Alates eelmise aasta sügisest on mees langenud aina sügavamasse depressiooni. Abi ei ole ta siiani saanud, sest ei suutnud ennast kokku võtta, et endale psühhiaatri juurde aega panna ning leidsin, et see on ainult tema kohustus, tema enda samm. Nüüd viimaks on mees aja pannud (minu emotsionaalse purske peale, et ma lähen hulluks, kui mitte midagi ei muutu (meil on ka väiksed lapsed, kellega ma olen kodune)), kuid see tuleb alles poole kuu pärast.
Aga alates probleemi tunnistamisest on tekkinud olukord, kus mees on pannud kogu suhte nö pausile. Nii kui meil mõni probleem kusagilt üles tekib, saan vestluse käigus või lõpuks vastuse "sa tead minu olukorda, selle pärast ma psühhiaatri juurde lähengi" ja sellega ongi kogu vestlus summutatud. Mu mees, kes näeb isegi hommikul ärgates välja nagu oleks meie perekonda tragöödia tabanud, aina korrutab, kuidas ta peab pingutama, et minu ja meie pisikeste lastega kasvõi natukene rõõmustada.
Me ei saa mitte millestki rääkida ja kuna see on kestnud varsti juba aasta, on minu energiavarud ja kannatus otsakorral. Mõnikord ma lihtsalt plahvatan ja ütlen välja kõik, mis ma arvan... sest mul on 3 inimest, kes kogu aeg vajavad midagi. Muidugi selle plahvatamise lõpus tunnen ma ennast veel hullemini, sest näen, et see viib mu meest ainult sügavamale ning vaiksemaks ja õnnetumaks.
Minus on nii palju pahameelt ja abitust, alguses selle pärast, et ta ainult rääkis, kuidas ta vajab abi aga ei teinud ühtegi sammu selle saamiseks- selle asemel ta muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis mulle kuidas ta ennast tunneb, oma meeleoludest jne. Hindan väga, et ta leiab minus tuge ja usaldab mind nii palju aga minul ei ole kellelegi toetuda. Pelgan juba sõbrannadele helistada, kui tundub, et kodune elu ajab mind hulluks. Ma olen juba peaagu aasta neid koormanud endale toeks olemisega ja ma tean, et nad on juba sama palju varsti mures, kui mina ise. Neil on endal ju ka oma elu ja sellega seonduvad mured ja rõõmud.
Kuna nüüd on abikaasal puhkus, tähendab see, et ta on kogu aeg kodus. Ja nüüd kuulen, kuidas kogu aeg on nii palju tegemist, see on nii koormav ja mitte millegi jaoks ei ole aega- ma olen lastega kodus olnud alates esimese sünnist, teinud kõike seda iga päev täiesti üksinda, milles ta nüüd osaleb aga nüüd järsku on see liiga suur ülesanne isegi kahele. Ma tunnen, et ma tahaks praeguseks juba asju lõhkuda- tahaks kuidagigi kogust sellest pingest vabaneda, mis mind muudkui ümbritseb. Käin paar korda nädalas trennis ja ülejäänud aja tunnen kuidas ta tahan lihtsalt kodust ära minna. Kuna mu sõbrad aga elavad teises eesti otsas, ei saa ma isegi füüsiliselt nendega kokku saada.
Olen omadega täiesti ummikus, abitu ja kusagilt ei paista ka valgust tunneli lõpus, sest ega üks sessioon psühhiaatri juures teda terveks ei tee.
Kirjutate, et olete ummikus, sest teie mees on langenud üha sügavamasse depressiooni. Olete väikeste lastega kodus ja teile tundub, et olukord on üsna lootusetu.
Depressiooni küüsi langenud inimesega koos elada ei ole kerge. Kuigi peale antidepressantide manustamise algust ei tule muutus ehk kiiresti, on planeeritud psühhiaatri külastamine siiski positiivne samm. Peale rohtude kirjutamist, läheb kindlasti veel 10 kuni 14 päeva, kui üldse võiks hakata muutust ootama. Tänapäeval on ka perearstid kvalifitseeritud tegelema kergemate vaimsete probleemidega ja neil on samuti võimalus kirjutada antidepressante. Kui 2 nädala pikkune ooteaeg psühhiaatri juures tundub siiski liiga kaugel olevat, võiks teie mees esialgu pöörduda ka perearsti vastuvõttu.
Mõistan, et väikeste laste eest hoolt kandes, on teil õigustatud ootus toetusele laste isa poolt. Eriti esimesel eluaastal on üldjuhul nii, et ema hoolitseb lapse eest ja isa jällegi ema eest, et see saaks veidigi hõlpu. Mingil põhjusel on teie mees, aga hoopis ise pingele alla jäänud. Tihti on need põhjused üsna keerulised. Kas on mees tajunud suurt vastutust laste peresse sündimisega või on tööstress osutunud liiga suureks või on mingi muu ebakõla sellise masenduse tekitanud. Kui lisandub veel tundlikkus ja eelsoodumus depressioonile, siis ongi raske vastu pidada. Paradoksaalne on see, et mees võib tunda suurt vastutust või ka hirmu oma panuse eest ja tänu neile tunnetele üha rohkem ise depressiooni langeda ja seeläbi hoopiski jõuetuks muutuda ja oma panust pereellu vähendada. Depressioonil on erinevaid raskusastmeid. Kõige hullem vorm on see, kus inimene ei suuda oma jõuvarusid üldse kokku võtta, et isegi hommikul voodist tõusta. ka mingi kohusetunne ei ajenda end liigutama. Sellisel juhul ei ole inimene ise võimeline arsti juurde minema. Aitabki tihti vaid lähedaste sund.
Arvan, et te olete oma meest toetanud, nii kuidas oskasite. Kusjuures, ka teie emotsionaalne purse, et meest psühhiaatri juurde saada, oli pigem toetus talle. Nüüd võiks teie kõige suurem vastutus olla hoolitseda iseenda eest. Vaid nii saate te oma laste huvide eest seista. Paraku ei ole teie mehest tõesti teile kiiret tuge loota. Sellises abitus olukorras olete te üsna löödud, ehk isegi vihane, kuid sellised negatiivsed tunded ei muuda olukorda vaid summutavad viimsegi kui energiavaru. Saan soovitada teile vaid seda, et proovige kasvõi kogu oma ratsionaalne jõud kokku võtta ja igasse päeva endale mingi paus tekitada, kus saate olla vaid iseenda päralt- kasvõi 15 minutit teie püha ja iseendale pühitsetud aega. Tehke seda teadlikult, kui lapsed korrakski lõunauinakut teevad. Jätke kodused toimingud mõneks ajaks kõrvale. Tehke mõnus jook endale kruusi ja nautige hetke.
Tasuks kindlasti ka endal psühholoogi külastada, sest kogu maailmas tunnistatakse, et depressioonihaigete inimeste lähedased vajavad sama suurt toetust ja tuge kui depressioonihaiged ise.
Soovin teile jaksu ja leidlikkust enda jõuvarude täiendamiseks!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
