Oleme olnud koos 8 aastat mehega, millest 4 aastat abielus.
Peale 3. aastast üritamist saime lõpuks lapse (laps 7 - kuune).
Tülisid ja probleeme on kogu aeg olnud, omavaheline suhe on pigem nagu head sõbrad ja mingit armatsemist, suudlemisi pm ei ole. Lapse saamine võttis väga kaua aega, mille vahele jäi tõsine suhte jahtumine ning igaüks elas nii öelda oma elu (töö, hobid , ülikoolid, sõbrad).
Vahekorras olime/oleme paari kuu tagant ehk- kõige pikem vahe vist mingi 5 kuud. Paar aastat tagasi tekkis minul ka üks silmarõõm, kellega oleme väga sarnased ja mõttemaailm klapib rohkem kui oma abikaasaga ning vanus on meil ka sama. Abikaasaga vanusevahe üle 10 aasta. Huvid ja soovid on ka erinevad. Tema teeb palju tööd ja kodus harva, üritustele kaasa ei viitsi tulla, aga samas tean et ta teeb seda kõike pere nimel :S
Oh ei tea mida teha. Eitahaks ka 10 aasta pärast avastada, et oleks võinud ikka eluga edasi minna, mitte elada kiretut ja igavat elu.
Mees ütleb, et tema tunneb, et mina ei hinda teda selle kõige pärast mis tema teeb ...
Kaalute oma mõtteis olulist valikut: kas jääda kokku oma abikaasa ja lapse isaga või lahutada ning minna oma eluga edasi.
Valik pole tõesti kergete killast. Kui loen teie kirjeldust oma senisest kooselust, siis kas võib olla, et pikk lapsesaamine on olnud üks oluline mõjutaja teie suhte jahtumises. Seksuaalse läheduse üks eesmärke on lapse saamine, kuid väga oluline on ju ka seksuaalne nauding, sügava emotsionaalse läheduse, usalduse ja avatuse tunnetamine, kire vaba vool kahe armastaja vahel. Lapse „pikaajaline tegemine“ võib võtta seksilt selles nii vajaliku spontaansuse ja loomulikkuse, ning nii võib kannatada saada ka suhe tervikuna.
Seksi regulaarsus ja sellekohased harjumused on väga individuaalsed. Ei maksa malli võtta üldisemalt levinud vaatest, et 2-3 korda nädalas seksida on normaalne. Iga paar kujundab oma normaalsuse siiski ise, oluline on, et mõlemad partnerid on rahul, ja ka sel rahulolul on laiad raamid, sest pole paari, kus seksvajadused oleksid täiesti võrdsed. Ja aina ära jääval seksil on samuti palju põhjusi. Ma ei oska arvata, kui palju olete sel teemal vestelnud: kuidas/kui palju kumbki tahaks, mis soodustab, mis takistab, mis käivitab, mis hoo maha võtab…
Laiem teema on, kui palju on teil omavahel juttu olnud sellest, miks te kumbki olete selles suhtes, mis võiks olla teisiti, kas on võimalik luua võimalusi, et kummagi rahulolu suhtega oleks suurem.
Tülid ja probleemid kuuluvad suhte juurde. Suuremate probleemide lahendamine (eksistentsiaalsed mured, nagu näiteks lapse mittesaamine/saamine) nõuab mõistagi enam suhteressurssi ja enam isiksuslikku küpsust, et tulla toime kriisisarnases olukorras. Samas, kui suhe on eelnevalt olnud piisavalt tugev, kui kokkuhoidmist soodustavat ja ühist on suhtes palju, siis elatakse raskemad ajad hõlpsamalt üle.
Te kirjutate, et olete olnud head sõbrad. Sõprus on paarisuhte kooshoidmiseks väga oluline, eriti paistab see silma pikaajalistes suhetes. Kirglikkuse ja iha hulk liigub ikka üles-alla, sest tunded inimese sees ongi muutlikud. Kui iha on parajasti vähem, siis saab toetuda sõprusele ning hoida meeles oma otsust pühenduda (seda ju abielutõotus tähendab: suuta olla koos nii headel kui ka halbadel aegadel).
Kirjutate ka, et ühiseid huvisid ja soove on vähevõitu. Mis siis on olnud teie suhte alus? Millel on põhinenud teie sõprus? Kas sellel, et olete teineteisele andnud suhtes nii vajalikku vabadust, kuid seda vabadust on saanud lõpuks nii palju, et olete kaugenenud teineteisest? Minu pakkumine ei pruugi õige olla, kuid tundub, et teil on vaja mõelda neile küsimustele.
Enne suhte lõpetamist on ikka mõistlik uurida, kas seda suhet on veel võimalik muuta. Eriti mõeldes, et teie ühine laps on veel nii väike. Te võite 10 aasta pärast tõesti kahetseda, kui jätkate samal moel. Muutus saab suhtesse tulla selle kaudu, et suhtes olijad püüavad mõista oma suhte iseloomu, neid põhjuseid, miks see arenes just selliseks. Seejärel saab rääkida sellest, mida võiks muuta, et rahulolu ja õnnelikkus oleks suurem. Siis saab proovida neid asju muuta – see vajab kummagi pingutust ja kannatlikkust ja aega, sest muutus ei sünni ruttu. Nii et see on terve protsess.
Aga muidugi – kui teil ei ole raasugi usku, et see kõik võiks veel toimida, siis saate võtta vastutuse selle eest, et suhe lõpetada, sest kui üks osapooltest seda soovib, siis ei jää teisel suurt midagi üle, kui püüda sellega leppida.
Soovi korral võite pöörduda ka paariteraapiasse, et neutraalse spetsialisti toel saada ehk selgemini aru oma suhtes toimuvast.
Oleme abikaasaga väga palju rääkinud, õnneks oleme selle koha pealt sarnased, et suutadame rääkida ja arutada asju. Enamasti aga jõuame rääkimistega taas välja sinna kuhu alati- ühesõnaga midagi ei muutu.
Tema ei ole nõus tegema kompromisse, neid on tehtud aga mingi hetke pärast muutub kõik endiseks. mina aga ei taha veel loobuda oma unistustest, mille täitmine temaga kooselus tundub võimatu. Olen jätnud tegemata/käimata väga palju asju nende 8a aasta jooksul põhjusel et tema ei saa sellest osa võtta või temale ei meeldi see.
Loomulikult on tema sellesse suhtesse panustanud oluliselt palju muud (majanduslikult just). Meie perekonna / lapsepõlve taustad on aga väga erinevad ning vahel tundubki et just sealt algavad meie arusaamatused teineteist mõista, kindlasti ka vanusevahe.
Kire jahutumine algas juba ennem "lapse tegemise" perioodi ning minule oli arusaamatu kuidas minu mees ei "taha" mind üldse, ega nii öelda vaata mind. Seal peale hakkasid tekkima ka huvid väljaspool seda suhet.
Kui rääkimine ja arutlemine suhte teemadel paarisuhtes võimalik on, siis see on väga suur pluss suhtes. Kuid tõesti - seda juhtub alatasa, et muudkui räägitakse, aga mida ei muutu. Mis seda võib põhjustada? Kas võib olla, et te olete küll palju rääkinud, kuid pole tegelikult julgenud rääkida kõige tähtsamast? Kas võib olla, et teie jutuajamistel on kindlad nn kinnijooksmiskohad, kus tekibki see tunne, et jõudsime välja sinna, kuhu alati. Just sealt kohalt peaks oskama edasi minna.
Veel kerkib mul küsimus, kui palju te kumbki igatsete tegelikku muutust oma suhtesse, kui pärast muudatuste kokkuleppimist kõik alati ära vajub? Kas räägite ikka neist muudatustest, mida tegelikult igatsete? Muutust muutuse pärast pole ju mõtet teha. Kas võib ka olla, et teie suhe on sisuliselt lõppenud, ent kumbki ei julge võtta vastutust selle lõpetamise eest?
On tõesti oluline mitte loobuda oma unistustest, aga neid on mingil määral ikka vaja kohandada ka reaalsusega. Kui antakse endale aru sellest, et olemasolevas suhtes jääb suur osa igatsetust katmata, siis on suures piires kaks võimalust: leida suhe, mis katab igatsetu, või leppimine suhtega sellisena nagu see on, keskendudes muudele väärtustele, mis selles suhtes ikka ehk ka olemas on. Kummalgi valikul on omad plussid ja omad miinused. Oluline on aga meeles pidada, et ükski suhe ei saa katta meie kõiki vajadusi, meie kõiki unistusi. Osa sellest saame ikka väljaspool suhet. Kui aga see tasakaal pigem sinna "väljapoole" kaldub, siis on suhte kohal küll tõsine küsimärk.
