Minu lugu siis selline.Olin koos oma mehega 1aasta ja 3kuud.Selle aja jooksul oli palju tülisi.Kõik tänu sellele ,et suutsin korra petta ta usaldust.Aga tegin ka hiljem kõik selleks et ta hakkaks mind uuesti usaldama.Minul ju on ja oli suured tunded tema vastu ja tugev armastus.Kui koos olime ,siis olime väga õnnelikud.Võin öelda,et mul pole varem nii hoolitsevat ja armastavat meest olnud kui tema.Kuna me elame üksteisest 15km kaugusel siis me päris iga päev üks teist ei näinud.Viimati nägin teda nädal tagasi ja kõik oli hästi.Ta tuli mulle keset ööd külla nii et ma ei teadnud sellest midagi.Tegi üllatuse mulle.Peale seda ta läks ära.Ja suhtlesime edaspidi normaalselt.Helistasime kirjutasime kõik oli okei.Tulin siis lastega haiglasse,kuna lapsed jäid haigeks mainin ka selle ära et ta ei ole mu laste isa,vaid ta on peale laste isa tekkinud suhe.Ühel päeval ta enam lihtsalt ei helistanud mulle.Hakkasin siis uurima mis toimub.Ta vastas selle peale et ta on väsinud ja tahab oma ette olla.Mõtlesin et mis moodi see saab nii olla.Okei tal on väsitav töö ma saan aru,aga ta on ennegi väsinud olnud ja ka siis ühendust minuga võtnud.Helistasin uuesti ja uuesti,aga ta ei vastanud mu kõnedele.Lõpuks saatsin smsi et helistan ülejärgmisel päeval uuesti ja et kui ta siis ka ei võta kõne vastu siis ma teen omad järeldused.Peale seda ma enam ei helistanud.Järgmine päev siis jälgisin teda kogu aeg facebookis.Vaatasin millal ta sees on ja millal mitte.Lõpuks kirjutasin et kas sa ei räägi enam minuga üldse,ta vastas selle peale et on tööl.Küsisin kas tal on see paha tuju üle läinud ta ütles et tal pole olnudki seda ja et ta tahtis lihtsalt mõelda.Küsisin siis et mida mõelda ta vastas et meie üle.Küsisin et miks tal vaja meie üle mõelda et kas tal ei ole tundeid enam,ta vastas et kahjuks jah.Mu süda jättis kaks lööki vahele vist ja kogu maailm purunes kildudeks.Küsisn siis et miks et mida ma teinud olen.Ta vastas selle peale et meie pidevad tülid mis viimastel päevadel olnud on et ma ei räägi eriti temaga.Kuigi ma ju rääkisin kogu aeg.Lihtsalt andsin väiksemaid vastuseid kui tavaliselt.Küsisin siis et kas kõik on siis läbi ta ütles kahjuks jah et ta ei saa inimesega nii koos olla kelle vastu tundeid pole.Minu jaoks oli see täielik müsitka sest alles ta ju oli nii armas ja hoolitsev ja isegi paar päeva enne seda.Hakkasin siis uurima tagamaid et milles tegelikult asi ma ei uskunud et ta mind sellepärast maha jättis või et tal enam tundeid ei ole.Lõpuks kui ta õhtul hiljem telefonitsi kätte sain siis ta ütles mulle et tal on tunded kellegi teise vastu juba kuu aega.Kuidas see saab võimalik olla kui ta ju oli paar päeva enne seda minuga koos ? nii armastav ja hoolitsev.Ja mina ei suuda sellega kuidagi leppida.Ta enam isegi ei räägi minuga.Mulle on see nii valus.Iga kord kui üksi jään ja kellegiga ei räägi siis nutan nagu väike laps ja mõtlen sellele.Vahepeal olid isegi enesetapu mõtted peas,sest ma ei suuda selle valuga elada.Isegi praegu kui sellest kirjutan tuleb pisar silma nurka.Kogu aeg meenub koos oldud hetked.See on lihtsalt nii valus.Kuidas saab inimene lihtsalt ühest hetkest nii muutuda?Mida ma peaksin tegema et sellest valust lahti saada?Kas tõesti on nii et aeg parandab kõik haavad?
Teie paarisuhe oli kestnud veidi üle aasta, olemas oli nii emotsionaalne lähedustunne, kui tugevad tunded. Samas tõdete, et koosoldud aja jooksul esines palju erimeelsusi ning tülisid ning korra olite kaotanud ka mehepoolse usalduse. Ootamatult lõpetas partner suhte ning selgus, et tal on juba kuu aega olnud uus silmarõõm.
Tunnete end reedetuna, ei mõista toimunut ning kogetu tekitab teis mõistmatust. Tunnete praegu tugevat kaotusvalu ning ei tea, kuidas edasi elada- küsite, kas aeg parandab ka sellised hingehaavad?
Mis võivad olla lahkumineku tagamaad,- iga paarisuhe läbib oma arengus erinevaid etappe, muutusi ja ka kriise. Esimene suhtekriis saabub, kui nn armastushormoonid lakkavad toimimast, mis juhtub umbes pool kuni poolteist aastat pärast suhte algust. Kui kire asemele pole selle aja jooksul kahe inimese suhtes sündinud mingit uut kvaliteeti, siis nii mõnegi koosluse jaoks jääb see esimene tõsine kriis ka viimaseks ühiseks. Kui suur armumine ja esialgne biokeemiline möll on raugenud, siis võivad inimesed ühtäkki märgata, et neil polegi mitte midagi ühist ja teine nii väga ei meeldigi… Kui armumine pole kasvanud armastuseks, /kus kirel pole enam nii suurt rolli kahe inimese kooshoidmisel/ ja muutuvad oluliseks teised aspektid- nagu ühise tuleviku planeerimine, teise inimese aktsepteerimine sellisena nagu ta on, usaldus, austus, turvatunne…- kui inimene pole valmis end täielikult teisele pühendama, kiputaksegi suhtest välja, kuna tuleb hakata nö "suhte tarvis tööd tegema". Lihtsam oli, kui sai armumise lainetel hõljuda… paljud inimesed lahkuvadki sel hetkel suhtest, sest meeldivam /ja kergem/on olla lihtsalt armunud ja ekslikult peetakse vaid armumistunnet tõeliseks armastuseks.
Samuti võivad lahkumineku põhjuseks olla pidevad erimeelsused ja tülid paarisuhtes. Kui negatiivseid emotsioone ajaga aina kuhjub, kipuvadki nad kõike muud head üles kaaluma ning positiivsed tunded ja kooselusoov võivad kaduda.
Kuna ootamatult on lõppenud teie jaoks midagi olulist, on mõistetavad kõik teiepoolt kirjeldatud negatiivsed tunded ja mõtted. Toimunu on teile šokk, kuna muutus oli etteennustamatu. Kõike sai korraga liiga palju, see toimus liiga kiiresti ja teile ootamatult. Te kogesite traumaatilist sündmust ja sellega toimetulemine võtab oma aja.
Kooselu lõppemine on suur kaotus, see on sarnane leinaga ja sellega kaasnevad erinevad etapid- kuniks lein on läbi töötatud ja inimene saab oma eluga edasi minna.
Hea on teada, et leina läbitöötamine ja sellega toimetulek ja leppimine toimunuga võtab aega (igal inimesel erinevalt), tooksin siinkohal välja leina faasid, mida igaüks, kes kaotusega kokku puutub, läbima peab.
1) Šokk ja eitamine – seda eriti juhul, kui suhte lõppemine tuleb ootamatult. ("See ei ole võimalik"; "See ei saa minuga juhtuda").
2) Varajane reaktsioonifaas- sellel perioodil esitatakse endale palju küsimusi, millele ei leita vastuseid. Vahel on uni häiritud. Tihti on erutuslävi madal ning reageeritakse välistele sündmustele liigse intensiivsusega. Ajaliselt kestab see faas paarist päevast mõne nädalani.
3) Hiline reaktsioonifaas - suhte lõpp ja partneri kaotus on teadvusse võetud ning seetõttu ei suudeta millelegi muule mõelda. Kui psüühiline pinge on väga suur ning kogetakse viha ja masendust, võtab keha osa pinget enda kanda ning sellega seoses tuntakse kehalisi hädasid. Vahel süüdistatakse ennast toimunus või otsitakse süüdlast väljastpoolt. Hilises reaktsioonifaasis ei suudeta elada harjumuspäraselt tavalist elu, kuna emotsionaalsel tasandil pole lepitud enda ning kujunenud olukorraga. Sellest faasist hakatakse välja kasvama, kui analüüsitakse sündmus läbi ning mõtestatakse enda jaoks lahti.
Ajaliselt kestab see periood mõnest nädalast kuni mõne aastani, sõltuvalt isiksusest ning tema tõekspidamistest.
4) Toibumise faas- varem või hiljem kohaneb iga inimene tekkinud olukorraga. Hakatakse taas huvi tundma igapäevase elu ja tuleviku vastu, lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui seni keskenduti kaotusvalule, siis nüüd suudetakse näha elu juba ka helgemates värvides. Ajaliselt võib toibumise faas kesta kuni paar aastat (sõltub koosoldud ajast, suhte kvaliteedist jne.) ning aeg-ajalt võib esineda tagasilanguse perioode. Kõik protsessid inimese psüühikas võtavad aega, kiirustamisega ei jõuta kuhugi.
5) Uue suuna valimise etapp- sellel perioodil pöördutakse tagasi normaalsesse ellu, aktsepteeritakse ennast ja oma elu sellisena, nagu see on. Muutunud olukorras kujundatakse endale sobivad käitumis- ja toimetulekuviisid. Tihti otsitakse endale uusi eneseteostuse võimalusi.
Et kaotusega paremini toime tulla, võiksite tegeleda endale meeldivate tegevustega, on see siis raamatute lugemine, trenn, sõpradega läbikäimine jne. jne. Pühendage aega lastele- sest teie emotsionaalne seisund mõjutab ka nende heaolu ning vajadusel küsige julgelt abi väljastpoolt. Te ei pea oma murega üksi jääma, koostöö psühholoogiga võib olla vägagi jõustav.
