes selle, et tal oma elu ja uus inimene, kellele ei pruugi minu käitumine meeldida. Loomulikult on erandjuhtumeid ja neid mõistaksin ka oma kaaslase puhul.
Seda olukorda on lihtsalt nii raske taluda, et olen juba mõelnud see suhe lõpetada, lihtsalt et ennast sellest valust säästa. Ma ei tea enam kuidas käituda, kui midagi ütlen, siis võetakse seda kui alusetut süüdistust...kuigi selgitan vaid oma seisukohti, mida tunnen ja mõtlen. Või kas selline eksnaisega suhtlemine ongi normaalne ja peaksin läbi hammaste edasi naeratama?
Olete koos mehega, kes tundub teile olevat ideaalseks partneriks, kuid siiski tunnete suurt hingevalu, sest mees suhtleb intensiivselt ka oma eelmise naisega. Olete mehele oma seisukohti ja tundeid segitanud, kuid tundub, et mees ei arvesta nendega.
Normaalsus suhetes on väga lai mõiste. On väga erinevaid kooselusid ja kõrvaltvaatajale võivad need lausa hullud tunduda, kuid kõige olulisem on see, et olukord sobiks mõlemale suhtes olevale inimesele. Kui üks osapool on rahulolematu, siis ilmselgelt ei ole tegu normaalsusega.
Alustuseks soovitaksin teil mõelda, mis on teie praeguse suhte staatus. On see üksteise tundmaõppimise aeg ehk n.ö. käimise aeg, on see kooselu, kus te mõlemad vaatate juba koos tulevikku ja teete plaane, kuidas te koos kui perekond tulevikus toimetate, võib olla see juba ongi perekond või on see mingil kombel üleminekusuhe, et üksindusega hakkama saada. Kindlasti kaasake sellesse arutellu ka mees.
Kuna teie suhe on siiski algusjärgus, siis tasub rääkida oma ootustest ausalt. Paluge, et ka teie kaaslane seda teeks. Võib siiski juhtuda, et mõnikord on raske olla aus isegi oma mõtetes, sest kardetakse seeläbi kaaslane kaotada või ära hirmutada vms. Võib olla saaksite sellise vastluse mehega juba eelnevalt ette planeerida. Näiteks valmistate/ kutsute mehe pühapäevasele lõunasöögile ja ühtlasi ütlete, et tahate rääkida teievahelisest suhtest. Kindlasti ei tasu sellist tõsist vestlust pidada n.ö. teiste tegemiste kõrvalt. Kui tunnete, et mees on valmis teid kuulama, siis rääkige, mis on teie kindlad ootused ja mida te tahaksite, et muutuks. Rääkige ainult iseendast, ärge süüdistage meest, ärge üritage manipuleerida. Te ei saa meest “panna midagi tegema”. Paluge, et ka mees oma nägemust kirjeldaks. Kui need nägemused mingiski osas kattuvad, siis on võimalus erinevuste osas ehk mõningasi kompromisse leida. Oleks tore, kui saaksite sõlmida kokkulepped, kuidas toimub eelmiste elukaaslastega suhtlemine jms. Kindlasti tuleks seejuures arvestada, et suhe võib olla purunenud, kuid lapsevanemaks jäädakse elu lõpuni. Kui mees keeldub sellisest arutelust või ta ei taha teid kuulata, siis tegelikult on ka see teile teateks, ehk siis teateks sellest, et mees ei ole valmis oma tulevikuplaane tegema või neid vähemasti veel teiega jagama. Suhtes ollakse kahekesi ja ka vastutus selle suhte toimimise eest on kahepoolne. Kui üks osapool ei arvesta üldse teise ootustega, siis seda suhet ei ole olemas või siis on see üks üsna tasakaalust väljas.
Igas suhtes on “liblikad kõhus” periood ligikaudu 1-2 aastat. Edasine põhineb juba kokkulepetel, üksteisega arvestamisel, üksteise austamisel. On tõepoolest keeruline uskuda, et kui mõlemapoolset üksteisega arvestamist ja rahuldustpakkuvat suhet ei olnud võimalik saavutada suhte alguses, siis on seda võimalik teha paari aasta pärast.
Soovin kainet meelt ja pealehakkamist oma vajaduste eest seismisel!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
