Tere,
Soovin mehest lahku minna. Soov on minu peas juba aastaid idanenud ja vahet ei ole kuidas ma oma peas ka mõtleks välja põhjuseid, miks oleks õigem lahku mitte minna, siis tegelikult sisemiselt siiski väga soovin seda ja usun, et enne rahu ei saa, kui see on tehtud. Seni oleks nagu mingi vindumine.
Me ei ole ametlikult abielus ja ühist kinnisvara vms ei ole. Tegelikult ei olegi sellist õiget kodugi hetkel, olemegi teatud väheolulistel põhjustel sellisel teelahkmel elamise mõttes, et mingi otsus elukoha suhtes tuleb teha nüüd selle aasta sees. Mina aga tunnen, et just nüüd ongi mul õige aeg teha otsus, et minu elukoht saab eraldi olema. Ma lihtsalt ei tunne mitte mingit motivatsiooni ja soovi temaga koos ühist kodu enam plaanida. Meil on 5a laps ka ja minu küsimus olekski kõigile, kes midagi sellist on läbi teinud: kuidas organiseerida lapse jagamine? Mõlemad ju soovivad lapse elus osaleda nii palju kui võimalik. Kas tõesti siis lapsega käib alati teatud riiete ja mänguasjade kott kaasas ja kord on ta siis ema ja kord isa juures (no kõiki asju ei saa ju täpselt topelt osta või ära jagada, a la mingid korralikumad külaskäimise riided, mida me seni ei ole hunnikutes varunud)? Või kuidas siis kõik need nö mitteolulised detailid välja kujunevad? Kas see on lapsele OK, kui ükspäev läheb ta lasteaiast emaga ema juurde ja järgmine päev isa juurde ja siis jälle ema juurde jne. Isegi kui öelda talle, et üks on tema päris kodu, siis ikkagi ju reaalselt oleks tal nagu 2 kodu. Mis see lapse psüühikale teeb? Kuidas peaks sellele asjale lähenema, et laps oleks maksimaalselt õnnelik sellises nõmedas olukorras?
Ma enam ei soovi saada nõuandeid sel teemal, et äkki saab suhet parandada. Ma ei tea, äkki saabki, aga nagu kirjutasin, siis ma ei tunne, et sooviks koos kodu osta või veel lapsi teha või mitte mingil juhul ei soovi abielluda. Ma arvan, et selliste tunnetega tuleks lihtsalt edasi liikuda või vähemalt mingiks ajaks nä aja maha võtta, mida saab aga samuti vaid eraldi olemise teel korraldada.
Teis on küpsenud kindel soov ja otsus kolida oma elukaaslasest eraldi elama ning soovite teada, mil moel organiseerida lapse jagamine, et see oleks talle kõige parem.
Antud situatsioonis on tõepoolest kõige olulisem lähtuda lapse vajadustest. Laps vajab jätkuvat suhtlust ja kontakti mõlema oma vanemaga.
Kas seda aga oleks mõttekas vormistada nii, et laps liigub nädalate kaup mänguasjadekott seljas ühe vanema kodust teise juurde? - kindlasti mitte.
Paljud spetsialistid, sealhulgas pereterapeudid on arvamusel, et lapse huvides on parim, kui tal on üks kodu ja üks kindel peamiselt vastutav vanem ja teise juures käiakse vastavalt kokkulepetele (nädalalõpud, pikemad koosveedetud ajaperioodid näiteks puhkuse ajal, pühad jne.).
Miks on hea, kui lapsel on üks kodu- et kujuneks kodutunne, selge mõiste ja väärtus, mis on kodu. Kui lapsel on kaks kodu, tekitab see temas segadust.
On lapse heaolu huvides, et üks vanem on kindlalt kursis ja vastutav näiteks lapse tervisesse puutuvaga (haigused, arsti juures käimised) ja kõige tema oluliste igapäevaste asjadega (lasteaias toimuv, huviringid, tagasiside kasvatajatelt, jne.), märkab lapse käitumise ja enesetunde muutusi, näeb seosed igapäevaselt toimuvaga, oskab last aidata, on lapsele igas mõttes turvalisust pakkuv usaldusisik.
Kui neid on kaks, siis juhtub ikka, et miski läheb nö kaotsi ja siis on ka süüdistused kerged tulema ja lapse kindlustundele ei mõju ka hästi. See ei tähenda, et teine vanem oleks vähetähtis, kuid paratamatult ei ole nad aega jagades nii kursis ja informeeritud kõigega, mis vajalik.
Seetõttu - hoolivad ja vastutustundlikud vanemad suudavad omavahel ka peale lahkukolimist inimlikult ja austavalt suhelda ning jagavad olulist last puudutavat infot järjepidevalt teineteisega.
Kui teie otsus eraldi kolima minna on kindel, rasked kõnelused elukaaslasega avatult peetud, aga pole selgust või osapooltele sobivat kokkulepet lapse jagamise osas- võiksite ühendust võtta elukohajärgse omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga (kui seda pole, siis sotsiaaltöötajaga), sooviga saada perelepituse teenust (spetsialist hindab teie vajadust saada vastavat teenust).
Perelepitusteenuse raames aitab lepitaja saavutada lahutavate või kooselu lõpetanud vanemate vahel kokkulepe nende alaealise lapse elukorralduse, elatise maksmise või muude lapsega seotud vanema õiguste või kohustuste suhtes.
Aitäh vastuse eest. Saan kõigest aru, aga väga valus on niiviisi lapse elust kõrvale jääda. Meie pere suhteid ja olukorda analüüsides on täiesti loogiline, et see eemale jääja oleksin pigem mina - ema. Lapsel on isaga väga lähedased suhted ja juba on olnud periood, kus laps elas vaid isaga olude sunnil (töökohad erinevates riikides), mis lähedas neid kaht veelgi. Kuidas saada hakkama selle kohutava tundega nagu ma oleksin oma lapse hüljanud? Tavaliselt teevad seda mehed, nö jätavad pere maha. Ma ei jätaks iial oma last maha, aga veel vähem suudaksin ma tema ja isa suhete vahele astuda.
Peale lahkukolimist jääb laps isa juurde, ning teil on hirm, et jääte emana lapse elust eemale ja kaugeks. See teeb haiget ja tekitab süütundeid.
Perede lood on igaüks erinev ja kui suhe puruneb, tuleb vaatamata kõigele leida endas jõudu ja arukust otsuseid tehes lähtuda sellest, mis on antud olukorras parim lapsele. Sellele, kes nagunii kõige enam toimuvast kannatada saab.
Nagu ka oma eelmises vastuskirjas teile tõin välja- ei pea ka eemalelav vanem lapse kasvatamisest, tema elus toimuvast, rõõmudest/muredest ilma jääma. Kõik saab alguse partnerite omavahelistest selgetest kokkulepetest.
Loomulikult ärge jääge oma südamevalu ja murega üksi, praegusel hetkel vajate kindlasti tuge ja abi. Soovitaksin teil pöörduda mõne psühholoogi vastuvõtule. Koostöös oma ala asjatundjaga saate oma tundeid ventileerida, otsida ja leida endas ressursse eluga edasiminekuks ja selleks, et olla oma lapsele ka edaspidi piisavalt hea ema. Kogu eluks.
