Tere,
Kolisime elukaaslasega lahku ca 1,5 a tagasi laps oli siis 4, tol hetkel nagu ei olnudki probleemi, seletasime asjad ära ja tundus et võtab seda nö. kergelt. Kuid nüüd 1,5 a hijem on tekkinud probleemid, laps nutab õhtuti, ütleb et tahab emmet ja issit, tahab perekonda, tahab olla koos nii emmega kui issiga, miks ta ei saa olla, ta on siis nii kurb jne jne. On näha, et tal on suur mure. Ka ei aksepteeri ta absoluutselt isa uut sõbrannat ja ütleb iga kord et ta ei taha et tädi oleks issi juures ja ta on siis kurb kui tädi on ja ta ei taha tädiga koos olla jne jne. Ma ei oska talle vastuseid anda ja teda aidata, olen nõutu. Laps on üldiselt väga kinnise loomuga, räägib vähe, on hetkel 5,5 aastane. Kuidas peaks käituma mida vastama, kas peaks teda mitte panema olukorda kus ta peab olema koos tädiga või peaks just kindlaks jääma sellele, et ta peab harjuma ja veetma aega koos issi ja tädiga. Kuidas talle olukorda seletada et ta sellest aru saaks, paneme aja ka lastepsühholoogile, kui oskate soovitada kus saaks kiiresti aja oleksin tänulik.
Sageli on tõesti nii, et lahkumineku mõjud ilmnevad hiljem. Teiegi olete märganud, et vahetult peale lahutust näis lapse enesetunne olevat vähem häiritud, kuid nüüd, rohkem kui aasta hiljem ilmneb palju selgemini, kuivõrd laps tunneb puudust sellest, et tema isa ja ema koos oleksid. Ta ise ju ka nüüd suurem ja see ei pruugi üldse tähendada, et tal seepärast oleks kergem taluda, et ta ei saa korraga isa ja emaga olla. Võimalik, et ta just nüüd näebki asju teisiti ja oskab ka rohkem muretseda, tema igatsus on sügavam, tema emotsionaalsed vajadused selgemini väljenduvad.
Kirjutate, et ta räägib vähe. Jah, oleks ju kergendus, kui ta saaks sõnades end rohkem väljendada ja teiegi paremini aimu temas toimuvast. Tema julgustamine rääkima sellest, mida ta mõtleb ja tunneb, oleks kindlasti praeguses olukorras vägagi vajalik. Teie abi seisneks selles, et oleksite hea kuulaja, mis tähendab kindlasti seda, et kõik tema tunded on lubatud ja tabuteemasid ei ole. Võimlik, et tal on nüüd hoopis muud küsimused, mis tookord ja nende tekkimisel vajab ta vastuseid. Näiteks kui teda häirib isa uus sõbranna ja ta ei taha temaga koos olla, siis lihtsalt peegeldage seda, mida ta tunneb ja väljendab. Hea kuulamise juurde kuulub ka see, et te ise ei anna hinnanguid sellele, mida ta räägib, ega püüa teda ümber veenda ja ei lähe kaasa ka kellegi arvustamisega. Antud juhul on väga oluline, et te ei hakka lapsega arutama isa eraelusse puutuvad, ega mistahes moel ka isa sõbrannat. Küll aga on hea keskenduda sellele, mida laps räägib sellest, kuidas ta end tunneb, kui isal on teine naine või mis on mureks, kui ta läheb sinna ja tädi on seal. Ikka vaid nii, et piirdute sellega, kuidas olukord last mõjutab, mitte sellele, mida teie sellest arvate.
Kui on olukordi, mis vajavad seletusi, siis üldreegel ikka selline, et olge nii aus kui võimalik, vältige üksasjadesse laskumist, kuid püüdke anda siiski lapsele selgeid ja eakohaseid vastuseid. Näiteks nii, et teie ja isa otsustasite eraldi elada ja nii jääb; isal on nüüd sõbranna, kuid mina ja sina armastame sind ikka ja oleme sinu jaoks ikka olemas. Veel võite kinnitada seda, kuidas on teil kokkulepped, kes ja kuidas lapsega aega koos veedavad. Lastele on tähtis teada, kas ja kuidas tema elus midagi muutub, sh nüüd siis seoses isa elukaaslasest tulenevalt. Küllap on see praegu tõeti loomulik reaktsioon, et talle isaga koosolev tädi ei meeldi - ta on ju võtnud ära teie koha. Kui ta nüüd tõeti ei taha tädi pärast isa juures olla, siis võib ju arutada, kas on muid võimalusi siiski isaga koosolemisi jätkata. Ikka nii, et te ei sunni, vaid otsite võimalusi. Võimalik, et kui ta saab selle mõttega harjuda, et nüüd on isa elus teine naine ja ta saab aega nii isaga kahekesi olemisteks kui ka aeg-ajalt kolmekesi, kui isa ja tema elukaaslane on koos, siis lepib ta aja jooksul. Tingimuste esitamine isale ja lapselt nõuda, et ta peab tahtma olla tädiga, ei ole praegust tundlikku aega arvestades mõistlik. Laps vajab pigem praegu mõistmist ja aega kohanemiseks.
Kui olete tähele pannud, et just viimasel ajal on laps kurvem ja nutab ning see võib olla seotud isa uue suhtega, siis võib ju olla, et ta seni lootis, et on mingi võimalus, et ema ja isa saavad veel ühe perena kokku, kuid nüüd võib ta olla koguni vihane nii tädi peale kui isa peale. Ka neid tundeid peab saama ta väljendada.
Mõned mõtted veel igaks juhuks. Jälgige kindlasti, et laps ei oleks vahendajaks, sõnumitoojaks, et saada infot isa elu ja suhete kohta. Kui soovite midagi teada ja arutada, siis ikka otse isa endaga või isa uue kaaslasega (nt lapsesse puutuvat). Seda enam, et lapsele on väga rahustav ja kindlustunnet pakkuv, kui ta näeb ja kuuleb, et isa ja ema suhtlevad omavahel sõbralikult. Samuti mõjutab last see, kuidas ta tajub teie suhtumist isa sõbrannasse. Kui ta tajub, et te aktspeteerite seda, on talgi kergem aktsepteerida, kartmata, et nö "reedab" teid. Sellised lojaalsuskonfliktid võivad lapse enesetunnet oluliselt mõjutada, seda enam, et need ei ole ju selgelt väljendatavad ja enamasti ebateadlikud.
Paljude ekspertide kogemused on näidanud, et lahutusest ja vanematest eraldielamisest on lastele veelgi raskem see, kui vanemad omavahel jätkuvalt on tülis, räägivad teineteisest halvasti või ei suhtle üldse. Kui teile lapse enesetunne teeb jätkuvalt muret, siis võite muidugi pöörduda ka psühholoogi poole. Ka meie kodulehelt leiate kontakte.
Lisaks pakun ka ühe raamatusoovituse: Philip M. Stahl „Lastekasvatus
