tervist!
oleme elukaaslasega juba üle kolme aasta koos olnud.
Kui ta alkoholi joob, siis kaob tal igasugune usaldus minu vastu ning kui ma kas või korra silmapiirilt kaon muutub ta hiljem vägivaldseks. Või kui tekib seltskonnas mingi arvamuste avaldamine, siis mina ei tohi tema arvamusele vastu öelda. Kuigi võin asjast hoopis teistmoodi arvata. Kui julgengi oma arvamust avaldada, siis ta solvub ja kõnnib minema ja ta tuju ongi terveks õhtuks rikutud.
Ise elaksin selle vägivalla ja solvamise veel üle. Aga meil on kodus 6 aastane poeg ja mul on nii kahju, et ta peab öösel seda kisa ja laamendamist kuulama. Kui mees magama läheb, siis ma koristan suurem osa kõik ära, et laps hommikul kõike seda segadust nägema ei peaks. Mida teha? Mulle jääb mulje, et mees küll armastab mind aga mulle ei meeldi tema arvamused: mul polegi sõnaõigust, siis kui ta on joonud; naine ongi selleks, et koristada ja süüa teha; teised peavadki mind ootama, õige aeg on siis kui mina kohale jõuan jmt.
Muidu on ta hea inimene aga see põhimõte, et mina olen mees, käin tööl ja tulengi koju puhkama ja sina oled naine, mis siis, et käid ka tööl aga sina peadki minu järgi koristama ja mind välja kannatama...
mida teha? kas pereteraapiast oleks meile abi?
Kas pereteraapiat kasu on või mitte, see oleneb paljudest asjaoludes ja kindlat garantiid ei ole. Väga oluline on ju see, millised on asjaosaliste ootused ja motivatsioon. Pereteraapias võib jõuda teadvustamiseni, mis suhetes toimub, kuidas asjaosalised teineteist mõjutavad ja püüda muuta seda, mis ei toimi.
Teie kirjast loen välja, et üks kurja juur on alkohol. Kui seda ei oleks, kas siis oleks kõik hästi ja kirjeldatud juhtumeid ei esineks? Kui alkohol on nii suur mõjutaja või on koguni tegemist sõltuvusega, siis oleks esmane siht alkoholist loobumine.
Igal juhul on selge, et te ei pea taluma mehe vägivaldsust, solvanguid, varjama ja kannatama mehe poolt korraldatud laamendamisi, olema hirmul lapse pärast. See ei ole kuidagi õigustatud ja mitte millegagi, ei sellega, et ta teid ei usalda, ega ka alkoholiga mitte.
Tundub, et vajaksite ka ise selles kindlustunnet, et teil on õigus mitte nõustuda praeguste mehe arusaamadega mehe ja naise rollidest ja kohustustest. Kui te aga olete omaks võtnud selle, et ma võin ju taluda mehe vägivaldsust ja solvanguid, võin ju koristada tema laamendamise tagajärgi, siis see teeb võimalikuks ka kõige selle jätkumise.
Igal juhul on tähtis, et te selgelt teadvustaksite, et midagi tuleb ette võtta, kui te senise suhtega rahul ei ole. Küllap olete juba proovinud selgitada ja tema kahtlususi hajutada, kuid oletan, et kõik kordub ja teil ei õnnestu ette ennustada, mis järgmine kord meest solvab ja mille peale käivitub tema laamendamine. Ettearvamatusega ongi raske toime tulla.
Kui kodus omavahel ei õnnestu teineteist mõista, siis ikka tasub pöörduda ka teraapiasse. See toimib, kui mõlemad tahavad suhet toimima ja mõlemad teadvustavad oma osalust suhetes toimuvas ja on tähtis teineteise ja enda heaolu.
