Tere!Et asi saaks selgem, pean alustama päris ammusest ajast, ehk aastast 2006. Tol hetkel olin teise lapsega kodune, suurem käis lasteaias. Lühidalt tegin rahalisi lollusied, sellega petsin oma meest ja tekitasin suured võlad. Kui mu mees teada sai, asjsime asja korda. Mina sellest õppust ei võtnud ja tegin veel rumalusi ja veel suurmas summas,mille tagajärgi likvideerime siiani. Muidugi valetasin ja vusserdasin väga palju. Tegin omamehele palju haiget ja käitusin ülekohtuselt. Teisel korral olin valmis, etta lõpetab meie suhte ja tuleb lahutus. Aga tema otsustas teisiti, et ajame asja korda ja jätkame oma suhet tingimusel, et ma enam kunagi midagi sellist ei tee. Kõik minu panga asjad said tema kätte, konto oli ja on tema kontrolli all. Tänaseks on sellest möödas 3,5 aastat. Kogu selle aja jooksul olen käitunud ja ennast üleval pidanud väga hästi (vähemalt enda arvates) ja kahetsen väga oma tehtud rumalusi, kui saaks, keeraks aja tagasi ja kindlasti midagi sellist ei teeks. Käisin ka psühholoogi juures aga midagi erilist seal teada küll ei saanud. Ikka mina ise paen ennast parandama, tabletti selle vastu ju ei ole. Ja ma olen tõesti nüüd õppinud ja ennast parandanud.Mul on tõesti väga kahju ja olen mehele väga tänulik, et saame perena ikka koos olla. Mehele oli see kõik väga raske kuna mis ma tegin, oli täiesti normaalse inimese mõistuse vastane. Pidime proovima sellest koos üle saada. Vahelduva eduga on see ka õnnestunud. Aga-see lööb aeg ajalt ikak välja. Kuna mees on väga kergesti ärrituv ja närviline, siisjuhtub väga tihti, et ta läheb täiesti väikestest ja mõtetutest asjadest endast välja. Pikka aega vabandasin teda sellega, et olin süüdi ja sain aru, et see teeb talle ikka haiget ja härib teda. Samuti ei andnud ta mulle võimalustki näidata, et olen ennast parandanud, sest ta kartis. See on arusaadav. Pikapeale sain oma panda asjad ka endale ja omi asju ise teha. Tema kontrolli all ikka.See mind ei häri ja saan aru, et ta ikka kardab. Ja seda ma talle ette ei heidagi. Minuga käitub aega ajalt ikka väga halvasti. Ütleb väga-väga inetuid asju ja loomulikult olen mina selles kõiges süüdi. Kannatasin selle kõik välja, sest olen ju süüdi. Aga rohkem ma lihtsalt ei jõua kõiges süüdi olla. Ja ei taha ka. On sõimanud mind rämpsuks, põhakihiks, uroodiks ja kõik võimalike muude väga koledate sõnadega. Lastega on minul suhted palju usalduslikumad kui temal. Ja tema lemmiklause on-mina maksan. Käin ise ka tööl aga minu palk ei saa tema sissetulekutele ligilähedalegi.Pm olen mina rott, kellel pole õigus midagi öelda millegi kohta. Aga olen iseloomult ka üsna äge, ja nii need tülid mitte millestki meil tulevad. Pidevalt. Samas on ta väga hea isa, tean, et armastab mind aga mis aega ajalt juhtub? Käime reisidel, spades, lastega palju käime ringi. Kõik on väljaspoole nagu ühel ideaalsel perel olema peab. Ja meil ongi kõik nagu väga hästi ja samas nagu ei ole ka.Saan aru, et ta ei suuda minu tehtud unustada ega ka andestada ilmselt kuna tegin seda ju kaks korda järjest aga tema oli ju see, kes otsustas jätkata. Vähemalt peaks ta proovima sellest üle olla. Kui meil jälle järjekordne tüli on olnud, siis on 3-4 oäeva vaikust, me ei räägi teineteisega rohkem kui väga hädavajalik. Siis ta palub andeks, et saab aru, et käitub valesti jne jne. Muiugi lubadused, et ta enam kunagi niiei tee...kuni järgmise korrani. Ja muidugi olen alati mina süüdi, miks tema nii käitub nagu ta käitub. Ja lastega on sama moodi. Ikka käituvad või teevad nemad midagi valesti,mis siis isa vihahoo vallandab. Oleme lastega ära õppinud tema tujud ja katsume käia nagu mööda nööri, et isa jumala eest ei vihastaks ja jälle karjuma ei hakkaks. Kõige rohkem häirib mind see, et ta ei saa ise arugi, et ta käitub valesti. Ta ütleb, et saab aga seda teeb ta lihtsalt selleks, et kõik oleks jälle normis, et mina temaga räägiksin ja oleks rahulik. Kuni järgmise korrani. Ja iga kord kordub üks ja seesama...Olen mõelnud ka kooslastega lahkumisele aga see on väga äärmuslik samm ja ma ju tahan, et meie suhe toimiks. Ja trma tahab ka aga lihtsalt ei suuda ennast talitseda. Ja me keegi ei ole ilmselt sellised nagu tema tahaks. Lapsed ei tee nii nagu tema tahab, mina ei arva nii nagu tema tahab. Kuna elame tema majas ja tema maksab, siis ta arvab, et temal on võim ja kui temale ei alluta, siis see teeb ta vihaseks. Samas ta ise ütleb, etta ei arva nii, et kõik peaksid tema moodi ja talle meele järgi olema. Aga käitub teistmoodi. Näiteks viimane suur, isegi väga suur tüli tuli sellest, et kui palju lapsed peaksid arvutis olema. Et mina soodustan seda, et lapsed on 24/7 arvutis. Mis tegelikult ei ole õige. Lpased on meil väga tublid, poiss tegelev spordiga ja on väg aktiivne. Sellest ei piisa, et peab raamatuid lugema (nagu tema poisi vanuselt), õues olema (nagu tema aga selle vahega et sõbrad on kõik kodus arvutites)Pidevalt peame kuulma,mis tema ikka lapsena tegi ja kuidas siis ikka oli. Ta ei saa sellest aru, et praegu on hoopis teine ühiskond ja ega teine. Mina ka lapsena olin pidevalt väljas, sest kodus polnud midagi teha. Meil polnud arvutied ja seepörast olimegi õues. Kõik olime. Aga nüüd onju asjad teisiti. Ja selliedi laste teemal tülisid on meil väga palju. Ma ei saa kuidagi öelda, et ta on halb isa ja paha mees, kindlasti mitte aga need pidevad tülid ja jamad on mind ära väsitanud. Ta läheb endast ikka nii välja kui ta vihane, et isegi ei mäleta,mis sõnadega ta mind sõmab ja siis pärast kui ütlen, arvab, et ma mõtlesin selle välja. Mida ei mäleta, seda pole juolnud.Ja ta sõimab mind valimatute sõnadega, laste juures olek ei sega teda ka. Väiksem siis nutab, suurem ei tee välja. Ma ei taha enam nii elada. Olen mehel palunud korduvalt oma äkkviha vastu midagi ette võtta aga ta arvab jätkuvalt, et suudab selle kontrolli all hoida ja enam ei juhtu seda kunagi . Ja juhtub ikka ja jaälle. Ja muidugi olen mina selles süüdi. Ma kohe ei tea enam,mis teha . Ma ei tahaks lahku minna, meil on ilus kodu ja võiks olla ilus elu. Võiks... aga nii enam jätkata ma ei suuda. See pole hea kellegile, eriti lastele, sest nemad näevad ja kuulevad seda kogu aeg. Mees ütleb ka, et ta ei taha lahku minna aga midagi ette ka ei võta. Kogu aeg ütleb, et ta enam ei tee aga ta ju ei suuda seda. Ja tol hetkel kui ta jälle oma tehtud hetkeks kahetseb, usub ta seda ju ise ka. Aga midagi ette ei võta. Ja kui ta jälle hakkab vihaseks minema, siis ta ei kuule ei näe enam midagi ja arvab, et teeb õieti. Ja ta võib päris hirmutav olla...õnneks vägivaldne veel poleolnud aga see pole vist ka kaugel. Muidugi jälle, et mina teen seda, provotseerin teda. Mida teha?
Unustasin veel lisada, et mehel läheb see kõik väga kiiresti üle. Järgmine päev juba räägib ja käitub nagu poleks midagi juhtunud. Lpase muidugi räägivad temaga. Isa ju.Minul aga on pikaks ajaks tuju rikutud ja mingil hetkel küsib, et kaua sa veel kavatsed vaikida ja kui ma ei vasta,vihastab veel selle peale, et ma ei vasta ja et mul "üle "ei lähe nii nagu temal.
Te olete püüdnud meest mõista, et ta on äkilisema loomuga, kuid vahel ei jaksa ka. Te kuulete pidavalt solvanguid ja seejärel vabandusi, kuid see toimi enam, sest vabandus ei näi olevat sisuline, vaid pigem formaalne ja selleks, et teid jälle rääkima saada. Kui solvangud ja vihahood korduvad, siis ei saa te võtta ka tõsiselt tema vabandusi, ega usu enam et miski muutuks. Vabandus toimib ikka siis, kui 1) vabandaja mõistab oma vastutust, mitte ei süüdista teist ja 2) saab aru, mida ta teisele tegi, mis oli mõju teisele. Teie kirjast loen välja, et mees küll vabandab, kui tema ütlemistes olete süüdi teie. Teie aga ei jaksa enam süüdi olla ja kui oletegi, siis on mõistlik ju jõuda selgusele, mida peaksite teisti tegema. Kuid oletan teie loost, et teie jaoks on olukorrad, kus „süüdi“ jääte pigem ettearvamatud, ei ole ka teie poolt juhitavad, kontrollitavad. Sellest siis ka kaos ja kindlusetus.
Võimalik, et ka mees ei oska seletada, mis teda sedavõrd pahandab ja pidevalt, et vallanduvad vihahood. Tema toimetulekuviis on solvangud. Kuid mis on solvavate sõnade sisulisem sõnum? Mida ta tahab öelda, aga ei oska? On see mure või hirm, ebakindlus? Tunnetab ta suur vastutust, nt materiaalselt? Võib ju olla, et see miski on talle endalegi teadvustamata. Kui ta sageli ütleb „mina maksan“ ja seeläbi tunnetab võimu teiste üle, siis võib ju olla ühtlasi ka hirm, et teda ennast ei aktsepteerita, vaid ainult tema võimet maksta. Kui palju on teil olnud võimalusi teineteist tundma õppida ja pingevabalt väljendada seda, mis teid koos hoiab ja teineteisele oluliseks teeb? Võimalik, et ta vajab tunnustust, et on väärtuslik ka ilma materiaalse mõõtmeta, lihtsalt tema ise, mehena, isana.
Teil on palju toredaid koosolemisi ja see on kindlasti väga väärtuslik teile kõigile. Jagage kindlasti seda temaga, mida see teile tähendab, kuid eelkõige emotsionaalses tähenduses, mida see teile tähendab, kuidas end koos temaga tunnete, mis on mehes teie jaoks erilist jne.
Mis puutub solvangutesse, siis igaühel on vastutus selles, mida ta teeb ja ütleb. Kui miski pahandab, siis saab seda väljendada erineval moel ja tulebki selgelt seda teha, kuid see ei pea toimuma teisi halvustades. Seega teie ei ole süüdi ega vastutav selles, mida tema ütleb. Teie saate arvestada sellega, mis teda häirib, hoolida temast ja tema tunnetest, kuid te ei vastuta tema eest. Ta saate olla osavõtlik ja mõistev, püüda arvestada sellega, mis talle on tähtis, kuid ka teie vajadused, tunded ja arusaamad on tähtsad. Kindlasti ei pea te taluma alandamisi.
Kui otsite vastutust, kes peaks midagi ette võtma, siis see seostub enamasti ikka süüdlase tuvastamisega. See pole aga üldse peamine küsimus. See, kes proovib suhteid muuta, ei pea end eelnevalt süüdlaseks tembeldama. Piisab mõtteviisist - kui mind praegune olukord ei rahulda, ma ei ole õnnelik, ei jaksa enam, siis on minu vastutus võtta midagi ette. Olete seda juba teinud ka ja julgustan teid jätkama, et liikuda selles suunas, et öelda välja, et saate aru, et mees on vahel vihane ja tahate mõista, mis temas toimub. Te tahate suhteid, kus te mõlemad tunnete end hästi ja solvangud on teie jaoks lubamatud jne. Sageli jõutakse selleni, kes peab oma probleemi lahendama, nt psühholoogi juurde minema. Etteruttavalt soovitan ka siinkohal vältida kellegi märgistamist probleemseks ja julgustan koos pöörduma pereterapeudi poole juhul, kui omavahel rääkimised ei aita.
Tänan vastuse eest!
Olen sellele ka ise mõelnud, et ta ei tea,mis tal on ja miks ta nii käitub. Ja ta ei oska ka midagi ette võtta. Minu korduvatele palvetele oma äkkvihaga tegelda, ütleb, et ta saab ise hakkama. Aga ei saa ju...Nüüd arvas, et teeb kalendrisse viimase suure riiu peale risti, et see talle meenutaks, mis juhtus. Sellest pole mingit kasu, sest kui järgmises vihahoos ma talle seda näitaksin, tõmbaks ta ilmselt kalendri puruks ja arvaks, et tal on ükskõik,mis seal kirjas, teda ei huvita siis midagi. Lihtsalt sõidab üle nagu tankiga. Ta on siis nagu arust ära. Nüüd oleme vaikinud päevi. Ütlesin talle, et meil on suuur probleem ja mina olen täiesti katki. Vastuseks tuli, et mis tema teha saab kui mina nii katki olen ja eks mina siis tehku mingi otsus. No jah, mina ju pole rahul ja olen õnnetu. Ta ise on ka aga midagi ette võtta ei taha ega otsustada. Lihtsalt ootab mõned päevad ja arvab, et mul läheb üle. Sest nii ongi eelnevalt olnud. Aga nüüd tunnen, et enam tõesti ei jaksa. Psühholoogi juures käisime kui mina need lollused korraldasin aga abi nagu ma sealt ei saanud, sest me suutsime omavahel asjadest rääkida. Ikka inimesest ensest algab see abi. Peab ise tahtma ja püüdma. Ja kuna ta arvab järjekindlalt, et saab ise hakkama, siis kardan, et see jääbki kestma. Enamus vestlusi selle teema juures jõuavad ühel hetkel punktini-aga mis sa ise tegid. Nagu surnud ring.
Teil on küll kogemus, et saite omavahel probleemidest jagu, suutsite omavahel olulistest asjadest rääkida, kuid praegu see kogemus ei aita. Nõiaring jätkub ilmselt seetõttu, et pidevalt on põhjus selles, mida teine tegi, st teine on süüdlane, tema peab muutuma ja alles siis saab teine end hästi tunda. Sellest nõiaringist väljumise tee algab siis, kui te kumbki tõeliselt kuulate teise tundeid, st ei kritiseeri, ei arvusta, ei anna hinnanguid, ei määratle süüdlast, lihtsalt aktspeteerite, et teise jaoks on nii, nagu ta räägib, mõtleb ja tunneb. Kui te mõlemad seda teete, alles siis saab hakata nõiaringist paistab väljapääs. Ja edasi ikka nii, et mida mina saan teha, et teine ei peaks end end õigustama, kaitsma, ründma jne. Kui kogete, et teine mõistab, siis saab ise ka teha muutusi endas, kuid eelkõige on vaja emotsionaalset turvalisust, et teine mõistab minus toimuvat. Pole tähtsust, kumb alustab. Kui teie jaoks on olukord talumatu, soovite meest aidata vihaga toime tulla, siis peegeldage temas toimuvat, kuulake teda empaatiliselt nii kaua, kuni ta enam ei pea enam end väljendama agressiivselt, siis võib ta olla valmis ka teis toimuvat vastu võtma. Kui aga tunnetate, et suhe mehega on teie jaoks sedavõrd ebaturvaline, et te ei suuda seda taluda, olete ohustatud, alandatud, siis on vajalik seista enda eest, kuid ikkagi ilma teda süüdistamata (vt. KKK suhtelmsioskused: kehtestamine, mina-sõnumid, aga ka aktiivne kuulamine). Kui siiski näete võimalust mehega psühhoterapeudi poole pöörduda, siis kindlasti loobuge mõtteviisist, et keegi teist on süüdi ja vajab parandamist, vaid ikka nii, et tahan, et meie suhe toimiks ja et me mõlemad oleksime rahul ja tunneksime teineteisest rõõmu.
