Olen olnud üle 10 aastat abielus mehega, kellel on süvenev alkoholiprobleem. Viimasel ajal on hakanud see tema tööelu segama, tekkinud on võlad jne. Umbes aasta tagasi ta tunnistas oma probleemi, püüdis ennast kokku võtta, aga langes siiski tagasi. Vahel mul on tunne, et ta on alla andnud ja suisa ei tahagi enam elada, ehkki laste nimel veel pingutab. Vägivaldne ta ei ole, peret kohtleb hästi, kuid hoiab kõike endale ja ei suuda muredest rääkida, sest ka tema isal oli sama probleem ja ta häbeneb seda väga. Kui mina püüan temaga selles rääkida, üritan olla erapooletu, mitte süüdistav. Olen lugenud, et emotsionaalselt seotud inimesed ei saagi sõltuvushaigeid aidata ja soov peab olema ise muutuda, aga tunnen, et mul on järjest raskem lihtsalt oodata, kuidas see kõik lõpeb. Kõige raskem on see, et mul pole sel teemal kellegagi rääkida, häbi on millegipärast, justkui ma ei saaks oma eluga hakkama ja oleksin ebaõnnestuja. Tean, et minusugustele on olemas tugirühmad, aga soov pead jaanalinnuna liiva alla peita on olnud siiani suurem. Tean, et pole kindlat valemit, aga ehk oskab keegi soovitada, millest alustada? Kuidas saada tagasi hingerahu ja tasakaal, saada lahti hirmust ja vaadata tulevikku, ükskõik, mida see siis toob?
Olete mures oma alkoholiküüsis oleva abikaasa pärast ja mures ka iseenda pärast, sest hingerahu ja tasakaal on kadunud.
Mõistan teie olukorraga kaasnevaid vastuolulisi tundeid. Kuigi mehel on probleem, on ta suure tõenäosusega siiski hea inimene ja tundub, et ka tema lapsepõlv ei ole teda just palju toetanud. Püüate hoida praegust masinavärki koos, tõenäoliselt laste jaoks olukorda dolereerides ja ehk isegi kogu ümbruskonna eest varjates. Paraku ei ole selline toetus mehele suurt muutust paremuse poole toonud. Teatud mõttes olete saanud süsteemi üheks osaks. Süsteem püsib koos muutumatuna vaid siis, kui kõik osakesed oma rolli täidavad. Just täpselt nagu kellamehhanismi hammasrattakesed.
Kuna probleem on aastatega süvenenud, siis on tõenäoline, et lastel (arvatavasti on peres ka lapsed) on hakanud välja kujunema „alkohooliku lapse identiteet“. Nad püüavad esialgu olukorda sõprade eest varjata ning hiljem on suur võimalus, et nad hakkavad oma väljendamata tundeid alkoholiga leevendama. Teie ise elate elu, mis tõenäoliselt ei sarnane just palju teie varasemate unistustega, ehk olete oma soovid ja unistused isegi lausa unustanud.
Maalin sellise kurva pildi teadlikult, et väljendada vaid seda, et muutus ei tule enne, kui midagi olulist teie peresüsteemis muutub. Mehel ei ole jõudu praeguses situatsioonis välja paremuse poole välja murda ja teie olukorra stabiilsena hoidmine pigem vähendab muutuse võimalust. Oskan teile vaid soovitada, et hakkaksite tõsiselt mõtlema iseenda peale, iseenda heaolu peale. Tuletage meelde, millisena te oma elu päris noorena ette kujutasite, millised olid teie unistused, milles just teie ise tugev olete. Kui te ei soovi osaleda tugigruppides, siis leidke endale kindlasti psühholoog, kellega oleks hea kontakt. Leidke iseennast üles teie iseenda pärast ja ka kindlasti laste pärast. Te ei saa otseselt mõjutada meest vähem jooma, või üldse mitte jooma. Te saate anda talle enda poolt kindla sõnumi, et te ei kannata seda enam. Te saate anda talle erinevaid informatsioonimaterjale, kuidas minna alkoholiravile või saate jätta köögilauale infot psühhoterapeutide kontaktide kohta.
Edasine saab olla vaid tema enda otsus, tema enda isiklik jõupingutus oma tontidega ise toime tulla.
Tõesti usun, et meile kirjutamine oli teie jaoks esimene samm ja alguse tegemine probleemiga konstruktiivselt tegelemisel. Edasine võiks olla iseendale toetuse leidmine psühholoogi või unustatud sõprade näol. Kui olete raamatute armastaja, siis proovige leida aega ka raamatute lugemiseks. Soovitaksin mitte ainult kaassõltuvuse teemalisi (Mellody, Pia „Kaassõltuvus”, Väike Vanker 2007), vaid ka erinevaid enesearengu ja eneseabi raamatuid, mis just teil endal aitaksid tugevamaks saada. Paradoksaalsel kombel just nii aitadegi oma abikaasat kõige rohkem, sest võimalus, et ka tema suudab sellises olukorras muutusi teha, on suurem.
Soovin teile jaksu ja julgust ja positiivset meelt!
Aitäh vastuse eest. Enda heaolu peale mõeldes jõuan enamasti sinnani, et kuna mulle on väga tähtis turvatunne tuleviku suhtes, oleksin ehk õnnelikum ja rahulikum, kui elaksin lastega üksi. Mul on töö, mis mulle meeldib ja milles näen suuri arenguvõimalusi. Siiski tähendaks selline 'isekas' samm laste elukvaliteedi järsku langust, samuti kardan, et see põhjustaks mehe elus lõpliku allakäigu ja ma ei tea, kuidas lastele seda olukorda selgitada. See on hirm ja süütunne, mis hoiab mind paigal.
