Tere,
Me kohtusime, suhtlesime, ilma pikemaid plaane tegemata. Lihtsalt see tunne kui esimest korda kohtusime lõi meid mõlemaid jalust. Iga kord, kui jälle lahku läksime oli kui sisemiselt midagi puudu.
Ja nii kestis see 6 kuud.
Ja siis lihtsalt päeva pealt muutus kõik.
Paar nädalat vastas mees ainult lakoonilistelt sms teel ja siis lihtsalt kadus. Ei vasta minu kõnedele. Jah olen püüdnud paar korda helistada,sest minu jaoks on kõik selgusetu ja ma ei taha lihtsalt patja nutta.
Ma olen enda jaoks olukorda läbi mõelnud, kuid mind takistab minna eluga edasi asjaolu, et lihtsalt lõpp.
Minu jaokson oluline, et teaksin sisemiselt, kõik see suhe on lõppenud.
Kas on võimalus, et saaksin rahumeelselt selgusele, et saaksime lihtsalt kokku. Jah, iga inimene on erinev, aga kuidas vabaneksin sellest tundest, et ma ei suutnud hoida imelist suhet
Jah, lõpetamata asjad meie sees on rasked taluda. Loomulikult oleks parem, kui saaksite mehega rääkida, et saaksite kuulda mõnda põhjendust, tema seisukohti, tema arvamust. Kuid nagu te kirjutate: mees ei vasta kõnedele ega võta ühendust. See on tema valik. Inimesed üldjoontes käituvad oma parima teadmise ja oskuse kohaselt. Kas võib olla, et see on parim, mida mees ses olukorras teha oskab? Kahjuks te ei tea, mida ta mõtleb, kuidas iseendale oma otsust põhjendab, millise tähenduse teie suhtele annab, kas ja mil moel teile mõtleb jms. Võib-olla see selgub kunagi, võib-olla mitte. Elus on aegu, mil läheb vaja rahulikku kannatlikkust – praegu on seda hädasti vaja.
Kuna te mehega neid asju arutada ei saa, on väga oluline, kuidas arutlete juhtunu üle enda sees, millise tähenduse sellele annate ning milliseid otsuseid teete. Enda süüdistamine on siin kerge tekkima, ja juhtunuga kaasneb ju palju erinevaid tundeid: kurbus, pahameel, pettumus… Ükskõik, mida te ka ei tunne, oluline on oma tunnetega nõustuda: nõustuda neid tundma, neid normaliseerima. Sisekõnes on ikka vaja kinnitada oma tunnete kohasust: jah, ma olen kurb, selles olukorras ongi normaalne tunda kurbust, jah, ma olen nii pettunud, ja selles olukorras ongi normaalne tunda suurt pettumust. Jne. Oma tunnete aktsepteerimine aitab nendega toime tulla. Valusaid ja raskeid tundeid ongi valus ja raske taluda, see annab ka tunnistust kaotuse suurusest, mida tunnetate.
Kaotused ja segased olukorrad kuuluvad elu juurde. Eluga edasi saate minna, kui olete oma leinalised tunded enda sees läbi töötanud. Kui te mehega kontakti ei saa, siis on oluline võtta mingi otsus vastu enda sees üksipäini. Otsustamatus on psüühikale raske, see toob kaasa palju sisemist heitlemist (ja ka see on juhtunuga seoses igati asjakohane). Milline teie otsus on, on selgelt teie enda valik. Kuigi suhe on kahe inimese asi, siis selles olukorras olete te praegu siiski üksinda. Isegi vaheotsus, et ma ei otsusta mõnda aega üldse midagi, on parem kui otsustada ühel hetkel nii ja teisel naa.
Väga kahju, kui imeline suhe, nagu te kirjutate, sel moel katki jääb. Kuid kas saate selle hoidmatust vaid iseendale süüks panna? Iga suhte alalhoidmiseks on vaja kahe inimese tahet, teie saate vastutada enda osa eest. Ehk oleks ennast hoidvam mõelda, et te küll püüdsite igati seda suhet hoida, ent ainult teie hoidmisest kahjuks ei piisanud. Ei maksa ennast paljaks varastada: saate endale ju ka kinnitada, et see, mis oli, oli tõesti imeline ja olla tänulik, et see üldse juhtus.
Elu on tihti ettearvamatu, võib ju ka olla, et ühel päeval siiski saate mehega neist asjust rääkida. Ent võib-olla ka mitte. Praeguses olukorras on oluline ise suuta olukorra määramatust vähendada üksinda vastuvõetud otsuste kaudu. Soovin teile selleks kannatlikkust ja jõudu.
