Umbes kolm kuud tagasi alustasin intiimsuhet mehega, kes mulle väga meeldib. Ta on erinev kui mina - tagasihoidlik, alati analüüsiv, rahulik, samas lõbus ja salapärane. Meievaheline intiimsuhe on suurepärane. Vaikselt võõrastades oleme muutunud lähedasemaks. Käime koos korra nädalas trennis ja veedame ka koos ühe öö. Armusin ühel hetkel ja soovisin loomulikult muutuda lähedasemaks. Sellest hetkest tundsin, et tema hakkab eemalduma. Küll ei meeldinud minu juures enam mingid asjad, mis enne ei tekitanud probleeme. Küll oli tal kiire ja kohtumiseks ette pandud ideed ei sobinud ning ka seksis toimus muutus - nimelt hakkas ta mängima nö passiivsemat poolt. Muutus kinniseks ja kättesaamatuks. Samas kui koos olime, oli hell ja tähelepanelik. Kutsus mind endaga reisile, kuhu ka läksin ja pärast seda muutus kõik veel hullemaks. Mul on poeg ja temal lapsi pole. Tean, et ta on üksik laps ja et ta ei soovi ka hetkel lapsi saada. Kuid näiteks linnas ei soovi ta käest kinni hoida ja me ei suudelnud kordagi suule...kaelale, ninale jm kohtadele küll, aga otse suule suudlust ta lausa pelgas. Samuti esines hetki, kus selja tagant teda kallistades, ta võpatas tohutult. Mina olen olnud alati selles suhtes vastand, mulle meeldivad puudutused, suudlused ja öelda komplimente...tema aga ei oska neid vastu võtta...küsib pidevalt, miks ma temaga koos olla tahan, arvab et ma olen kaval ja et mul on mingid varjatud mõtted.Ütles mulle, et olen talle armas, väga eriline, kuid ei taha minuga koos olla (elu lõpuni) ja et ma temasse ei armuks. Ühel hetkel on rõõmus ja ma tunnen ja näen kuidas ta mind tahab, minuga koosolemist naudib ja hetked hiljem on nagu tõrjuv vanamees....ühesõnaga...nüüd oleme jõudnud niikaugele, et kirjutasin talle kirja, kus seletasin, et minu jaoks on puudutused tavalised, vajalikud ja et ma ei kavatse tema külge klammerduda, et olen ise oma elus nr 1 ja ei sea talle ka ootusi laste osas...et igatsen suudlusi ja puudutusi ka avalikus kohas käies ja et ta on mulle väga kallis. Andsin talle kaks nädalat aega mõelda ja seejärel soovisin vastust...kas lõpetame selle suhte kui ta mu vastu miskit erilist ei tunne ja mind tundma õppida ei taha või siis liigume vaikselt edasi, suhtleme ja räägime asjadest rahulikult. Kui talle puudutused ja avalikes kohtades käest kinni käia ei sobi, siis võiks seda mulle öelda jne jne. sest ma ei loe mõtteid. Nüüd oleme kaks korda kohtunud ja ta ei ole mulle kirja kohta pmst mitte midagi öelnud. Küll aga oleme käinud teatris(mina kutsusin) ja õhtusöögil (tema kutse) ning linnas jalutades on ta käest kinni hoidnud. Samuti soovis minult kallistust ja musi teatris ning sain oma esimesed päris suudlused ja kohe mitu korda viimasel kohtumisel suule. Öösel hoidis mind kaisus, ka käest kinni ja üha rohkem räägib oma tööst ja elust. Tahan siinkohal nõu küsida, kas ma kujutan endale lihtsalt ette, et ta ongi sellist kinnist tüüpi ja pelgab lähedust ning idealiseerin tema pingutusi üleliia või on see pigem tõesti positiivne edasiminek? Mina olen alati olnud selline, kes prauhti suhtesse hüppab, usaldan oma instinkte ja ei kaalu kaua. Tema jälle ainult kaalubki...tunde..päevi jne... Kas ma surun siinkohal oma eneseväärikust liiga alla? Ma tõesti armastan teda ja tahan teha kõik õigesti, sest tunnen, et ta on väärt mees.
Kirjutate, et teil on segadus oma uue suhte osas. Kuna mees teile väga meeldib, siis sooviksite suhtega edasi minna, kuid siiski tajute, et mees ei ole oma soovis nii kindel. Kirjutate, et viimasel ajal olete küll märganud teatud muutust ja mees on justkui avatumalt käitunud. Küsite, kas te ehk idealiseerite tema pingutusi üleliia ja kas te ehk ei suru eneseväärikust liiga alla.
Tõepoolest, teie suhe ei ole olnud väga pikk. Usun, et siinkohal enda vajadustest teada andmine kirja teel oli väga positiivne samm. Eriti natuke aeglasema rütmiga inimesele annab see võimaluse oma kaalumised ja mõtlemised rahulikult lõpule viia.
Suhe on alati kahepoolne ja suhtes on kaks inimest mõlemad oma vajadustega. Isegi, kui teooriates on ideaaliseeritud partnerite igakülgne lähedus, mida ka üksteisele erinevates situatsioonides väljendatakse, siis reaalsuses on inimeste lähedusvajadus üsna erinev. Väiksema lähedusvajadusega inimestele võivad partneri pidevad katsed väljendada kokkukuulumist, suuri tundeid jms., olla ebamugavust/ ärevust tekitavad. Seega, kui tegu on tõepoolest väiksema lähedusvajadusega inimesega, on ju teie kirija mõju olnud päris suur. Kindlasti aga on 3-kuuline period liig lühike selleks, et te saaksite juba praegu kindluse, et selline partneri teie vajadustega arvestamine ka kestma jääks. Kuna parimates suhetes tehakse kompromisse enda ja teiste vajaduste vahel, siis eks võiksite ka mõelda, kui palju olete te ise nõus mehe vajadustega arvestama. Näiteks, kui see vajadus on olla omis mõtteis, kaalutleda, olla ettevaatlik, mitte kiirustada, mitte lasta teist endale n.ö naha vahele pugeda, kas te saaksite sellega hakkama? Kui siinkohal tunnete, et see nõuab teilt eneseväärikuse mahasurumist, siis ilmselt olete peagi rahulolematu. Kui, aga tunnte, et selline mees on turvaline, ei tee otsuseid uisapäisa ja tema peale saab loota, siis võib suhtest asja saada küll. Seega, kõrvalseisjal, isegi mitte psühholoogil, ei ole võimalik hinnata, kas surute oma eneseväärikust/ vajadusi maha või mitte. Tunne on alati subjektiivne ja õige just inimesele endale.
Kui mõlemad osapooled tajuvad, et see, mis nad suhtesse panustavad ja see, mis vastu saavad on tasakaalus, siis on tõenäosus suhte püsimise osas suur. Kui üks osapool tunneb, et panustab rohkem, siis tekib rahulolematus. Samas ei ole ükski pikaajaline kooselu püsinud seetõttu, et kaaslastel omavahel probleeme ei ole vaid ikka seetõttu, et ollakse võimelised neid probleeme lahendama, kompromisse tegema ja mõnikord neil probleemidel ka lihtsalt lahtuda laskma.
Soovin teile edu ja kannatust iseenda ja partneri vajaduste ning teievahelise suhte tundmaõppimisel!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
