Tere. Olen kaua selle murega maadelnud-nüüd juba mitu, mitu aastat. Olen nüüdseks alla andnud-ise ja üksi ma lahendust ei leia. Otsustasin abi küsida, sest tunnen, et mu oluline vajadus on täitmata. Oleme noored(28 a mõlemad), koos juba 6-dat aastat, abielus läheb kolmas aasta, laps on kolmene.
Enne seda suhet oli mul kaks väga kehva suhet, kus kaaslased olid väga passiivsed (ise olen ekstravert). Enne praeguse kaasaga suhtesse astumist selgitasin, millised suhted selja taga, ja et enim vajan seda, et ei oleks pidevalt arvutis istumist, et käiksime kahekesi ja ka perega igal pool tihti. Mees vastas, et tema käiks minuga hea meelega igal pool. Aastakese oligi nii. Kui kokku kolisime aga kõik muutus. Ühtäkki oli jälle arvuti ja suhtlemisvaegus minuga. Kutsusin teda igale poole, pakkusin mehelikke käike (piljard, kardisõit), kontserte, teatrit, lihtsalt pubi...ta keeldus. Ei viitsi. Sõpru külla ka ei tohi kutsuda-tema tahab rahu. Alguses mõtlesin, et küll see jälle tagasi muutub. Ei muutunud. Kui lõpuks küsisin, et miks siis nii oli ja nüüd naa, ütlesin, et vajan temaga emotsionaalse läheduse tekkimiseks vestlusi ja koos üritusi ja sõpru külastada, siis öeldi, et alguses polnud meil kus olla, seetõttu käisime kinos ja uisutamas ja söömas. Nüüd aga on oma kodu. Samuti tunnistati, et ehk sooviti mulle muljet avaldada!!! See viis mu endast välja. See on ju valetamine! Jah, muidugi, inimesed muutuvadki kooselades, nad tulevad oma kestast välja. AGa kui ma eelnevalt olin selgelt väljendanud, et selline kodusistuv elu mind ei paelu, siis oleks ju pidanud asja katki jätma! Kummaline on see, et kui mul tulevad sugulased külla, tõmbub ta ka arvuti taha(ta ei ütle teregi), inimesed juba arvavad, et ta on ebaviisakas. Me käisime kodunt väljas korra poole aasta jooksul!!! (siia sisse on loetud ka kõik pisikäigud nagu lõuna või tema sugulaste sünnipäevad) Hea küll. Ma olen kristlane. Ma ei soovi lahutust. Ma tahan asjad korda saada. Ma saan ka aru, et inimesi ei muuda. Aga kuidas hoida siis lähedust, kui inimene ei vestle millestki ega pole nõus mingit üritust koos väisama? Nüüd sel kuul õnnestus naistepäeval söömas käia....ja peale aastaid sellist suhtlemisvaegust, ei olnud mul temaga millestki enam rääkida! Kõige imelikum on see, et kui ta tulebki välja siis kasutab igat võimalust, et asi katki jätta...nagu hirm oleks nahas. Läksime ühele üritusele kogu perega, lapsel tuli veidike jonnituju(ikka juhtub), selle asemel et mul aidata laps maha rahustada, kasutas juhust, ja ütles, et tema läheb siis lapsega koju...rohkem midagi ei öelnudki. Võttis lapse ja läks. Mulle tundub, et talle ei meeldi minuga koos olla, et minuga on igav??!! Vähemalt niipalju, et sain ta sellele üritusekle tulema, sest mõni aasta enne seda, ei olnud ta üldse nõus kuskile tulema, mida välja pakkusin...veel olulist infot: mees on introvert, tal ainult üks sõber, soovib temagagi harva suhelda (üle mitme kuu) ja on korduvalt öelnud, et peale oma pere inimesed teda üldse ei huvita...
Lõppkokkuvõttes küsiksin: ma tean, et ükski abielu ei ole täiuslik ja kõigil on probleeme. AGA kas tõesti on kõigil abieludes sellised põhjapanevad probleemid, millest hoolimata suudetakse õnnelik olla? Äkki ongi? sellisel juhul jääb üle mõelda, et mis minul siis viga on, et mina ei suuda oma suhtlemisvajadusest üle olla või loobuda ja jälle õnnelik olla?
PS! pole mõtet pakkuda, et mine sõbrannadega välja. Ka seda on tehtud. AgA:
a) see ei asenda lähedust ja käikusid abikaasaga; b) mees muutus lõpuks närviliseks, arvas et käin uut meest otsimas ja jätsin seetõttu edaspidi tihedamad käigud ära. Ja nüüd siis olen närvipundar ja närin küüsi kodus.
Mida teha?
Rahaga kitsas ei ole. Leiaks küll et iga kuu käia (isegi kaks korda).
Olete põhjalikult oma olukorda analüüsinud. Mõistate, teist inimest ei saa muuta ja et kooselu vältel suhted muutuvadkil. Teie kirjast on tunda suurt rahulolematust, lausa pahameelt olukorra suhtes ja abikaasa suhtes. Leiate, et teie üks põhilisi vajadusi on rahuldamata. Siiski ei soovi te suhet lõpetada ja soovite selle jälle toimima saada. Küsite, kuidas hoida lähedust, kui inimesed ei vestle omavahel ega käi ka koos väljas.
Väga noorena, nagu te abikaasaga 6 aastat tagasi olite, ei ole inimesed just alati piisavalt küpsed, et oma sügavamat olemust defineerida, seda mõista, tõlgendada ja siis ka veel partnerile mõistetavaks teha. See ei ole lihtsalt arenguliselt võimalik. Iseenda sügavam mõistmine selles eas on pigem erand kui reegel. Kui ka suhe on algusjärgus, siis ongi ümberringi justkui roosamanna. Teisele näidatakse oma avatud ja atraktiivsemat poolt, seda poolt, mida arvatakse, et teine näha soovib. Armutakse iseenda loodud kujutlusse teisest. Sellises suhte alguse etapis on väga palju sõnades seletamatut maagiat ja alateadlikke protsesse. Mina ei ole kuulnud, et keegi end seejuures teadlikult tublimaks ja targemaks valetaks. Inimesed ise ikka mõtlevad, et nad ongi just sellised, eriti kui teine teda sellisena näha tahab ja näebki. Kui hormonaalne tasakaal taastub, siis võibki saabuda üllatus: Kas ma sellist elu endale tahtsin, kas ma sellist kaaslast endale tahtsin?
Huvitav on see, et kuigi partneri otsimise, valiku ja suhte algetapis oleme segadusse aetud lausa hormonaalsel, bioloogilisel tasandil, siis meie alateadvus teeb mingil põhjusel ikkagi omi valikuid. Eks võiks ka teie puhul küsida, kuidas on nii, et teie olete juba 3. korda sattunud kokku mehega, keda peate liiga passiivseks? Kinnitan teile, et see ei ole juhus. Iga paradigma esindaja võib siinkohal jagada omi seletusi. Pereterapeudid võiksid seda põhjendada näiteks päritolupere mudeliga vms. Võib olla on teil kristlasena siinkohal ka teisi võimalikke seletusi.
Ükski kooselu ei püsi seepärast, et esialgsed tunded ei muutu. Rahuldust pakkuv kooselu püsib, kui vastuolud suudetakse kompromisside teel klapitada, erimeelsused kokkulepete teel lahendada. Mõnikord on vaja asjadel lasta lihtsalt lahtuda. Endast võiks teada anda hästi läbimõeldud mina-sõnumitega. Näiteks: “Kui sa istud arvutis, siis kui minu sugulased on külas, siis muudab see mind kurvaks, sest tahaksin oma tähtsate inimeste suhtes olla külalislahke, tahaksin, et nad tunneksid end siin hästi.” “Kui sa oled arvutis ja mulle tähelepanu ei pööra, siis ma tunnen end kõrvalejäetuna ja hüljatuna.” Mina-sõnumit edastatakse tekkinud olukorras vaid üks kord. Kui vaja, siis täpsustatakse ja sõnastatakse uuesti. Oluline on, et oleks kindlalt nimetatud, kuidas te end tunnete mingis situatsioois, mis teile ei ole vastuvõetav. Seega peate te ise kindel olema, mis on see teise poole tegevus/ tegevusetus ja mis on see tunne, mida teie seeläbi tunnete. Kui hakata sönumit korrutama või üldistama (sa mitte kunagi/ sa jälle…), siis mina- sõnum kaotab jõu ja pigem muudab partneri kurjaks. Te ei saa mina- sõnumi läbi muuta teist inimest, aga saate täpselt teada anda, kuidas end tunnete. Edasine jääb juba partneri otsustada, kas ta tahab, midagi ette võtta või mitte. Mina- sõnum sobib olukorra jooksvaks muutmiseks/ korrigeerimiseks, mitte aga vanade probleemide lahendamiseks.
Kuna nimetate end ekstraverdiks ja partnerit introverdiks, siis kindlast võiks arvestada ka sellega, et nende erinevate inimtüüpide käitumine ongi erinev, vajadused ongi erinevad. Väidetakse, et uuringud on tõestanud, et erinevus on määratletav lausa bioloogilisel tasemel. Ekstraverdil on aktiivsem n.ö. vana aju osa ja introverdil pigem otsmikusagar. Kui ekstravert lihtsalt käitub, siis introverdi otsmikusagar on pidevalt väga aktiivne, ta pidevalt kaalub ja kalkuleerib erinevaid variante ja mõtteid ja seoseid ja tähendusi enne kui üldse käituda või midagi lausuda otsustab. See ei ole tahtega muudetav. Võiks kujutada ette multifilmi: Suur pruun karu, kes on aeglane ja asjalik ja tema ümber kepsleb kiire ja terane jänes. Kui jänes, midagi karult küsib, siis karu ei jõua veel silmagi pilgutada, kui jänes nõuab järgmist vastust. Jänes solvub, sest tundub, et karu ei kuula teda, ei mõtle kaasa. Karu, aga alles peab iseendaga nõu, mida jänesele vastata. Lõpuks karu tunneb, et see käib tal üle jõu: mõelda, vastata ja veel lohutada solvunud jänest… tõmbubki omaette ja tatsab raske südamega minema.
Paljud inimesed ei soovi n.ö. väljas käia ja ka suhtlemine ei ole paljudele prioriteediks. Põhjuseid võib siinkohal olla mitmeid: Juba eelnevalt mainitud isiksusetüübid näiteks. Lisaks on meile kaasa antud meie päritoluperedest tulenevad erinevad suhtlemismudelid. Esineb ka teatud tüüpi häireid nagu kõrgenenud ärevus, eriti sotsiaalärevus või lausa paanikahäire. Tihti inimesed ei armasta neist rääkida. Mõnikord on ka mehelikul ja naiselikul suhtumisel teatud eripära. On täheldatud, et kui mees otsib ja otsustab TÕELIST püsisuhet luua, siis tähendab see talle seda, et ta tahabki võtta rahulikumalt ja pühendada end kodule ja perele. Püsisuhtes naine aga eeldab, et jätkab mehega koos väljas käimist, “suhtlemas” käimist. Naine on tihti meie ühiskonnas verbaalselt osavam pool ja temale on suhtlemine kergem ja mugavam, ta on omas keskkonnas.
Inimestevaheline lähedus ei ole kuidagi seotud väljaskäimisega või meelelahutamisega. Partnerite omavaheline suhtlus on aga küll oluline. Omavaheline suhtlus on mõnikord ka vaikimine, üksteise kehakeele tajumine, koos ühel territooriumil olemine.
Et poolte vajadused oleksid rahuldatud on vaja jõuda sinnamaale, et neist vajadustest avatult ja ärritumata rääkida saaks. Siis saab neid vajadusi ka analüüsida. Näiteks: Kui abikaasal on vajadus olla arvutis, siis tasuks küsida MIKS? Näide vastusest: Nii saan endale vajalikku privaatsust. Siis võiks arutleda, kas privaatsust on võimalik aktsepteerida ja kas seda on võimalik mingil muul kombel veel saada? Suhtlemise ja väljas käimise teemat tasuks ka laiendada MIKS? küsimustega. On suur võimalus, et niiviisi, sügavamaid põhjusi omavahel sobitades, saab leida kompromisse erinevate sügavamate soovide ja nägemuste vahel. Kui sellistest aruteludest eriti midagi välja ei tule, need ikka kusagile takerduvad, või kui emotsioonid üle pea keevad, siis tasuks kaaluda perenõustaja poole pöördumist. Tema abiga saaksite arutelul mõlema osapoole jaoks õiglase ja õige suuna hoida.
See on küll natuke äraleierdatud tõde, kuid siiski: Õnnelikuks ei tee meid teised inimesed. Õnnelik olemine on iga inimese sisemine otsus.
Soovin teile tasakaalukust ja tarkust oma suhtega tegelemisel.
Tänan väga pika ja põhjaliku vastuse eest!
Olen mehele nõustaja juurde mineku idee välja käinud, kuid ta ei soovi tulla. Ta ütleb konkreetselt, et talle selline elu sobibki. Temal probleemi ei ole. Et probleem on minul.
Tema arvutis olemine mind ei häiriks üldse, kui mina saaksin kah vahepeal tähelepanu, koduseinte vahelt välja. Häirima hakkab siis kui oleme üle mitme kuu jälle elanud seda rutiini tööle-koju-magama ja pole omavahel suhelnud muust peale logistiliste küsimuste. Te kirjutate, et keegi teine ei tee meid õnnelikuks, peame ise olema õnnelikud. Ma olengi muuga oma elus rahul. Puudub vaid rahulolu suhtega. Minu jaoks peaks mees olema eelkõige hea sõber ja kaaslane, kellega on koos tore. Mina soovisin abielu, kus on palju perekondlikke käimisi, kus käiakse nii ühe kui teise poole sõprade ja sugulaste juures, planeeritakse puhkusi jne. Aga hetkel on mul ainult nõudepesu. Kuidas ma saangi olla rahul sellise elukorraldusega, kui mu süda ihkab nt koos päikeseloojangul rannas jalutada, või perepinkikku teha kolmekesi, või koos veekeskusesse minna... Minule jääb arusaamatuks see, kuidas mees ei soovi mulle üldse vastu tulla? Mina ju tulen talle pidevalt vastu- olen kuid ja kuid järjest kodune, ilma et midagi ütleks. Tema aga ei saa mulle vastu tulla ja rohkem end kokku võtta, et nelja seina vahelt välja saada.
Mõistan, et on pea võimatu muuta suhet, kui teine poolele teele vastu ei taha tulla, kui teine on rahul praeguse olukorraga ja on pigem vastu igasugusele muutusele.
Võiksite kõigele vaatamata proovida arutada mehega, kas tema tunnetab teie rahulolematust, kas see teda ka natuke häirib ja kas ta ei leiaks, et kui naine on natuke rahulolevam, siis kas ei muutuks ka tema elu palju mõnusamaks. Võiksite ehk mõnel õhtul, kui laps juba magab, katta laua, panna küünlad põlema ja juua pokaal veini või tass teed koos mehega ja arutada niiviisi teemal, kuidas me koos saaksime olla õnnelikumad. Laps on juba päris suur ja ei vaja vanemaid enam igal hetkel. Võiks mõelda, kuidas me saaksime teha nii, et meie laps kasvaks õhkkonnas, kus valitseb üksmeel ja teineteise vajaduste või ka lihtsalt soovide aktsepteerimine. Selline arutelu võib olla tulemuslik, kui saate asja korraldada nii, et partner ei tunneks, et teda rünnatakse. Kui mees soostub, midagi rääkima või arvamust avaldama, siis pigem kuulake ja õhutage teda rohkem rääkima. Niiviisi saate ehk surnud punktist edasi. Kasutage soovitusi aktiivseks kuulamiseks, s.h. peegeldamist ja ka teisi suhtlemisoskuste soovitusi meie kodulehelt “Suhtlemisoskuste KKK” alt.Kaotada ei ole ju midagi. Kindlasti ei ole abi suhtumisest:”Aga miks mina pean, kui tema mulle vastu ei tule?” Nojah, tegelikult ju ei peagi, aga see on teie elu ja tasuks ju katsetada kõike, et seda paremaks muuta.
Ise võiksite eelnevalt mõelda, mis oleks see minimaalne, pisitilluke muutus, mille puhul te rahul oleksite. Ärge eriti üldistage:” Ma tahaksin väljas käia.” Mõelge konkreetselt ja seda ka mehelt paluge:”Kui sa tuleksid minuga 1x kuus minu poolt valitud üritusele (kino, külaskäik vms.), siis ma tunneksin end palju paremini. Kas sa teeksid seda?”
Võiksite katsetada ka kirja kirjutamist oma abikaasale. Saaksite seal selgitada, miks olete õnnetu ja millist väikest muutust tahaksite. Selline kirja teel suhtlus ellimineerib igapäevase rutiini ja jätab partnerile võimaluse olukorra üle järele mõelda.
Kuigi perenõustamine on efektiivsem mõlemi partneri osaledes, on siiski võimalik suhet muuta ka vaid iseendast alustades. Seega võib abi olla ka üksinda suhtenõustaja/ pereterapeudi poole pöördumisest. Pere/ kooselu/ suhe on nagu kella mehhanism. Kui muuta selles ükskõik, millist osakest, hammasrattakest, järgneb muutus terves mehhanismis.
Soovin edu!
Tahtsin veel siia vastata...Kirjutate, et inimestevaheline lähedus ei ole kuidagi seotud väljaskäimise või meelelahutamisega?! On aga küll! Kui mina unistan, et saame koos romantikat teha piknikul või mõnuleda koos rannas ja nt mängida hiljem võrkpalli..Neid asju on koos tore teha. Ja kui midagi on tore koos teha, siis see lähendab kahte inimest.
Kui aga mina pesen ainult nõusid ja tema teeb süüa, kuidas see meid lähendama peaks? Need on ju kohustused? Ükski abielu ei saa koosneda ainult kohustustest.
