elan lahutatud mehega, kellel on teismeikka suunduv laps 30% ajast hooldada. minu jaoks on selle lapsega seonduv väga raske, mulle tundub, et lapse vajadused/pigem ehk soovid asetatakse minu omadest kõrgemale ja ausalt öeldes ma ei suuda leida ühtki põhjust, miks tema tahtmised minu omadest kõrgemal peaksid olema. ma mõistan, et kui mul omal laps oleks, küllap ma suudaksin tema soovid kõrgemale tõsta, aga kas on loogiline loota, et mehe lapse sooid peaks mu jaoks olema tähtsamad kui mu enda omad? näiteks toon kooli mineku - laps ei soovi hommikul tõusta (loomulik), aga kuna meil on läbikäidav korter, siis iga viivitatud minut tähendab ka mulle viivitust, kuna ma ei saa näiteks õigel ajal vannituppa jne (ebanormaalne). ma muutun lausa hüsteeriliselt vihaseks, kui jälle terendab ees hilinemine mehe lapse tõttu. mitte midagi ei muutu, ei nõuta lapse varasemat ärkamist, ei nõuta varem magama minemist. ma küsiks, kuidas ma pean ära tundma, mis ajast alates on olukord mulle kahjulik? et kas olen ise egoist või pigem on egoistlikud ümbritsevad inimesed? ma olen kergesti allutatava loomuga, ma ei tunneta tihti ära oma piire ja lasen teistel neist üle minna, reageerides hiljem metsiku vihahoga, aga äkki on mingisugused põhipunktid, mille järgi ma saan olukorda hinnata? kas on võimalik ära tunda, kus maalt peaksin kahtlustama, et mees ei üritagi mõlemaid pooli (mina ja poega) armastada, vaid äkki olen niisama nn augutäide? ma tõesti enam ei tea, kas ma peaksin selles paarisuhtes olema (kas meil on üldse paarisuhe või mehel on suhe lapsega, mina tiksun kaasa)?
Te olete hakanud kahtlema, kuivõrd on võimalik kooselus arvestada erinevate vajadustega ja kas teil üleüldse on mehega rahulolu pakkuv paarisuhe, kui teie jääte pidevalt tahaplaanile, teiega ei arvestata piisavalt. Otsite selgeid parameetreid, kuidas oma piire tunnetada ja küllap ka seda, kuidas neid väljendada ja enda eest seista nii, et teie ise ei tunneks end egoistina.
Teie kirjast selgub, et saate vahel lausa hüsteeriliselt vihaseks. See on piisav tunnus, et teie piiri olemasolust ja selle eiramisest. Veelgi enam, piisaks ka varem oma häirituse märkamisest, ei pea ootama, millal viha üle ääre keeb ja enam olukorda välja ei kannata. Teil on õigus öelda, et vajate hommikul rohkem aega enda jaoks, et teile on tähtis jagada vannitoas olemise aega nii, et te ei peaks muretsema õigeaegselt töölejõudmise pärast. Iga kord, kui teid miski pahandab, teie huve ja vajadusi kahjustab, ongi märk teie piirist. Asjad ei muutu, kui jääksite ootama, et teised taipaksid ja ei arvesta teiega, sest just teie ise olete enda eest vastutav, st teie saate väljendada seda, millega te rahul ei ole. See ei ole egoism, vaid loomulik käitumine, kui teie seisate selle eest, mis teile oluline on. Samuti on ka teistel oma piirid. Probleem tekib sageli siis, kui kaks inimest seisavad enda eest ja viisil, mis kahjustab teist. Kui keegi teadlikult ja korduvalt eirab teiste vajadusi, siis võib oletada, et suhetes on midagi olulist lahti ja probleemid sügavamal.
Kui kahe inimese vajadused põrkuvad, siis tuleb otsida koos lahendusi. Kahjuks aga hakatakse sageli teineteist halvustama ja süüdistama. See ei lahenda probleeme, konflikt pigem jääb ja suhted pingestuvad. Teie poolt kirjeldatud näite põhjal võib kasu olla sellest, kui räägite mehega ja tema pojaga sellest, et soovite mõningaid kokkuleppeid, nt kuidas hommikul jagada vannitoa kasutamise aega. Selgitage, et te ei taha tööle hilineda ja vajate aega enda korrastamiseks (vt ka Suhtlemisoskuste KKK mina-sõnumid, kehtestamine). Kindlasti väljendage mõistvat suhtumist ka teiste vajadustesse, ka mees ja tema poeg peaksid saama kaasa rääkida ja osaleda nendes kokkulepetes, siis on lootust et need ka toimivad.
Kui aga olete sageli püüdnud enda eest seista, aga siiski tunnetate, et ei saavuta mõistmist, siis jälgige, kuidas olete seda teinud. Väga oluline on seista oma piiride eest nii, et ei ründa teisi, vaid rääkida vaid enda nimel, st sellest, kuidas olukord või kellegi käitumine teid mõjutab, mida tunnete, millised on teie vajadused. Vältige hinnanguid (teised on egoistid) teiste kohta, tõlgendusi (nt teist ei hoolita, ei armastata vms). ja nagu öeldud, kriitikat ja süüdistusi. Väga tähtis on teie enda suhtumine, veendumus, et teie enda vajadused on olulised ja teil on õigus nende eest seista ning teistel samuti.
Teie kirjast selgub, et olete hakanud kahtlema ka oma suhete toimimises mehega. Ka see on oluline teema arutlemiseks mehega. Kas on midagi veel, mis teile muret teeb, nt kas saate olla piisavalt kahekesi, kas ta on teie jaoks piisavalt olemas jne. Võib olla ta ei aimagi, kuidas end tunnete. Rääkige sellestki mina-keeles, mida vajate, ka oma kahtlustest, rahulolematusest ja olge valmis ära kuulama mehe arvamused ja vajadused. Väljendage oma huvi otsida viise, kuidas saaksite kõik end hästi tunda, et teile on tähtis ka teiste heaolu. Seda ikka siis, kui saate olla siiras. Võib ju olla, et olete ise juba nii rahulolematu, et ei jaksagi enam ise teistega arvestada, sest teie nö „tass“ on nii tühi. See aga viitab, et viimane aeg on mõelda, mida ette võtta. Mõelge sellele, mis takistab rõõmu tunda, otsige üles see, mis suhetes hästi on ja kuidas seda endale rohkem võimaldada. Kui tunnete, et ikka soovite mehega suhet ja usute, et ka temale on suhe teiega tähtis, siis leiate koos ka pingelisteks muutunud olukorrale lahendusi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
