Üsna kohe mehega kohtumise järel hakkasid minu ja mehe vanemate-õe vahelised suhted rappa kiskuma. Otsest põhjust nagu polnudki. Eelkõige nagu väga erinevad inimesed ja siis see asi läks tasapisi järjest rohkem viltu. Abikaasa oli suguvõsas noorim ja ainus poisslaps ning kaua vallaline - sellest tulenevalt suhtuti temasse kohati nagu poisikesse, keda siis röövima tuldi.
Ka mehe käitumises on märgata natuke vastavaid jooni - emme-issi-õeke on üle kõige ja pühad ning puutumatud. Kui mina peaks nende kohta midagi ütlema, siis mees solvub-vihastab või pisarateni. Aga vastupidises suunas on paraku kõik lubatud. Mehe meelest on see, et ta ei sekku, neutraalsus, aga minu meelest minu suhtes ülekohtune ja tegelikult ka alatu. Kuna ämm-äi usuvad ainult seda juttu, mis nende poja suust tuleb, siis on nende jaoks vaikimine nõusolek. Kui poeg midagi ei ütle, siis järelikult minia ongi nii- ja naasugune. Hiljuti oli kaks juhust, kui mind süüdistati-rünnati konkreetselt valede faktidega, aga mees ainult vaikis. Neutraalne võiks minu poolest isegi olla, aga seda kõva häälega välja öeldes, et mina ei sekku ja seisukohti ei võta, aga ta ainult vaikib. Ja seda võetakse kui nõusolekut. Mehe meelest on kogu suhtekorraldus see, kui mina tema sugulastega lihtsalt ei suhtle, aga ma pole sellega nõus. Seeläbi kiidetakse mehe sugulaste teguviisis kõik heaks ja mind pannakse "hulluna puuri". On asju, mille suhtes ongi vaatenurgad erinevad ja seal võib vaielda, kellel on õigus, aga kui mind rünnatakse konkreetselt väidetega, mis on faktiliselt jamad, siis ma ei näe seal mänguruumi. Minu jaoks on selge piir mehe suhtes, millest ma ei luba kellelgi üle minna. Ta on minu valitud abikaasa ja igaüks igasugust jama tema kohta ei räägi. Juba puhtalt selle alusel, et ta on minu abikaasa. Minu mees ei saa aga üldse aru, mida ma temalt ootan. Kui ma ei vinguks, siis oleks kõik ju suurepärane. Mina aga hakkan aasta-aastalt mehes mehe asemel poisikest nägema, kes pole emme seelikusaba varjust välja astunud ka enam, kui kümne aastaga ja see ei ole just eriti seksikas omadus. Äkki poleks mehel tasunud naist võttagi.
Enda eest seismise oskust on vaja kõikides suhetes ning seda ei peaks jätma tegemata hirmus suhteid kahjustada.
Mehe sugulased on kindlasti see lähisuhtering inimesi, kellega enamasti tahetakse hästi läbi saada. Nii teiegi - saan aru nii, et olete püüdnud oma seisukohti mõistetavaks teha nii oma mehele kui ka tema emale-õele, kuid teie tunne on, et mees asub teile olulistes küsimustes pigem ema-õe poolele ja see teeb teile haiget ning tekitab ka palju pahameelt.
Ämma ja mehe õega on mõistagi tore "samas paadis" olla, kuid kui see siiski ei õnnestu, ega siis polegi midagi teha. Kui teie räägite oma seisukohtadest endakohaselt, kedagi süüdistamata-halvustamata, jääte lugupidavaks nii enda kui teiste vastu, siis peaks olema tehtud elementaarne, et suhe püsiks normaalne. Me oleme kõik erinevad, meil on eri vaade elule ja juhtumustele, ka samade sündmuste kirjeldamine on tihti erinev, sest faktid on üks osa juhtunust, emotsioonid aga teine. Kuna inimeste emotsioonid mingis olukorras olles on erinevad, siis see mõjutab ka fakte - emotsioonid annavad faktidele värvingu, ja nii tundubki, et kumbki kirjeldab ka fakte erinevalt.
Aktsepteerimine laiemalt on suhetes oluline. See ei tähenda heakskiitu - te ei pea heaks kiitma mehe, ämma vt arvamusi, kuid aktsepteerida on oluline, st püüda mõista, et teine inimene võib aru saada, tunda, fakte näha jms täiesti erinevalt. Kui teine pool tajub, et vähemalt püüame temast aru saada, siis just see teeb dialoogi võimalikuks. Loomulikult võib olla raske teist kuulata, kui teisel on hoopis teised arusaamad ja vaade, ent ilma kuulamata ei sünni ka mõistmist ega dialoogi.
Ma ei tea - ehk olete püüdnud mõista, kuulata ja aru saada ning proovinud seejärel ka enda vaadet esitada, paludes samuti kuulamist, mõistmist ja aktsepteerimist. Kui tunnete, et teid ei aktsepteerita, ega siis olegi muud teha, kui hoida suhted võimalikult viisakad. Suhte loomiseks on vaja vähemalt kaht inimest, suhet ei saa luua ja hoida ühepoolselt ning ka suhte reegleid ei saa luua vaid üks osapool.
Suhetes mehega kehtivad samad asjad, kuid "samas paadis" olemine mehega on lihtsalt hädavajalik. Vingumine (ei tea küll, mida te selle all täpsemalt silmas peate) ei vii edasi, ehk on siiski võimalik teineteist kuulata nii palju, et sünniks mõistmine ja ühised otsused, sh suhtlemisviisi osas mehe sugulastega.
Vahel on ka nähtav, et ühe probleemi all on peidus teised. Ehk peaks mõtlema oma paarisuhtekvaliteedile ka üldisemalt. Soovi korral saate pöörduda ka nõustamisse, et seda olukorda uurida.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
