Tere! Oleme mehega vanustes 32 ja 33. Mõlemal kõrgkool jäänud pooleli. Töötame. Saime 2012 jõulude paiku tuttavaks interneti vahendusel, tema leidis mind ja tundus, et leidsime kohe ühise keele. Tema kurtis muret, et naine lihtsalt kolis salaja seletusteta kodust minema. Ja mina siis üritasin nõuga ja elukogemusega abistada. Juba vähem kui kuu möödudes kohtusime. Ja mõned päevad hiljem, olin tema juures juba väga tihti. Tundus, et kõik ilus, ühised maailmavaated ja tema väga tubli mees, saab majanduslikult hästi hakkama. Olime armunud.
Peagi aga hakkasin kõrvalt vaikselt nägema, et on suhteliselt tihti kitsikuses, aga kuna on väga osava jutuga inimene, siis ma uskusin, et see on tal ajutine.
Mehel on üheöösuhtest laps, kelle omaks tunnistas, keda saab näha nii tihti kui tal aega on, siis mina ei keelanud neil kohtuda. Selle vastu oli suhteliselt tihti olnud tema eksnaine. Avastasin ükshetk, et selle lapse saamise kohta aru pärides läks mees üsna endast välja ja hakkas mulle ette heitma asju, mida mina olin talle puhtsüdamlikult oma elu kohta ära rääkinud. Lõppesid mul sellised küsimused hoopis minu täieliku solvamisega ja mõlema nutmisega. Üritasin siis hoiduda selle kohta aru pärimast.
Varsti avastasin ka ise, et olen beebiootel. Ja hakkasid pihta tihedad tülid, kui küsisin midagi, mis temale ei meeldinud. Arvestamata, et mina olin rase, oli ta vahel mind endast nii välja ajanud, et kartsin sündimata beebi tervise k.a psüühhilise tervise pärast. Ütlesin ka talle seda, aga paistis, et teda ei huvitanud, sest minust hoidis ta terve raseduse aja üldse kasvõi ühes toas istudes mõned meetrid eemale, nagu oleks tuli, mida karta. Sel ajal sain palju patja nutetud, sest hellust ma mehelt ei saanud, paar korda sai talle ka seda öeldud, kuid midagi ei muutunud, pigem ärritus ja õigustas end. Vahel ka vabandas oma ärrituvust aga seda oli tõesti väga harva, pigem ütles, et ütlesin sulle seda ja seda seepärast, et oli vihane ja ei mõelnud vms.
Võib öelda, et juba sealt alates ei kasvanud minu armumine armastuseks, nagu loogiline jätk oleks olnud. Väidetavalt temal kasvas aga ma ei suuda seda kuidagi uskuda.
Tema rahaline seis oli endiselt ebastabiilne ja mina maksin tihti kõige eest, mille jaoks temal enam raha polnud, lisaks võttis ka minult võlgu ja on siiani võlgu päris suured summad.
Jätkusid tülid, igasugused pisasjadki ärritasid teda, midagi küsida/öelda ei võinud, eriti rahade kohta, kohe tulid etteheited selle kohta, milline mu elu enne teda oli ja üleüldse vaadaku ma ennast mitte teda. Keerati üle skandaal, kus mina lõpuks jälle patja nutsin. Ja endiselt oli mure oma lapse tervise pärast, kuigi haiglas kinnitati alati, et kõik on hästi aga psüühhikat ju ei näe.
Ühes osas võin teda kiita, et tegi mulle enne tööle minekut alati smuutisid toiduks, sest mul ei läinud siis mitte midagi muud alla ja võtsin rasedusega alguses hoopis 10 kilo maha.
Abikaasal oli järjest vähem aega minu jaoks.Üle päeva olid juba joomised. Siis mõtlesin, kuidas võiks teda millegi muuga rakendada, kui joomisega ja kuna ta oli ka ise tahtnud juba varem tegeleda metsandusega ja näitlemisega, siis saigi tal metsanduskooli paberid sisse viidud, kuhu sisse sai ja liitus harrastusteatriga. Ma olin rahul, pigem olgu suuresti hõivatud nendega, kui joomisega.
Nüüd muidugi oli tal aega minu jaoks veel vähem.
2013 sügis abiellusime, sest tahtsin, et lapsel ja emal oleks sama nimi, saan aru, et see oli kõige valem otsus minu elus. Armastuseta abiellu astuda. Pealegi paar päeva enne seda ma veel ütlesin, et ei taha aga nagu juba ütlesin, et ta on väga osava jutuga mees ja oskab vabandada ja kiita ennast, et kõik läheb paremaks ja see on tema eluunistus. Jäingi nõusse.
Vähem kui paar kuud hiljem sündis enneaegselt perre tütar, ilmselt seetõttu enneaegne, et rahmeldasin kodus üksi, et lapse tulekuks oleks kõik korras ja olemas. Riided ja vajalikud asjad lapsele ostsin kõik ise.
7 päeva olin haiglas, millest äkki paar või kolm ööd oli ka mees, suurem osa norskamise pärast ei ööbinud, kuid korra ka joomise tõttu.
Tulin koju ja juba järgmisel päeval taheti meid üürikorterist välja visata, sest
mees oli jätnud üürirahad maksmata. Nutsin seetõttu palju, õnneks ema oli kürval toeks. Rääkisin üürileandjaga niikaua, kuni oli nõus üürilepingu minu nimele tegema, ja mina maksin üüri ära. Kuigi olin seda nagunii ka varem teinud.
Ja siit kõik jamad algasid, kuna mehel polnud niigi õieti aega perega olla, pidi iga vaba hetk nosu täis tõmbama. Ja kui palju oli seetõttu tülisid, mis lõppesid ikka nii, et mina vaadaku ennast. Ei lugenud talle see, et mul laps(siiani) on rinnalaps ja tema juuresolekul oli vaja minu küsimised joomise kohta või rahade kohta selliseks skandaaliks keerata, kus mina vaadaku ennast, samal ajal nutsin tihti laps rinna otsas ja laps siis koos minuga. Mul oli järjest suurenev mure lapse psüühhika pärast. Rääkisin mingihetk ka talle, kui taaskord oli rahu majas.
Mitmeid kordi hakkaski ta kodust seepärast minema kõndima, et teadis, et ei suuda end vihasena taltsutada, ei suuda mõelda mida suust ajama hakkab, sest tihti hakkas ka tulema teemasid, mis pole tõsi. Vahel oli kadunud nädal, ma ei teadnud kus ta viibis, ma ei tahtnud teda koju lapse psüühhikat rikkuma. Loomulikult toimusid sapised kirjavahetused interneti teel edasi, kus oli vaid üksteise süüdistamine, kuid minu süüdistused olid rohkem lähtuvalt pere heaolust, lapse heaolust, ja tema süüdistused olid egoistlikud ja lähtusid tema heolust. Ikka ma andestasin talle alati, tuli jälle koju. Kõik ilus, kuni järgmise joomiseni. niigi näeb laps harva ja iga vaba hetk võiks olla lapsega, mitte juua. Aga alti suutis ta osata välja vabndada ja öelda, et tema ei mõelnud, oli vihane.Praegu mõtlen, et vihasena võib inimese ka ära tappa ja pärast öelda, et ma ei mõelnud, olin vihane. Et nagu süüdimatu inimene või?
Veebruarikuus 2014 kolimisel ühest kohast teise, helistasin talle joomingukohta ja ütlesin, et ma ei armasta teda. Et lõpetame ära selle suhte, mis peale teda hommikul enam ei ilmunud kolima. Rinnalast hoidis minu ema. Kolisin oma ema autoga, sest minu autol oli külmaga aku otsad andnud ja mees ei olnud enam nõus aitama seda korraldada, et uus aku peale saaks, ega kolimist. Kolimine toimus päev otsa, kuna last oli vaja toita iga pooleteise tunni tagant. Mõtlesin, milles on laps süüdi, et mina meest ei armasta, miks ta ei hooli. Mõtlesin, et ei andesta seda tegu talle kunagi ja pole ka andestanud.
Siiski juba nädalapärast leppisime taas. Täitsa loll ütleks praegu enda kohta. Miks küll? Kuidas oskab üks inimene nii ilusti ära rääkida, et lasen ta meie ellu tagasi.
Joomised jätkusid, üha vähem nägi mees oma last ja naist. Laps areneb hästi, kuigi veidi agressiivne. Kas võib olla süü meie omavaheliste suhete pärast?
2014 juulis sai minul mõõt täis, kui mees tahtis peale esimest suurt harrastusteatri näidendit jääda sinna jooma, ja meid lapsega majutada kuhugi urkasse Muidugi kui talle öelda, et see on urgas, siis saab muidugi vastuväiteid kui palju, aga seda peab ise nägema, et otsutada. Suitsuhais, sääsed, anti kätte pesu millel magatud jne Kuidas ma peaksin olema nõus lapsel seal magada, olin üsna endast väljas. Kuid mees tuli kallistas ja palus vabndust, ja jälle ütlesin mina OK nõus jääme ja läksime lapsega jalutama. Laps aga nuttis terve tee, mul pea selgines ja mõtlesin, et mille kuradiga ma nõus olin ja tagasi jalutades mees kuuldes lapse nuttu tuli meie juurde, kus ma siis konkreetselt karjusin, et me lähme koju. Seda mulle ka pärast etteheideti, et näed 20 inimese juuresolekul karjusid lapse juuresolekul, kõik kuulsid. Ma polegi tegelikult kordagi väitnud, et lapse psüühhika kannatab vaid tema pärast, vaid ikka meie ühiste tülide tõttu. Niipalju võin öelda, et mitte üheski suhtes pole ma sedasi karjunud aga ma ei oska temaga muudmoodi.
Lõpuks sain kuidagi mehe niikaugele, et me läksime koju. Kuid järgmise päeva õhtul võtsin oma kaks kompsu ja lapse ja läksime lapsega kodust ära samal ajal kui mees oli vannis. 38 tunni jooksul kirjutasin netis mehele ja saatsin lapsega pildi. Nägin, et luges teateid. Alles 38 tundi hiljem tuli küsimus, kus laps on. 38 tundi hiljem !! Loomulikult ma ei vastanud talle, sest tema ei vastanud mulle 38 tundi.
Siis tuli lõpuks netis vastus, et helistab see ja see lastekaitsest. Mismõttes, ta läks lastekaitsesse? Okei, mis mul karta, mees ise pole majanduslikult kindlustatud ega aegagi pole pere jaoks, mina aga olen ideaalne ema. Lastekaitse töötaja aga oli kujutate ette mehe poolt. Ok see selleks mis seal veel toimus aga sai kokku lepitud eraldi elavate vanemate suhtlemiskord, mis tähendas siis, et mees pidi meid koju laskma, sest selle korteri üürileping minu nimel ja ise kodust lahkuma. Ta vist polnud sellega arvestanud.
Suhtlemiskorra lepingus on kirjas üks punkt, et lapsevanemad kumbki ei tohi lapse juuresolekul üksteist halvustada ja teine punkt, et saab lapsega 2,5 tundi kolm korda nädalas kohtuda, punkte muidugi veel. Mees rikkus kohe seda punkti halvustamise kohta. Mistõttu, mul hirm, ja mina ei taha seetõttu tal kohtuda 8 kuuse beebiga, sest kui tuleb siia tülitsema, siis see kahjustab vaid last. Lapse psüühhilist tervist 
Kas tema peab kinnipidama suhtlemiskorra lepingust ja kui peab, siis kas seda rikkudes võin rikkuda samamoodi seda mina vastu? Tegelikult oleksin ma väga õnnelik, kui ta lapsega kohtuks niipalju, kui lepingus kirjas, sest lapse lühikese eluea jooksul on seda küll ääretult harva juhtunud. Leping sai koostatud teisipäeval, reedel tahtis tulla 1,5-ks tunniks. Ma kartsin lapse tervise pärast ja ütlesin, et ärgu tulgu, õppigu enne suhtlema. Pealegi 1,5 tundi pole 2,5 tundi ja netist nägin, et läheb etendust vaatama, et nii tähtis on talle meie beebi
Mis ma tegema peaksin, kui tema seetõttu kohtusse pöördub, et last ei nädata? Kas tohiksin kuidagi tõestada, et kahjustab oma pidevate tülide kiskumistega last. Mul vast paar video on, kus ühes tüli kisub ja teises ukse taga laamendab.
Mina arvan, et tema üldse abiellus minuga seetõttu, et näidata sellele naisele, kes ta juurest päevapealt seletusta minema kõndis, et näed ma võin ka õnnelik sinuta olla. See ei ole armastus mida ta väidab minu vastu olevat siiani.
Aega ja raha tal lapse jaoks pole. Ütles, et lahutust ei anna ka sisse, ilmselt et rääkida pärast, et tema pole seda tahtnud. Jutulind nagu ta on, räägib nagunii tutvusringkonnas musta valgeks.
Ma väga vabandan, et nii pikk kiri sai aga tänan väga inimesi, kes vastata viitsivad.
|
