Lugesin ühte vanat teemat elukaaslase lapse kohta ja olen ise ka üsna hädas. Elukaaslase laps kes on 6 aastane käitub väga halvasti. Kuna ta on veel nii noor siis olen ma üritanud sellest üle olla ja mitte väga välja teha, aga iga päevaga läheb asi hullemaks. Ta on selline laps kes peab saama oma tahtmise või muidu kisab nii kõvasti et terve maja kuuleb. Kui ma temaga ei mängi siis hakkab ta mind sõimama ja karjuma et ma pean temaga mängima. Söögi suhtes on ka väga pirtsakas, koguaeg nutab et tema peab saama seda mida tema tahab jne. Öösiti peab koguaeg oma issi kõrval olema muidu on jälle kisa lahti, mitte selline nuttev kisa vaid lihtsalt karjub. Laps hakkab nutma ka iga muu asja peale ja ta ainult nutabki nt kui ise ei viitsi ennast riidesse panna hakkab jonnima või kui ta ei saa mingit mängu mängitud või kui keegi ta küsimusele vastata ei oska siis kohe kisa lahti. Elukaaslasele olen ka maininud et see ei ole enam normaalne käitumine ja mina ei jaksa seda ära enam kannatada. Tema käitumine ei ole enam normaalne ja kuna ta on ka öelnud et ma ei meeldi talle, siis ei oska midagi ette võtta.
Lapse oma ema last ei taha enda juurde ja nii peabki laps isaga olema.
Kuna plaanis saada ka elukaaslasega ühine laps siis tahaks kuidagi elukaaslase laps nii enamvähem käituma õpetada. Elukaaslase jaoks on tema laps kõige parem ja tema arvates ei ole tal väga häda midagi.
Olen tõesti hädas selle lapsega.
Teie olete hädas lapse käitumisega, kuid teie elukaaslane ei näe probleemi. Näib nii, et olete oma murega üksi, kuigi vajaksite mehe poolt vähemalt mõistmist. Veelgi parem oleksid ühised arusaamad, mis on lubatud ja mis mitte. Võib ju nii olla, et isa on leebema suhtumisega oma lapsega seonduvasse, ta ei peagi olema tingimata samadest asjades häiritud kui teie, kuid vähemasti ei tohiks teie reageeringud ja arusaamad lapsele mõjuda vastuoluliselt. Näiteks kui üks keelab ja teine lubab, siis on lapsele segadust tekitav ja probleemid jätkuvad, küllap isegi süvenevad. Isegi kui teie näiteks üritate lapse vastuvõetamatu käitumisega tegeleda ja isa vaikib, ei sekku, siis see võib lapsele mõjuda toetavana. Kui aga laps tunnetab nendes olukordades (karjub, on põhjendamatult nõudlik, ütleb teile halvasti) koguni isa poolehoidu, siis on asi veelgi keerulisem ja kirjeldatud käitumised saavad hoogu juurde.
Sellises olukorras on esmatähtis arutada oma muret elukaaslasega ja teha ka kokkuleppeid, mis on lubatud, mis mitte, kuidas teie mõlema käitumine, eriti korduvates olukordades, võiks olla. Isegi kui mees ei näe lapse käitumises probleemi, siis on ikkagi tähtis ju ka teie enesetunne ja rahulolu. Asjad ei muutu sellega, kui mees lihtsalt eirab teemat või väidab, et teid ei peaks lapse käitumine häirima. Teil on õigus oma arusaamadele ja tunnetele.
Kui nüüd veel lapse poolt olukorda vaadelda, siis kahtlemata viitab tema käitumine tema keerulisele tunnetele. Pole ju ühelegi lapsele kerge taluda seda , kui ema ei saa või taha temaga koos olla, kui ema asemel on isal keegi teine naine jne. Võimalik, et ta lihtsalt elab välja oma viha ja kurbust. Kas on võimalik, et ta saaks sellest kellegagi rääkida, kuidas ta end tunneb emaga seoses, teie juures elamisega seoses, millest puudust tunneb jne. Mida ta üldse teab ja arvab sellest, miks ema ja isa koos ei ela jms. Muidugi ei ole vajalik teda pühendada täiskasvanute suhete üksasjadesse, kuid lihtsalt ja lapsele arusaadavaid selgitused võiks teda aidata küll. Enamasti on abi lihtsalt usalduslikust suhtest kellegagi ja ta saab ise küsida, mis teda vaevab. Jutuajamistes tuleks kindlasti vältida ema ja teiste lähedaste halvustamist. Laps peaks tunnetama, et talle olulised inimesed hoolivad temasat ja ta ei pea midagi kartma, siis suudab ta oma tunnetega tasapisi paremini toime tulla. Kui ta saaks tunda, et võib olla vihane ja seda öelda, siis ei pea ta ehk nii palju protestima ja karjuma, st teile ebasobival viisil oma pingeid väljendama. Ta ju vajab abi ja mõistmist. See aga ei tähenda, et ta ei vajaks piire, selgust, mis on lubatud ja mida temalt ootate (vt kehtestamine, mina-sõnumid). Kuid enne peab ta kogema kellegagi mõistmist, turvalist viisi oma tunnete väljendamiseks (aktiivne kuulamine) , siis on ta valmis arvestama teie vajaduste ja reeglitega. Arutlege ka neil teemadel elukaaslasega, sest ilmselgelt on asju, mida saab ja peakski rääkima just isa, mitte niivõrd teie. võib-olla aitab teid meelrahu ja kannatlikkust säilitada mõte, et laps ei pruugi mitte niivõrd olla teie vastu, kuivõrd ta tunneb puudust emast ja ema-isaga kooselemistest. Kui ta kogeb, et teie olete tema suhtes küll selgeid piire näitav, kuid samas ka hooliv ja sõbralik, siis see on parim nii lapsele kui teile endale.
