Paluks abi mida teha? 2011 aastal lahutasin kohtukaudu laps määrati minu juurde elama sain ainuhooldusöiguse, kuna ise viibis vanglas. Kohtu otsuses oli, et isa vabanedes tuleb pooltel uuesti kokku leppida kokkusaamised ja lapse elukoht. Nyyd on siis isa vaba ja nöuab last,mainin ära , et kolisin lapsega soome laps oli 5päevane kui isa kinni kukkus 4aastaks. Oli ka enne seda 8aastat istunud. Nyyd heidab ette, et mina ei käinud last vanglas näitamas ei saatnud pilte jh maa ei teinud seda, kuna tahan oma lapsele paremat tuleviku jaa sellisest kohast eemal hoida. Alimente ta ka ei maksnud seda maksab tema eest soome riik. Räägib, et on muutunud mida muidugi mina ei usu, nyyd on siis vaja kohtu taas pöörduda, mida ma selleks tegema pean, et ikka vöidaks ja oma lapsest ilma ei jääs? Hirm on nii suur, et vöin temast ilma jääda ja kohus annabki taisale kes räägib, et muutunud.
Olete tõsiselt mures, sest teie lapse isa on vangist tagasi ja on otsustanud, et soovib osaleda lapse elus. Te olete siiani last üksi kasvatanud ja hooldusõigus oli määratud isa vangisoleku ajal teile. Praegune olukord tundub teile ähvardav, sest on ju tõepoolest rask ette näha, kui tõsine ja omakasupüüdmatu on lapse isa soov.
Antud juhul saan olukorda vaadata vaid psühholoogilisest vaatenurgast.
Arenguliselt on lapsele parim, kui tal on mõlemad vanemad. Isegi, kui isa on vangis, on see midagi konkreetset ja seda on võimalik lapsele eakohaselt seletada. Kui lapsele olukorda ei seletata (“luukere kapis” situatsioon), siis jääb tühik ja laps hakkab ise tühikut täitma, genereerima omi seletusi. Need lapse enda seletused kipuvad olema üsna müstilised ja mitte kõige mõistlikumad arengu ja tulevase toimetuleku seisukohalt lähtudes. On väga oluline, et teie, kui põhiline (võib olla ka ainus) lapse eest hoolitseja, oleksite enda jaoks selgeks mõelnud, kuidas mõtestada isa vangis olemist või endist vangis olemist. Kui laps sündis ja vangiminek toimus, siis võib arvata, et see oli teie jaoks traumaatiline situatsioon ja ülimalt keeruline periood. Ilmselt oli seal palju segadust, pettumust, viha, ehk isegi süütunnet. Pidite selle kõigega hakkama saama ja oma vastsündinu kõrval tugevaks jääma. Lapsele oleks aga parim, et see trauma ei jääks igapäevaselt mõjutama teie, teie lapse ja lapse isa suhteid. Oluline on teadmine, et teie olete teie oma väärtuste ja ellusuhtumisega, teie lapse isa, aga on oma elusaatusega ja vaid temal endal on vastutus selle eest.
Kuna usun, et teil oleks vaja nii isiklikku psühholoogilist abi kui ka kindlasti juriidilist toetust, siis ehk oleks mõistlik suhelda näiteks lastekaitsespetsialistiga. Kahjuks ei oska ma öelda, millised on vastavad võimalused Soomes. Proovige alustuseks rahuneda, end lausa rahulikuks sundida. Kirjast lähtub, et kindlasti ei soovi keegi teilt lapse hooldusõigust ära võtta. Küsimuseks võib aga saada lapse isa lapse elus osalemise määr. Kindlasti on kohaliku omavalitsuse juures mõni sotsiaaltöötaja või analoogne spetsialist, kellega võiksite olukorda arutada. See oleks hea algus, et edasi minna. Eesti poolelt võiksite vaadata näiteks lastekaitseliidu kodulehekülge. Suhelge sealsete töötajatega. Arvatavasti on võimalik saada ka tasuta juriidilist abi.
Paaniline hirm ja mure tekitavad lausa bioloogiliselt olukorra, kus mõistus ei ole võimeline töötama ja kõik variandid tunduvad olema halvad. Seega soovin teile sisemist rahunemist, et pilk saaks olukorra suhtes selgineda. Olukorda saab lahendada vaid tükk tüki haaval ja osadeks võetuna.
Võite alati täiendavalt kirjutada ka meie foorumisse, et saada psühholoogiavaldkonna spetsialistide tuge olukorraga toimetulekuks.
