Tere mul on üks suur mure. Mul on 8 aastane poeg. 2 Aastat tagasi hakkasin koos elama oma uue elukaaslasega, enne seda olin lapsega kahekesi terve elu. Lapse käitumine on muutunud väga hulluks, ta pole tahtnud minu sõna juba väiksest peale kuulata , aga nüüd kui mul on elukaaslane siis on lapse käitumine muutunud veel hullemaks , ta ei kuula ültse sõna ega austa mind ültse. Laps vaidleb et tema ei pea sõnakuulama ja ta ei pea midagi tegema kui tema ei taha, elukaaslase peale on ta veel vihasem, ütleb talle et sina oled kõiges süüdi ja et ma vihkan sind ja karjub meie peale täiest kõrist et meie oleme hullud jne. Ma pole näinud ühtegi last kes nii kurjasti käitub. Palun abi sest see on väga raske, meie suhe kannatab selle all, am ei taha ju üksi jääda sest minu lapsele lihtsalt ei meeldi midagi. Palun nõu mida teha.
Tunnete, et teie kaheksa-aastane poeg käitub teie ja teie elukaslase suhtes ebakohaselt, keeldub koostööst ning tema tunded kipuvad sageli "üle keema"ning sellega on vanemana raske toime tulla.
Kardate, et teie paarisuhe saab kahjustada poja arvatava armukadedusest ajendatud käitumise tõttu. Teie poja jaoks võib olla kohanemine olukorraga, kus teil on mees, raske. Muutus ju lapsele harjumuspärane ja turvaline peremudel. Eks iga laps harjub muutustega erinevalt, kes kiiremini, kellel võtab see enam aega,- mõneti on ebakohane käitumine mõistetav. Samas on kaks aastat tõesti piisavalt pikk aeg ning tema ebakohane käitumine viitab, et poiss ei tule toime, on hädas ning vajab abi.
Abi vajavat last pole ju võimalik muuta õpetades, noomides,ega karistades- vaid teda südamega kuulates. Kui laps tunneb, et vanem tõesti püüab temast aru saada,- suureneb ka võimalus, et laps hakkab kuulama teid ja teie vajadusi. Aktiivse kuulamise ja teiste suhtlemisoskuste kohta kohta saate lugeda lähemalt perekeskus Sinamina kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Tõhusad vanemlikud oskused, nagu kuulamine, kehtestamine läbi minasõnumite ja probleemilahendusoskused on kõik õpitavad, arenevad pidevalt kasutades ning neid järjepidevalt rakendades muutuvad üha efektiivsemaks ning toovad kaasa soovitud muutusi. Julgustaks teid tulema lapsevanemate suhtlustreeningule- infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Praegu saate olukorraga tegeleda ikka lapsega rääkides.Tehke seda sobival ajal, sobivas kohas (leppige lapsega eelnevalt kokku) ning minakeeles. Alustuseks öelge, et teil on mure ja tema saab teid aidata. Siis kirjeldage hinnanguvabalt ebakohast käitumist, sealt edasi tuleb oma vajadustest rääkida, - mida tema ebakohane käitumine teil takistab rahuldamast, või millist kahju tema käitumine teile tekitab. Nimetage ka oma emotsioon, mida tunnete. Ning siis lisada, et mõtleme koos, kuidas seda olukorda muuta!
Mõte selles, et kui te pole avatult ja selges minakeeles teisele inimesele (lapsele) teada andnud, mis teis häirib, ei saa ta ju teile vastu tulla ning oma käitumist muuta.
Omaette teema on teie poja ja teie elukaaslase suhted. Oluline on teada- lapsega seotud otsuseid võtate vastu ja kasvatamisel osalete ikkaga vaid teie. Lapsel on rahustav teada, teie ellu tulnud mees on ainult teie elukaaslane (ja mitte tema isa). Mees võib teid muidugi toetada, kui vajate abi, kuid tema ei peaks lapse kasvatamisesse sekkuma. Kasuvanemate sekkumine laste ellu toimib probleemideta alles siis, kui neil on lapsega tekkinud hea ja lähedane suhe. Selleks on vaja aktsepteerivat ja mõistvat suhtumist ning tavaliselt see võtab aega paar aastat. Muidugi on kolmekesi koos elades vajalikud mingid kokkulepped ning neid tehes osalevad muidugi nii teie poeg kui ka elukaaslane. Mistõttu on suhtlemisoskused ka teie elukaaslasele abiks.
Lisaks eelkirjutatule soovitaksin teil kogu perega pöörduda pereteraapiasse. Kuna olukord on kahe aastaga mitte normaliseerunud, vaid halvemaks läinud,- oleks kõigile, nii teile, kui teile kallitele inimestele parim, kui mureteemadega tegeldakse. Infot terapeutidest erinevates Eesti osades saate:http://www.pereterapeudid.ee
kahjuks nõustamisele ei saa tulla kuna me elame nüüd soomes ja sõitmine läheb kalliks. kas te siin ei saaks kuidagi nõu anda mida teha. laps ju mõnitab mu meest ja mehele läheb see väga hinge ja teeb haiget ju selline ütlemine. mida ma võiksin teha kui ta mõnitab, kuna olen üritanud rääkida lapsega ta ütleb et jah ma tean ja naerab näkku. paluks soovitusi kuidas laps kuulama panna või mida teha.
Küsite, kuidas ikkagi oma lapsega rääkida nii, et ta teid kuulaks ja see ka muutusi kaasa tooks. Midagi ei ole teha, suhtlemisoskuste - ja minasõnumite kasutamise osas pean iseennast teile saadetud vastuskirjast tsiteerima: "...saate olukorraga tegeleda ikka lapsega rääkides.Tehke seda sobival ajal, sobivas kohas (leppige lapsega eelnevalt kokku) ning minakeeles. Alustuseks öelge, et teil on mure ja tema saab teid aidata. Siis kirjeldage hinnanguvabalt ebakohast käitumist (näiteks: "Kui kuulen sind /mehe nimi/ ütlemas, … /nimetate solvangu/), sealt edasi tuleb oma vajadustest rääkida, - mida tema ebakohane käitumine teil takistab rahuldamast, või millist kahju tema käitumine teile tekitab, ehk mõju teile (näiteks:"tunnen, et sa ei austa mu elukaaslast, meie perekonda"). Nimetage ka oma emotsioon, mida tunnete (näiteks: "ja see kurvastab ning ka pahandab mind"). Ning siis lisada, et mõtleme koos, kuidas seda olukorda muuta!
Mõte selles, et kui te pole avatult ja selges minakeeles teisele inimesele (lapsele) teada andnud, mis teid häirib, ei saa ta ju teile vastu tulla ning oma käitumist muuta."…
On ilmselge, et kui vastuolud on juba kaks aastat esinenud, ei pruugi laps teie esimese ennastkehtestava minasõnumi peale kohe olla valmis muutuseks- ilmselt reageerib ta vastupanuga (ütleb näiteks: noh ja siis?; keerab selja ja läheb toast minema, hakkab end õigustama, ärritub, vihastab, nutab jne.)- need on aga signaalid teile, et nüüd on temal mure ja teil tuleb kehtestamiselt ümber lülituda poja kuulamisele. See tähendab, et sõnastate ümber lapse poolt öeldud sõnumi sisu, või peegeldate talle tagasi sõnumis või kehakeeles märgatud tugeva emotsiooni (kui see oli). Kui laps tajub, et te ei ründa ega süüdista teda, vaid kuulate ka teda- on ta valmim koostööks. Selliselt ennast kehtestade/last kuulates (seda tehnikat nimetatakse "käiguvahetuseks"), võib protsess kujuneda pikaks, keskmiselt olge valmis kaheksaks ümberlülituseks.
Last kuulates hakkate justkui "sibulat koorima", kiht kihilt avaneb laps ja tasapisi jõutakse tegeliku mureni. Enamasti ei tooda kohe välja tõelist mureteemat (teie loos siis vastumeelsuse põhjust teie elukaaslase suhtes), rahulikuks jäädes ning enda sõnumit edastades ja siis jälle lapse vastust kuulates/peegeldades jõuate tasapisi edasi.
Aktiivse kuulamise ja teiste suhtlemisoskuste kohta kohta saate lugeda lähemalt perekeskus Sinamina kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks soovitan soojalt hakata lugema raamatut "Tark lapsevanem", autor Thomas Gordon. Raamat on saadaval ka veebiversioonina:http://www.apollo.ee/e-raamat-tark-lapsevanem.html
Kui elate perega Soomes, võiksite uurida sealseid abisaamise võimalusi. Usutavasti on need seal kõigile kättesaadavad, kuna perekonda väärtustatkse sealmaal kõrgelt. Seega uuriga pereteraapia võimalusi kohapeal.
aga mida selle armukadedusega peale hakkata, laps kardab et mu elukaaslane võtab minu temalt ära, olen talle rääkinud et mind ei saa keegi sinult ära võtta. kui mu elukaaslane on lapsega kahekesi siis nad saavad väga hästi läbi, aga kui mina olen ka juures siis muutub laps kohe armukadedaks. mida võtta ette selle armukadedusega, kuidas peaks käituma.
Kuna laps on teile selgelt väljendanud oma hirmu, saategi sellega tegeleda teda aktiivselt kuulates.
Võite ka mõelda, miks üks kaheksa-aastane poiss on nii kinni/emotsionaalselt seotud oma emaga, et ei suuda temast lahti lasta (vanuseliselt), teda jagada? Kõrvalt vaadates tundub, et teil on kodus armukolmnurk (!) - kuhu on naine-mees tasandile ebasobivalt haaratud/tõstetud hoopis laps.
Kindlasti tegelege pereprobleemiga edasi juba pereterapeudi vastuvõtul.
