Tere!
Kusagilt alustada on äärmiselt keeruline, kui ei tea isegi, kust kõik alguse on saanud. Ilmselt kõik taandub ebakindlusele ning hirmule usaldamise ees. Oled olnud oma elukaaslasega koos pea kaks aastat. Tuleb tunnistada, et kumbki meist pole just kõige kergemat laadi isiksus. Aga ometi oli see miski, mis meid kokku viis ja koos on hoidnud. Hetkel peaks ütlema, et tema kannatlikus on meid koos hoidnud. Olen tundnud petmist ja truudusetust varasemates suhetes ning olen nüüdseks aru saanud, et see mõjutab ka minu praegust suhet. Algus oli nagu ikka, ilus ja roosiline, usaldasin ja uskusin.. Nüüdseks olen selles punktis, kus kõik on minu jaoks kahtlane, miskit on kogu aeg "valesti" ja teen kõik, et "selle" jälile saada. Kuigi ta ole mulle konkreetselt andnud põhjust temas ja tema truuduses kahelda. Nagu öeldakse: kui otsid, siis leiad. Ja kui olengi otsinud, siis olen leidnud täiesti tähtsusetuid asju, mis minu jaoks on kohe märgid ning probleemid. Ühesõnaga, ma tekitan enda peas pidevalt probleeme ja mul on ausalt öeldes väga raske enesega juba hakkama saada. Ta ütleb mulle kogu aeg, et ma kujutan ette ja ma olen närviline ja et hakaku ma normaalseks. Aga kõik mis vajan, on vaid tugi ning abi, aga ma ei oska ennast ise enam kuidagi aidata.. Tekibki küsimus, et kas ma ei olegi enam normaalne? Ma ei tunne end enam oma nahas enesekindlalt. Kõigele lisaks mu oma emagi ütleb, et mul ongi kogu aeg olnud suur tähelepanu vajadus ja ma käitun endiselt nagu puberteediealine.. Kas see seda ongi? Ma olen olnud väga positiivne inimene, väga enesekindel. Aga nüüd olen nagu äbarik vare järel. Mul on kogu aeg selline tunne, et mu elukaaslane kas ei taha või ei oska mind mõista, või siis on hoopis see, et tema ja ema arvamus ongi õige, et ma pean kõigest sellest lihtsalt üle saama? Aga kuidas? Kui mulle öeldakse pidevalt, et ole normaalne ja ära kujuta ette ja saa üle.. Olen muutumas juba iseenda vaenlaseks oma peas.. Lugesin veidi depressiooni kohta, kilpnäärme alatalitus pidavat ka seda tekitama. Mõni kuu tagasi diagnoositi mul kilpnäärme alatalitus, kuid arst tahtis prooviks rohud ära jätta kuuks ajaks, et vaadata, mida näidud teevad. Võib vist öelda, et see pidev tujude kõikumine ja muu säärane on võimendunud küll pärast rohtude ärajätmist.. Või on asi selles, et mina ei ole lihtsalt õige partner oma elukaaslasele? Kuidas küll edasi minna ?
Tänan Teid siiralt tagasiside eest,
Segaduses
Kuigi teid viis kokku see eriline „miski“, mis tegi suhte alguse ilusaks, olete hakanud nüüd kahtlema, kas olete talle see „õige“. Või tema teile? Need kahtlused on loomulikud, sest olete jõudnud armumise faasist edasi ja tunnetanud teineteist erinevate isiksustena, koos sinna juurde kuuluvate erinevate arusaamade ja reageeringutega. See on täiesti loomulik protsess suhete arengus ja koos sinna kuuluvate konfliktidega. Kaks inimest on ikka ju erinevate kogemustega ja tähenduste maailmaga. Küsite, kas see on normaalne, et ei suuda oma elukaaslast täielikult usaldada ja tunnete end ebakindlalt. Samuti vaevab teid, kas on õige, et peate oma kahtlustest lihtsalt üle saama. Võiks ju ka küsida, kui palju teid aitab see, kui keegi ütleb (ja on öelnud) , et on, jah, vale tunda ärevust ja armukadedust või olete ebanormaalne, et kütate suhetes pingeid üles.
Sellistes küsimustes pole õnneks normaalsuse kriteeriumi. Oluline on vaid see, kuidas end tunnete ja mida vajate. Ja seepärast teid ei aitagi ei mehe ega ema hinnangud teie „normaalsusele“ ega nõuanded „ saa üks kord üle“ või etteheited „ käitud nagu teismeline“. Kui kuulete, et teie tunded ja teie sees toimuv on nö „valed“ või „ebanormaalsed“, siis see vaid lisab teie ärevust ja ebakindlust. Ütlete ju ise ka oma kirjas välja lihtsaid ja loomulikke asju – vajate mõistmist. On ju loogiline ja arusaadav, et olles varem kogenud usaldamatust, haiget saamist, reageerite teie ärevamalt kui keegi teine, kellel samalaadne kogemus puudub. Samuti on teil nö „õigus“ vajada tähelepanu, teiste märkamist rohkem, kui näiteks keegi, kellel on teistsugune taust. Vajada tähelepanu ja hoolimist on täiesti normaalne!
Oluline ongi kogeda, et teid aktsepteeritakse just sellisena nagu olete, ega seataks tingimusi, milline peate olema, mida tohite või ei tohi tunda. Samuti tasub püüelda selle poole, et mõista, et ka teistel jälle omad kogemused ning sellest tulenevad emotsioonid ja reageeringud.
Nii ongi, vajate lihtsalt seda, et teie elukaaslane mõistaks, mis teie rahu viib ja paneb muretsema ja mille suhtes olete tundlik ja teie ei peaks seda endas hoidma, vaid väljendama. Määravaks suhte toimimisel osutubki see, kuidas räägitakse ja just nö ohtlikel teemadel või kuidas toimitakse sellega, mis ühele ülioluline, teisele aga tähtsusetu.
Niisiis, tasub keskenduda ka sellele, kuidas endas toimuvat väljendada. Üks võimalus on esitada kontrollivaid küsimusi, luurata, kellega suhtleb, esitada ultimaatumeid, olla süüdistav ja kahtlustav. See kõik ilmselt seab teise kaitsepositsioonile ja siis on mitu võimalust, kas teine hakkab teid ja mõningaid teemasid vältima, koguni valetama, hoiab omaette või siis ründab vastu, süüdistades teid kõikvõimalikes asjades, kaasa arvatud suhte ära rikkumises. Teadmata, kuidas teie omavahel usaldusteemal räägite, võitke seda lihtsalt kui näitlikustamist.
Tulles tagasi selle juurde, et vajate ju eelkõige mõistmist, et olete tundlik mõnede teemade suhtes ja kindlustunnet, et teie vahel on kõik hästi, siis kuidas seda endale küsida, et mees saaks seda pakkuda? Aga nii otse ja selgelt, ausalt ja siiralt tulekski öelda. Olenevalt olukorrast näited: kui sa tuled hiljem koju, siis ma muretsen…, ; tahaksin sinuga rohkem koos olla, siis tunnen, et olen sinu jaoks oluline; mulle meeldib, et teed vahel ise ettepaneku …; mulle on tähtis, et mind lihtsalt ära kuulaksid ja mõistaksid, miks ma vahel ärritun… jne.
See jutt on võiks kõik olla mina-keeles, st nii nagu teie end tunnete, kuidas mehe käitumine, sõnad teid mõjutavad, kuid ei sisalda mingit kriitikat ega hinnangut tema kohta. See on kõige ohutum tee jõuda teineteise mõistmisele ja avatuseni.
Arutlege ka selle üle, mis teie suhetes on muutunud. Kirjutate ju, et algus oli ilus, kuid olete hiljem hakanud tundma end suhetes ebakindlalt. Otsige koos üles kõik see, mis teid on lähendanud ja usaldust toetanud, mis on teineteise juures erilist, mis köidab ja kuidas seda kõike head ja toredat rohkem nähtavaks teha. Kui suhetes on piisavalt koosolemisi ja toredaid hetki, kinnitusi, et olen teisele oluline, siis pole ebakindlusel enam ruumi.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
