Tere! Ei oska enam kuhugi murega pöörduda. Ehk saan siit abi. Oleme naisega vabaabielus olnud 15 aastat. Meil on 12 aastane poeg keda väga armastan. Naisega on meil 11 aastane vanusevahe. Ma ei ole teda mitte kunagi petnud ega vägivaldne olnud. Ei ole ka probleeme alkoholiga. Raha toon ilusti koju. Rahakott meil nö ühine. Ise ei ole suurem asi peoloom, kuid aeg-ajalt tahaks koos kuhugi minna ja midagi toredat ette võtta. Naine samas suurem "peoloom". Kord-paar kuus käib ta koos töökaaslastega väljas, mille vastu ma ei ole. Töökaaslased on naised. Meil on oma kodu ja ühine kodulaen. Kõik oleks just kui hästi, kuid... Naine pole seda tüüpi inimene, kes oma tunnetest räägiks. Ka siis, kui midagi on halvasti. 4aastat tagasi armusin oma naisesse uuesti. See oli minu jaoks väga kirgastav kogemus. Vahepealne aeg armastasin teda ikka, kuid võtsin seda igapävasena. Kahjuks ei rõõmustanud minu taasarmumine teda. Vast isegi hirmutas. Püüdsin talle olla hea mees, kuid mida rohkem proovisin, seda rohkem ta kaugenes minust. Lõpuks hakkas ta kasutama Nuvaringi. See keeras meie suhte täiesti vussi. Ei enam lähedust, ei seksi ja iseloom muutus minu jaoks võimatuks. Lõpuks saime nii kaugele, et rääkisime asjast. Leppisime kokku, et lähme psühhologi juurde. Kahjuks oli see käik täielik pettumus. Kumbki saime kuulata 45 minutit monoloogi teemal mina ja minu mees. Pärast seda saime taas koos elatud pigem kui toakaaslased. Juttu oli peamiselt igapäeva muredest. Sekka mõni harv kord natuke seksi, pärast mida oleks tahtnud peatäie nutta. Tal oli soov ülikooli minna. Alguses see mõte ei meeldinud mulle,kuna selleks tuli õppelaenu võtta ning majalaen niigi kaelas. Kuid lõpuks jäin nõusse. Ja nii see aeg siis veeres, kuni tema nahaarst kirjutas talle välja beebipillid. Taas muutus muidu rahulik inimene kergesti ärrituvaks. Sain mina oma koosa ja ega pojagi ilma jäänud. Selle algusest on nüüd möödas 9 kuud. Ta küll väidab, et lõpetas nende võtmise, kuid eks nende jäŗelmõju veel kestab. Praegu on muidugi tal pingeline aeg kah, 3 aastat ülikooli saab läbi ja käsil lõpetamine. Püüan käija kikivarvul ja aidata. Kuid see kõik on tekitanud jubeda stressi. Tahaks kohe kellegagi muret jagada või lihtsalt kurta. Ühel eriti nukral päeval, kui tundsin, et enam ei jõua, kirjutasin Delfi "naistekasse" sellise loo: http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?13,12999677 Mul oli vaja lihtsalt kuhugi oma muret kurta. Nii raske oli olla! Mul ei ole siin ilmas kedagi, kelle õla najal nutta. Temal on vähemalt sõbrannad, kellest vähemalt üks on väga lähedane. Noh, ja eile ta siis juhtus seda lugema. Saatis mulle sõnumi, et südames ma tean ju ise ka et suhe on läbi, lõpetame ära sest nii on õige ja et hakaku ma omale korterit otsima. Ausalt öeldes hakkab alles täna asja traagilisus kohale jõudma. Kust võtab tema õiguse öelda, mida mina oma südames tunnen? Armastan, austan ja igatsen teda siiani! Miks ta arvab, et nii on õige? Miks pean mina oma kodust ära minema? Miks? Kas nüüd kus tema "aktsiad" on tõusnud, ei kõlba ma enam talle? Homme õhtul, kui tal ülikooli lõputöö esitatud, tuleb üks tõsisem jutuajamine. Pakun talle võimalust taas perenõustaja juurde minekut. Kuid seekord kedagi siit. Kas on siin keegi, kes sooviks meid aidata? Keegi, kellel oleks sellise olukorraga kogemust? Kuna esimene käik oli täielik läbikukkumine, siis ei julge enam riskida. Loodan väga teie abile!
Võimalik, et teil nüüd ongi üks tõsine jutuajamine juba toimunud. Tundub tõesti mõistlik ja vajalik. Olete mitme aasta jooksul märganud suhtes probleeme, proovinud mitmeid asju, lootnud, kuid praeguseks siiski ummikus. Näib, et olete püüdnud seletada naise kaugenemist küll õpingutega, küll beebipillide ja närvilisusega ning seetõttu oodanud nö paremaid aegu, kuid ilmselt tuli teil pettuda. Muidugi võib stressirohke aeg mõjutada suhteid ja seksiisu, kuid võib ju olla ka nii, et pingelised suhted ja probleemide eiramine ise on piisav stressiallikas, ärritav ja kirge hävitav.
Teie loost tundubki, et üks peamisi probleeme on see, et te ei saa omavahel probleemist rääkida. Mõtlen just neid teemasid, mis puudutavad suhteid, tundeid, teineteisega olemise tähendusest ja sellest, mis häirib ja kaugendab. Sageli on paaridel nii, et üks vajab rohkem koosolemist, lähedust, teine aga sõltumatust, omaette olemisi. Küsimus ongi selles, kuidas suudetakse hoida sobivat tasakaalu, tunnetada ja teostada end isikusena ja kaotamata seotust paarina. Teie kogemus näitas, et kui armusite uuesti, püüdsite talle eriliselt tähelepanu pöörata, siis naist see hirmutas. Teie olete see, kes näeb vaeva, tahab rääkida, suhtega tegeleda, tema aga annab ebamääraseid vastuseid ja kaugeneb üha rohkem. Võib ju nii ollagi, et tema jaoks on ollagi, et tal on raske taluda lähedust ja seotust, see on talle ebamugav ja hirmutav ning ta vajab ettekäändeid ja põhjuseid teie vältimiseks. Mida rohkem te pingutate, seda rohkem tema eemaldub.
Üks võimalus ongi veidi tagasi tõmmata, et ta ei tunnetaks survet, saaks veidi nö ruumi, kuid siiski probleemi tõsiselt arutlusse võtta. Praegu vaja just seda, et avatult räägite sellest, et teie ei soovi enam teadmatuses ja ühepoolselt pingutades jätkata. Ka teie ju vajate seda tunnet, et teid ja teiega koosolemist väärtustatakse. Ei püsi ju ükski suhe ühise laenu varal või kodutööde jagamise eesmärgil. See võib küll näida oluline, mis kinni hoiab, kuid rahuoluks ju ei piisa. Seega on aeg kaardid avada ja selgus luua. Teie olete juba palju mõelnud ja nüüdseks juba teate, et samamoodi jätkata ei ole mõtet. Igal juhul soovin, et saaksite omavahel rääkida avatult ja siiralt, ilma nõudmisi ja ultimaatumeid esitamata, kuid siiski sellest, mis teid ühendab, just teid kahte omavahelt, kas on veel suhetes piisavalt emotsionaalset seotust ja kas on mõlemal tahet jätkata. Kui aga üks teist tõdeb, et ei taha, siis ka see tuleks välja öelda. Kui aga omavahel rääkimine osutub keeruliseks, siis muidugi tasub pöörduda ka terapeudi poole, kuid eelduseks ikka see, et on kasvõi natukene alles usku suhte tulevikku ja mõlemapoolne soov suhtesse panustada.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
