Tere!
Minul ja minu kaaslasel on avatud suhe ehk leppisime kokku, et ei kuulu yksteisele ning soovi korral jagame voodirõõme ka teistega ehk siis jääks ära omanditunne ja sellega kaasnev armukadedus.
Meie mõlema jaoks on selline suhte vorm uus, kuna enne seda suhet olime olnud mõlemad monogaamsetes suhetes. Oleme olnud koos olnud aasta, kus on olnud erinevaid seikluseid teiste vabameelsete paaridega ja meeste-naistega ning siiani on olnud see meie mõlema poolt aksepteeritav. Hiljuti aga hakkas meie suhet varjutama yks probleem, mis on mulle mõjunud väga laastavalt ja ma ei oska sellega kuidagi toime tulla, mistõttu pöördungi ma teie poole.
Alustuseks ytlen, et kipun võitlema depressiooniga (olen bi-polaarne), mis mõjutab tihti minu otsustusvõimet ja "istutab" pähe mõtteid, mis kaine mõistusega tunduvad hiljem jaburad.
Situatsioon aga, mis on jätnud sygava jälje, oli järgmine. Mina läksin kodust nädalavahetuseks ära ning kaasa jäi koju. Telefonikõnedest temaga sain teada, et tal oli vahekord naabritydrukuga, kes kuulujuttude järgi on linna kõige lõdvema pyksikummiga naisterahvas. Vahekord kui selline mind ei häirinud (muidugi, probleemi tekitas ka see, et nad ei kasutanud kaitsevahendeid) kyll aga see, et olime just paar nädalat tagasi vestelnud sel teemal et mulle ei oleks see okei, kui ta nimetet tytarlapsega magaks. Hoolimata sellest ta seda tegi. Varasemalt oli meil olnud juba sarnane juhus - olime rääkinud yhest naisterahvast, kes mulle ei meeldinud ning ytlesin et see ei ole mulle okei, kui ta temaga magaks; siiski mu kaasa seda ka tegi, samal ajal olin ka mina tema kõrval (hiljem tuli välja, et see olla olnud test). Sel korral tulin ma olukorraga toime, me vestlesime pikalt ja põhjalikult ning sinnapaika see teema jäi. Seekord aga ma ei suuda olukorraga toime tulla, minus on tekkinud väga tugevad armukadedushood ja tugev omanditunne ning kontrollivajadus. Mul on raske viibida oma kaasaga koos teiste naistega yhes seltskonnas, kuna kipun tundma, et ma ei saa piisavalt temapoolset tähelepanu ja ma ei oska käituda kui ta teistele naistele ka seksuaalset tähelepanu pöörab. Me oleme seda teemat kaasaga lahanud erinevatest aspektidest ja nurkadest, ta on tunnistanud seda et ta kasutas naabritydrukut ära ja mina olen väljendanud seda, mida ma tunnen.
Kas teil on soovitusi, kuidas ma saaksid oma kaaslast taas usaldama hakata ning jagu saada oma armukadedusest ja kontrollivajadusest ?Ma soovin jätkata selle suhtega samas vormis, kuid kuidas on mul võimalik oma kontrollivajadusest jagu saada - ka see, et ma väljendan oma arvamust erinevate naiste kohta, kes mulle ei meeldi ja kellega ma ei soovi, et ta magaks, on ju osa kontrollimisest ? Kas ma pigem peaksin alustama oma depressiooni ravimisega ? On teil yldiselt mingeid soovitusi, kuidas panna avatud suhe tööle nii et mõlemad osapooled oleksid rahul ?
Ette tänades,
Juula
Teie avatud paarisuhe on aastakese tõrgeteta töötanud, nüüd aga tunnete oma partneri suhtes tundeid, mida arvasite taolises suhtetüübis mitte tekkivat ning olete üllatunud, et neid kogete. Tugev kontrollivajadus ja armukadedus elukaaslase vastu viitavad ühelt poolt teiepoolsetele tugevatele tunnetele, teisalt võimalikule tekkinud ebakindlusele paarisuhte jätkumise osas. Te küll nimetate, et soovite mõlemad jätkata kokkulepitud avatud suhte tüüpi, kirjeldatud tunded võivad aga kirjeldada midagi muud,- kas võib olla, et tegelikult teid enam selline kooselu stiil ei rahulda?
Üldiselt on leitud, et armukadedus on omane inimestele, kes on ise ebakindlad ning nende soov on partner endale allutada, endast sõltuma panna- vaid siis tunnevad nad end hästi (aga paratamatult on see pettekujutlus). Kuidas oli armukadeduse ja kontrollisooviga teie varasemas, monogaamses paarisuhtes lood? Kui seda on esinenud ka varem, on tegu korduva mustriga ja sellisel juhul saab teile soovitada tööd iseendaga,- ehk siis individuaalteraapiat.
Kui eelpoolkirjeldatud tunded on teie jaoks esmakordsed, ja peamine mureteema on partneri osas kaotatud usaldus (seoses erinevate, teile vastuvõetamatute naistega seksimise pärast), siis ega muud paremat toimetuleku viisi sellega ole, kui rääkimine.
Usaldus aga saab taastuda vaid aegamööda. Protsess on pikk ja toimub, kui- usaldust petnud inimene on oma eksimust tunnistanud, vabandanud ning edaspidi (teatud aja) käitunud viisil, mis tõestab teile, et ta on teid mõistnud ning käitub vastuvõetaval ning kokkulepitud viisil.
Vahet ei ole, kas tegu on klassikalise monogaamse paarisuhte, või avatud suhtega,- see saab toimida vaid siis, kui koos vastu võetud kokkulepped toimivad. Teie suhtes siis kokkulepped partnerite valiku osas näiteks. Kui teid ikkagi häirib, et partner ei arvesta teie arvamusega, tuleb sellest avatult ja süüdistusteta rääkida. Rääkida selges minakeeles, iseenda eest- mida tunnete, mõtlete ja mida taoline käitumine teile kaasa toob. Kuidas selliseid keerukaid kõnelusi pidada, saate lähemalt lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui tunnete, et teie meeleoluhäire segab teie normaalset igapäevast funktsioneerimast, julgustan küll abi otsima. Kui teil on juba diagnoos, olete kindlasti ka varem psühhiaatri ja psühhoterapeudiga koostööd teinud. Seda soovitaks ka praegusel juhul.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
