Lugesin siit sarnaseid lugusid, aga sellegi poolest otsustasin kirja panna ka oma loo, milles põhiküsimusena on üleval: Kuidas leppida lahkuminekuga? Olime koos olnud pea 13 aastat, oleme asja saanud lapsevaanemateks - minu silmis peaks meil olema, mille nimel pingutada, et oma suhe uuesti korda saada. Senised valusad löögid meie suhtele on tulnud minu poolt, aga vaatamata kõigele olime otsustanud koos jätkata. Eelmise aasta juulis sain teada, et olen lapseootel - see tuli mulle üllatusena, kuigi poleks pidanud üllatus olema, kuna ma polnud juba aasta kasutanud rasestus vastaseid vahendeid, aga ikkagi oli üllatus. Mu teine pool töötas Soomes ja olin pea aasta ennem rasestumist elanud koos temaga Soomes. Teadsin, et meie suhe pole küll lust ja lillepidu, aga seal maal see mu meelest ka polnud, et lahku minna. Mu teine pool läks peale jaanipäeva taas Soome, pidin talle järgnema juulis, aga sain teada, et ootan beebit ja otsisin kiiremas korras Eestis tööd ja leidsin, seega ma ei läinud Soome tagasi. Loomulikult, kohe kui teada sain, et beebit ootan, andsin sellest oma teisele poolele teada. Aga vaatamata uudisele, ei tulnud ta Eesti, et koos minuga rõõmustada. Ja siis saabus kohutav tõde (juuli lõpus), nimelt mu teisele poolele oli tekkinud silmarõõm, kellega oldi aega veedetud juba siis, kui ma veel Soomes olin. Olin ääretult pettunud, vihane - oli tunne, et mind on ribadeks kistud (see tunne on siiani). Kahtlesin isegi, et kas sünnitada. Lõpuks siis septembris saabus mu teine pool Soomest Eesti - veetsime koos aega, kõik tundus nagu kena olevat, ta läks Soome tagasi ja pidi tulema tagasi siis kui ultraheli aeg on. Ja ta saabuski siis, aga kummalisel kombel oli ta ennem ultrahelisse mineku päeva kadunud (väidetavalt pidutses koos sõpradega). Läks jälle Soome tagasi, mul oli kahtlus hinges ja oh "üllatust" mu teine pool suhtles endiselt oma silmarõõmuga. Saabus aeg, kus ma ei suutnud enam vastu panna ja kirjutasin tollele silmarõõmule - see, mida ma kuulsin tema käest tõmbas mul "vaiba" ikka korralikult alt - olin endast ääretult väljas - oli tunne, et võiksin oma teise poole maha lüüa. Helistasin muidugi kohe talle ja rääkisin, et mida kõike ma kuulsin / teada sain - pakkisin oma kolm asja ja tõttasin Soome. Kõik tundus jälle kena olevat. Mu teine pool lubas jõulude ajal püsivalt ära Eesti tulla. Ta ütles veel, et armastab mind ja ainult mind ja et tuleb ära Eesti ja ei lähe enam kunagi minust ja meie lapsest kaugemale. Loomulikult ma tahtsin seda kõike uskuda - minu jaoks oli / on ääretult oluline, et laps saaks kasvada tervik peres - koos ema ja isaga. Tulid jõulud, saabus ka mu teine pool. Aga asi ei tundunud õige ja siis sain teada, et mu teine pool alustas uuesti suhtlemist oma silmarõõmuga. Mu teine pool tuli Soomest ja elas minu juures, samal ajal suhtles aktiivselt oma silmarõõmuga. Ma olin korduvalt nii vihane, et olin valmis ta asjad pakkima, aga minus puudus see jõud, et see ära teha. Suures vihas ähvardasin isegi sellega, et ei pane lapsele tema perekonnanime. Veebruaris, kui mu rasedus oli suhteliselt lõpus, läks mu teine pool Soome tööle (tegelikult läks oma silmarõõmuga kohtuma). Aeg, kui ta oli Soomes, oli minu jaoks kui põrgu - olin hulluks minemas. Vähem kui nädala pärast oli Eestis minu juures tagasi. Päev ennem seda kui sünnitama läksin, oli meil taas suur tüli ja ta läks mu juurest minema. Õnneks / kahjuks tuli ta minuga sünnitusele kaasa (lootsin, et see muudab ta suhtumist ja otsust). Tulime haiglast koju, elasime koos edasi. Päev ennem lapse kuu ajaseks saamist oli meil taas suur tüli ja jälle ta läks ära. Sel korral ta tagasi enam ei tulnud, läks nädala pärast ära Soome ja pole siiani Eesti tulnud. Räägib kogu aeg, et igatseb meeletult last. Ja ma usun, et ta seda teeb ka. Õnneks / kahjuks suhtleme siiani, aga kuna mul on nii valus, siis meie suhtlemised lõpevad enamuse ajast tüliga. Terve raseduse aja ja ka veel tänasel päeval ootan ma teda koju tagasi meie juurde ja ei suuda lahti lasta. Ma ei suuda uskuda, et ta selliselt käitus. Ta ütleb, et see lihtsalt juhtus nii, et ta ei planeerinud seda. Et tal on selle silmaarõõmuga sama fun, kui meil vanasti. Et tal on oma silmarõõmu suhtes samasugused tunded nagu vanasti minu vastu. Juttu on ka sellest, et ta armastab toda uut "naist" (tegemist on minu teisest poolest pea 9 aastat nooremaga (21 aastase "naisega")). Olen üritanud "miljonil" erineval viisil teda enda juurde tagasi saada, aga jah, tundub, et olen ta endast veel rohkem eemale tõuganud. + kõige tipuks ma muudkui üritasin seda teist oma teise poole elust välja saada, aga tulutult nagu näha - ma viimati suhtlesin tolle teisega viimati aprilli lõpus ja ma pole kindel kas suudan nüüd lõplikult öelda, et ma enam tollega ei suhtle.
Mu rasedus oleks pidanud olema mu elu kõige õnnelikum periood, tegelikkus oli aga hoopis midagi muud. Tänasel päeval ma ei kujutaks elu enam ette ilma oma imelise lapseta, aga ma ei suuda kuidagi leppida, et mu teine pool just nüüd minema läks, ma ei suuda leppida mõttega, et ta on jäädavalt lahkunud. Tänasel päeval olen ma seismas silmitsi järgmise katsumusega, nimelt ma olen korduvalt öelnud, et üle minu laiba puutub minu laps tolle "naisega" kokku - aga mu teine pool ei aktsepteeri seda ning lähiajal on saabumas päev, kus mind tahetakse sundida selleks, et mu laps puutub kokku tollega - ma ei tea enam mida teha. On kellegi nõuanded?
See pikk kirjutis on tegelikkuses parimal juhul vaid veerand sellest, mis tegelikult toimus / toimub tänaseni.
Küsite, kuidas leppida lahkuminekuga. Kuidas leppida lahkuminekuga, kui koos on oldud juba 13 aastat ja sündinud on ka ühine laps?
Teie elu on saanud ühe imelise olevuse võrra rikkamaks, kuid olete kaotanud oma kõrvalt pikaaegse kaaslase. Seda kõike võib tunduda hetkel liiga palju olevat. Kõiki neid emotsioone ei ole kerge taluda. Mõnikord võib olla keeruline taluda ka rõõmu oma väikesest lapsest, sest kui seda ei saa teise inimesega jagada, siis tundub ka rõõm poolikuna. Teie kurjad tunded lapse isa ja tema uue väljavalitu vastu on antud situatsioonis üsna mõistetavad, sest olukord on teie jaoks tõeline kriis.
Kui esmane shokietapp on möödunud, siis ongi normaalne tunda väga tugevaid emotsioone nagu viha, abitus, meeleheide, leppimatus, süüdlase otsimine, küsimus:miks just mina?, süüdistamine jne.
Siinkohal ei saa paraku mingit kindlat vahendit soovitada, kuidas säärase valuga toime tulla. Põhiliseks ravitsejaks on ikkagi aeg. Kindlasti oleks teil hädatarvilik hoida enda kõrval inimesi, kes saaksid lapse hoidmisel abiks olla ja kellega saaksite ka oma muret jagada. Olge kontaktis oma perega, sõpradega, kasvõi naabrinaisega. Kutsuge neid külla ja minge ise külla. Kui niiviisi enda eest hoolt kannate ja oma tassi täidate, siis tekib aegamööda hetki, kus suudate veidigi rahuneda ja olukorrale kõrvalt vaadata. Pea lootusetute olukordadega tegelevad psühholoogid ütlevad. “Ära küsi, miks see küll minuga juhtus.” Mõtle pigem: “OK, see juhtus minuga. Mis ma sellega nüüd ette võtan?”
Kuigi olukord tundub teie jaoks ebaõiglane, on kahjuks nii, et te ei saa vastutada teise inimese tegude eest ja ei saa ka otsustada tema eest. Kuna lähiaja on olnud palju muutusi, siis selles olukorras tasuks ehk mõelda ja panustada sellele, mis on hetkel kindel ja püsiv. Kindel on see, et teil on laps, kes vajab teid igal hetkel. Kindel on ka see, et kuigi te ei ole oma lapse isaga enam elukaaslased, olete ja jääte te just selle lapse lapsevanemateks kogu eluks. Laps vajab nii ema kui isa. Muidugi oleks ideaalis, kui laps kasvaks harmoonilises perekonnas koos mõlemi vanemaga, kuid paraku ei ole see tihti võimalik. Seepärast on lapse jaoks kõige tähtsam, et vanemad on võimelised koostööks. Koostööks, kus teadlikult surutakse maha oma emotsioonid ja lähtutakse vaid praktilisest meelest, kasvõi esialgu, kasvõi läbi suure pingutuse.
Kui teile siiski tundub, et te ei suuda lähiajal rahuneda, siis soovitaksin kindlasti külastada psühholoogi või psühhiaatrit, kasvõi perearsti, et endale oma lapse kasvatamisel piisavalt tuge saada.
