Tere. Mina ja mu mees oleme suhtes juba 10 aastat ja meil on 5 aastane laps. Koos elama hakkasime, kui mina olin 14 ja tema 16. See on ikka väga varajane noorus ja ma arvan, et tänu sellele ka meil probleeme on. Meie suhtes on tulnud ette petmisi ja väga suuri tülisi, kuid me oleme nendest kuidagi üle saanud. Usaldamatust on tänu sellele palju ja hirmusid veel rohkem. Petmine toimus suhte alguses, esimesel kahel aastal mõlemapoolselt. See on meie sünge algus.
Meie probleem on nii sügav juba et ma ei oska kuskilt otsast alustada.
Me oleme täielikud vastandid, tema käib väljas, pidutseb, on spontaane ja tal on palju sõpru (eriti vastasoost). Aga mina olen täiesti kodune, ei oska pidutseda ja sõpru lükkan koguaeg eemale( tänu kooli kiusamisele ja päris mitme sõbra poolsele noa selga löömisele). Ma ei suuda kedagi lihtsalt usaldada. On palju sõbrannasid kes on meid üritanud iga hinnaga lahku ajada ja neid aina tuleb juurde kes seda teevad. Kuid minu mees seda ei näe. Osad olen ma suutnud oma mehe ees paljastada, aga paljude osas ta ei suuda lihtsalt uskuda et selliseid usse on olemas, sest tema ees on nad nii toredad ja head. Ja selles suures osas on probleem.
Kahjuks on mu mees jube naiste magnet ja talle meeldib see. Ta flirdib nendega, aga väidab et kaugemale see ei lähe. Talle lihtsalt meeldib nende tähelepanu. Ma usun teda, et ta mind ei petta. Ma tean seda südames, kuid kardan et see juhtub ikkagi. Kaua mees suudab igale näitsikule ei õelda. Ta usub siiralt et meeste ja naiste vahel on olemas ka aus sõprus, ilma ühegi tagamõtteta. Ma usun ka et see on võimalik kuid ma ei ole seda veel näinud. Ma üritan igatpidi usaldust tema suhtes taastada ja hoida mis ma olen saavutanud, kuid ma ei usalda teisi inimesi tema ümber, sest tean et mingi hetk tuleb jälle keegi meid lahku ajama. Põhjuseks, see et armuti mehesse ära või lihtsalt oleks huvitav näha kas on võimalik lahku ajada.
Mees räägib et need on ainult sõbrad, aga miks ta siis nendega koos palju aega veedab. Ja miks see minus kõrvale jäätud tunde tekkitab. Ta hoolib minust väga ja ta armastab mind, kuid mul on ikka tunne, et ühel päeval ta jalutab minema. Ta oma tunnetest eriti ei räägi ja tihti välja ei näita. Aga ma tean ja tunnen et ma olen talle kõik. Ta on ehtne matso mees, kuid purjus peaga on ta väga jutukas ja räägib kõikidele oma sõpradele (ka naistuttavatele), et tal on maailma parim naine ja ta ei taha mitte kedagi teist. Kuid mulle jääb sellest väheks. Ma ei tunne mingit kindlust.
Ta on minu jaoks nagu raamat. Ma saan alati aru kui midagi lahti ja näen kõiki tema tundeid enda vastu. Kuid ma tahaks mingit käega katsutavat kinnitust saada. Ma lihtsalt lapsepõlves tekkitatud alaväärsusest ei suuda uskuda et ta mind tahab. Ma ise ei leia mitte ühtegi põjhjust, miks keegi peaks valima mind, kui on nii paljude vahel valida. Tänu sellele on mul pidev hirm et ma jään temast ilma ja nii tundes ja sellele tundele vastavalt käitudes ma lükkan ta lihtsalt eemale. Lämmatan.
Viga on väga palju minus endas ja ma olen sellest teadlik. Ma üritan iga päev endast võitu saada. Aga ma tahaks lihtsalt mingit kindlustunnet.
Me oleme vabaabielus ja ei plaanigi abielluda. Selles oleme algusest peale ühel nõul olnud. Kuid äkki tänu traditsioonidele ja mu vanemate pikale abielule võrdubki abielu kindlustundega minu jaoks. Kuid ma ei tahaks abielluda ikkagi. Ma tahan vaid kindlus tunnet, et seni kuni meie suhe ei ole aegund ei suudaks keegi meid lahku ajada. Kuid ma ei saa seda ise garanteerida ja mu mees sammuti mitte.
Kindlasti mängib siin suurt rolli ka see, et mul mees tegeleb praegu oma ettevõtte loomisega, mis võtab palju aega ära ja mis lõõb kogu meie maailma peapeale. Harjumatu olukord, kui mees on päevast päeva ära, et ettevõttet toimima saada. Tänu sellele ma ei oska ette aimata mis tulevik toob ja tekkitab suurt hirmu tuleviku ees.
Kuidas ma saaksin tekkitada kindlus tunde ja kuidas mu mees saaks mind selles aidata. Ma ei saa paluda tal jätta kõik naistuttavad suhtlusringkonnast välja ja ma ei taha ka, sest nende seas on ka meie tulihingelisi pooldajaid. Ma ei taha oma mees kodus lukutaga hoida, ega ka iga päev tülitseda oma ebakindluse tõttu. Ma tahaks vaid et tekkiks kindlus, mis tegelikkuses aitab väga paljud probleeme lahendada.
Kuidas saaks sellises olukorras pea püsti edasi liikuda?
Lisaks endast väike kirjeldus. Ehk on sellest ka mingit abi.
Ma olen muidu väga optimistlik inimene. Näen igas ebaõnnestumises võimalust uut moodi läheneda ja iga pisiasi teeb rõõmu. Ma olen küll kodune, kuid ma ei passi niisama. Alustan ettevõttet ja tegelen selle toimima saamisega. Erinevalt mehest on minu ettevõtte kodune ja ma ei pea selleks kuskile kaugemale minema. Ma olen sellega enamus sellest ajast tegelenud kui mee koos oleme olnud, seega see ei tekkita segadust meie ellu. Sõpru mul on ja ma suhtlen nendega, aga kui nad mind välja kutsuvad siis ma leian alati mingi vabanduse, et miks ma ei saa. Kas on kiire tööga või veel kiirem muude asjadega. Mul üleliikset vaba aega ei ole ja puhkust pole ma endale aasta jooksul õieti andnud. Stressi tase püsib normis Vaba aeg mis tekkib või tekkitan kuulub mehele ja pojale. Enda jaoks aega üldse pole.
See pisi kirjeldus siis selleks,et keegi ei arvaks et ma olen kodune depressiooni hunnik.
Kui nüüd keegi sellest pikkast ja segasest juttust midagi aru ka sai ja oskab aidata, siis ma oleksin selle eest väga tänulik.
Aitäh kõigile kes loevad ja vastavad
Kirjutasite pika kirja ja analüüsisite oma elu ja paarisuhet päris põhjalikult ja realistlikult. Tunnete, et on raske leida endas kindlustunnet, et teie kooselu kulgeb tulevikus viperusteta. Siiski tahate pea püsti edasi liikuda.
Arvan, et kuigi selline kindluse, ehk ka tasakaalu leidmine, on päris pikk rännak iseenda avastamise teel, saaksin siinkohal pakkuda omi mõtteid teie kirja peegelduseks. Ehk leiate, midagi, mis teile tuge pakub või surnud punktist edasi aitab või hoopis olukorda uue nurga alt laseb vaadata.
Olete mõlemad kahekümnendates. Vaatamata noorusele olete koos olnud juba 10 aastat. See on päris pikk aeg ja mitte just paljud paarid ei saa selle üle uhked olla. Teie kooselu alguses tuli ette ka ebakõlasid ja petmisi, kuid tõsiasi on, et ükski paar ei püsigi arusaamatuste ja probleemide puudumise tõttu koos vaid ikkagi seetõttu, kuidas neinde probleemidega tegeletakse, kuidas andestatakse, kuidas keerulisel olukorral lahtuda lastakse.
Partnerid püsivad koos siis, kui mõlemi osapoole vajadused on rahuldatud. See tundub lihtne, kuid sügavamal vaatlemisel pole seda mitte. Tihti näeme koos pikaajalisi partnereid, kellel justkui midagi väga ühist ei olegi või, kes väljendavad suurt rahulolematust elukaaslase suhtes, kuid lahku minna siiski ei kavatseta. Võib arvata, et need inimesed SOOVIVAD/ TAHAVAD ühte, aga nende sisemised ja sügavad VAJADUSED on üsna hästi rahuldatud. Vajaduste all pean ma silmas neid tundeid, millega nad on valdava osa oma elust elanud. Need emotsioonid võivad olla alguse saanud varases lapsepõlves ja hilisematest elusituatsioonidest tingitud kordustest jõustatud või on need tekkinud ja kohandunud hilisema elu käigus. Need tunded on turvalised ja omad vaatamata sellele, kas tegu on meeldivate või negatiivsete ja raskete tunnetega. Kuna inimese psüühikale on omane pidev kordamine, siis alateadlikult otsime üha uusi võimalusi, et kogeda meile juba tuttavaid tundeid. Muutus inimese sisemiste vajaduste osas (suunaga soovide poole) tekib siis, kui rahulolematus olukorraga on piisavalt suureks muutunud ja teadlikult hakatakse otsima vastupidiseid kinnitusi oma sügavatele veendumustele. Mõnikord kaasatakse just siis abiks psühholoog. Teie puhul näib mulle, et olete elus kogenud mitmeid situatsioone, mis on teinud teid veidi kahtlustavaks ja teil on raske inimesi usaldada. Justkui “imeväel” jõuavad needsamad kahtlused ja usalduse puudumine ikka ja jälle teieni ja sellest ongi kujunenud juba omamoodi vajadus. Mõistus ja soov ütlevad, et inimesed on põhimõtteliselt OK, kuid alateadvus annab teate: “Ma ei saa kindel olla. Mulle on oht haiget saada. Parem karta kui kahetseda.” Mulle tundub, et teie kiri annab märku sellest, et teil on sisemine valmisolek muutuse tekitamiseks oma ellu. Edasine on juba samm sammult ja teadlikult ja mõnikord end sundides, leida positiivseid kogemusi inimestega suheldes ning neid usaldama õppides. Kindlasti tuleb sel teel ette tagasilööke ja võib olla kipute esmalt nägema inimeste salakavalust, ebaausust vms., kuid tasub ju proovida. Andes võimaluse neile inimestele, annate võimaluse iseendale. Kaasaegne humanistlik psühholoogia soovitab tegeleda mitte nii palju minevikuga, sest seda ei ole meie võimuses muuta, vaid ikka tulevikuga. Inimene on kõikvõimas…. peaaegu kõikvõimas.
Teile tundub, et pea püsti edasi minekuks võiks teil olla mingi kindlus või garantii. Realistlikku lähenemist kasutades, siis siin maailmas ei ole garantiisid, ei ole võimalik küsida kellegi vara või (elu) pandiks. Elu on loomus iseenesest on muutus. Ainus, milles saame kindlad olla on, et meil tuleb elus ette nii häid kui halbu kogemusi, mõned neist on äärmuslikud ja panevad meie psühholoogilise paindlikkuse tõeliselt proovile. Mida rohkem on meil lähedasi, seda rohkem lähedasi me elu jooksul ka kaotame jne. Kas poleks mitte kurb, kui oodates seda võimatut kindlust, lükkame hetkesituatsiooni nautimise pidevalt edasi? Bioloogiliselt töötab inimese aju nii, et kartes mingit situatsiooni või muretsedes millegi üle, elame läbi neidsamu raskeid tundeid, mida kogeksime siis, kui see kardetav sündmus oleks juba aset leidnud. Niiviisi justkui karistame end pidevalt ise. Teise inimese usaldamine või kindlustunne ei ole midagi muud kui sisemine otsus. Tõsi, teatud inimestel on seda otsust teha kordades kergem. Nagu juba mainitud tuleneb see lapsepõlvest ja sellest, millised kogemused on varasemalt esinenud. Kaasa mängib ka geneetika. Rohkem väljapoole elavatel inimestel ei pruugi isegi tekkida küsimust: Kas usaldada või mitte? Nad lihtsalt käituvad ja usaldavad. Introvertsematel inimestel nagu teie tundute olema, ei ole lihtsalt omane käituda vabalt ja sundimatult. Introvert kõigepealt mõtleb, peab endaga nõu ja siis käitub, kui vajalikuks peab. See lihtsalt on nii, see on normaalne.
Küsite kuidas saaks teie mees teid aidata. Selleks, et see saaks toimuda, soovitan teil edastada endast selgeid sõnumeid. Neid sõnumeid nimetatakse mina- sõnumiteks. Näiteks, kui olete kindel, et mingi teie mehe käitumine teid tõsiselt häirib, siis võiks sõnum olla selline: “Kui sa flirdid oma naistuttavatega, siis mul on seda tõesti raske taluda. See teeb mulle haiget.” Teie saate läbi mõelda, kuidas ja millisel kombel teie mehe käitumine teid mõjutab ja sellest talle teada anda. Ei ole mõtet näägutada: “Sa alati…..”. Piisab paarist täpselt sõnastatud mina- sõnumist. Teie mehe otsustada on, kas ta peale seda soovib muuta oma käitumist või mitte.
Proovige ka leida hetk, kus saaksite kahekesi olla ja arutada, millised on teie n.ö. kooselu reeglid. Mõnikord on nii, et need kokkulepped, mis kooselu alguses tehti (kui tehti), on juba ajale jalgu jäänud. Teie ise olete natuke muutunud, teie vaated on muutunud ja keskkond, kus elate ei ole ju ka kindlasti enam sama. Sellisel juhul öeldakse, et “maastik on juba muutunud, kuid kaart, mille järgi orienteerutakse on ikka veel see endisaegne”.
Meie kodulehel on natuke rohkem kirjutatud mina- sõnumitest jms. KKK all. Sellised oskused töötavad nii laste kui täiskasvanute puhul, nii enda väljendamiseks, partneri kuulamiseks kui kompromisside tegemiseks. Võib olla leiate enda jaoks ka mõne mõtte meie paarisuhte e- koolitusest.
Kuna kirjutate, et olete küll kodune, kuid pühendunud siiski pigem tööle, või perele, soovitan siiski ka enda jaoks aega võtta. Kasvõi 20 minutit päevas sellist püha ja iseendaga olemise aega. Mõnikord piisab kui väärtustada kasvõi tassi lõhnava tee joomist “minu enda patareide laadimise ”. Seda kasvõi selleks, et teie aju harjuks mõttega: “Olen väärtuslik, hea, tark, ilus ja armastamisväärne”.
Soovin teile huvitavat teekonda iseenda mõistmisel ja suhete veelgi nauditavamaks muutmisel.
Vaba aeg mis tekkib või tekkitan kuulub mehele ja pojale. Enda jaoks aega üldse pole.
.