Tere. Olen olnud oma mehega 10 aastat koos, meil on 5 imearmast last ja saatuse tahtel ootan 6 ndat. Kuigi see polnud plaanitud aga me mõlemad leppisime sellega. Olen ise lastega Eestis ja mees töötab juba 6 aastat Soomes. Minu põhiline mure on see, et tunnen kuidas meie kooselu on lagunemas, mees ei tunne enam kirge mu vastu ja talle on vastukarva see kui ütlen talle lihtsalt, et ta on kallis, vastu ta seda ei ütle. Olen ju ka naine ja vajan ka hoolivust ja ilusaid sõnu, nagu me kõik. Olen temaga ka rääkinud ja talle tundub, et surun teda nurka, kuigi ise arvan, et ei tee seda. Otsin hellust ja armastust. Ka ütlesin mehele, et kui sa mind ei armasta siis lähme mõlemad oma teed, pole ju mõttet endid piinata, aga tema vastab, et ta pole öelnud, et ei taha enam mind. Ma ei oska enam midagi arvata. Olen õnnetu ja nutan palju. Ka ütleb mulle, et pole ka teisi naisi mängus, vaid teeb mulle selgeks, et me peaksime suhtes pausi. Mida ma peaksin tundma või kuidas peaksin seda mõistma.
Olete pikaajalises paarisuhtes ning teie perre on sündimas kuues laps. Samas olete segaduses ja tunnete end halvasti, kuna tajute, et mees ei tunne teie vastu enam kirge, ega väljenda mingil moel oma tundeid teie vastu. Olete hirmul, et kooselu on lagunemas.
On pigem tavaline, kui erand, et inimeste tunded muutuvad kooselatud aastate jooksul. Algne kirg on asendunud harjumusega, elu oma toimetuste ja kohustustega (töö, lapsed) tuleb peale ja kui teadlikult paarisuhte hoidmisega tööd ei tehta, on tüdimus/pettumus/erimeelsused kerged tulema. Teie olete esimesest kriisiperioodist, mis paaridel tekib umbes 3-4 abieluaasta järel- üle saanud, praegu olete aga jõudnud uue väljakutse ette.
Mees nimetab, et tunneb end kui nurka surutuna, kas seda tunnet võib süveneda ka üha jahedamasse tundekliimasse järjekordselt sündiv beebi? Kas rasestumine võis olla teie poolt alateadlik soov meest endaga (taaskordselt) siduda?
Kindlasti on teil raske,- üksinda suure pere eest hoolt kanda ja seejuures tunda ebakindlust paarisuhte osas…lisaks kõhubeebi. Vajate kindlustunnet suhte edasise arengu osas.
Kui tekkinud erimeelsusi ja probleeme ei avata ausalt teineteisele, ei proovita neid lahendada, või osapool(ed) kasutavad probleemidega toimetulekuks ebakohaseid kaitsemehhanisme, nagu eitus, eemaletõmbumine, vältimine, jutu mujale viimine, probleemi väiksemaks tegemine, probleemi omaniku naeruvääristamine jne. - süveneb vaid pahameel, kogunevad pinged ja kaugenetakse teineteisest.
Seega võite mõelda, kas ja kui palju olete oma suhtes tegelenud tõsimeelselt mureteemadega? Kas teie mees ikka tõesti teab, mida te tunnete, mõtlete, ootate, vajate?
Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile vastuseid. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk ning anda mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi.
Püüdke üksteist hoolega kuulata. Selleks rääkige kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetud, annab sõna teisele ja protsess kordub. Seda niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud ja saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Kui teile tundub, et sooviksite oma olukorda uurida kellegi asjatundja abiga, siis on teil võimalus pöörduda abi saamiseks paari- või perenõustaja poole. Isegi, kui mees ei ole nõus kohe teiega kaasa tulema, saate alustada üksi. Info: www.pereteraapia.ee , www.sinamina.ee
Samuti võite kontakti võtta raseduskriisinõustajatega, abi saate nii telefoninõustamise, kui e-nõustamise kaudu. Vaadake: rasedus.ee
Ärge jääge preguses elusituatsioonis kauemaks üksi, kindlasti otsige tuge spetsialistidelt väljastpoolt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
