Seljataga pikk suhe, 12 aastat. Kaks last. Olime abielus.
Olime väga noored, kui kohtusime. Saime suht kohe ka esimese lapse. Selle üle olen aga uhke. Elu oli karm- mees kogu aeg ära, ikka ainult sõbrad ja joomised ja igasugused naiste numbrid ja tegemised, kõike muidugi eitas. Absoluutselt kõike, isegi kui oli tõestus olemas- ei ole teinud. Aastaid. Oli vägivaldne. Alguses rohkem. Esimest korda lükkas mind, kui olin rase. Siis läks asi juba isegi veriseks. Ikka jäin temaga, sest ega ma siis kellelegi julgenud rääkida, v.a ämm, kes paar korda mind isegi traumapunkti viis. Aga tema tegi mulle selgeks, et see on justkui normaalne ja ma ise olen süüdi, et ikka naine peab midagi selleks tegema, et kallale tullakse. Leppisin sellega, ju ma siis tegin. Kolisime mitu korda ka lahku, siis jälle kokku, kõik käis tegelikult mehe tahtmiste järgi. Rahulikku elu ei olnud. Enne teist last ei tulnud ta ca paar aastat mulle kallale, suhted olid ka enam-vähem ja tundus, et mees on hakanud suureks kasvama. Saime teise lapse. Nii kui kodune õhkkond oli pingelisem, kordus vana elu taas. Jälle oli ta kogu aeg ära (selle paari aasta jooksul oli ka, aga siis oli kuidagi rahulikum elu), joomingud, töö, alati oli tal ka üks väga truu sõber, kellega asju ette võtta. Ja kordus ka vägivald. Viimati tuli mulle kallale sellel suvel, kui mind peenrasse väänas ja suud kinni hoidis kuna ma ei nõustunud tema arvamusega ja seisukohaga. Diivanilt tõmbas ka maha. Kõik need asjad ei jää isegi meelde enam. Terve aasta olin olnud masenduses, kuna mees ei suhtle, ei räägi probleemidest, põgeneb nende eest. Solvas mind pidevalt. Käisin koolis kahe lapse ja töö kõrvalt, siis heideti ka seda ette, kuna sinna kulus mul palju aega ja mees nägi, et hakkan eemalduma. MA olin ju tegelikutl harjunud olema üksi ja saingi ise kõigega hakkama. Mees aga käis ikka ära, iga kord kui tüli, läks tema minema. Telefonile ei vastanud tavaliselt ja tuli järgmisel päeval (me räägime nüd juba üle 30a mehest). Ka seksuaalne pool jäi väheseks. Ma ei suutnud seksida mehega, kes on mulle kallale tulnud ja mind väga inetusti sõimanud, kes ei suhtle minuga, kes paneb mind allasurutud seisusesse. Ei suutnud. Ikka proovisin ära kannatada need vahekorrad, et ta jumala eest kuskilt mujalt ei otsiks. Nagu ka algusaastatel. Oli lausa graafik, sest mul oli kogu aeg see hirm. Kuni sel suve lõpul tekkis mul austaja. Siis avanesid mehe silmad, ta läks lausa hulluks. Hakkas roomama ja anuma. Ma olin nõus, et kui ta elab natuke eemal, et siis saavad mu tunded ja mõtted settida. Oli nõus, kolis välja. Kuid rahu ta mulle ei andnud. Hetkekski. Tean ka põhjust, ta võttis salaja minu telefonikõnede väljavõtteid ja nägi, et olen oma austajaga telefoni teel suhelnud. Mulle ta seda ei öelnud muidugi. Ja nii siis oligi- ord sõimas, siis palus. Ja mina olin samamoodi täiesti katki, nrmaalset suhtlust saingi vaid oma austajalt, nägin, et asjad võivad ka teisiti olla, et mind austatakse. See tundus isegi uskumatu... Ja asi lõppes sellega, et viisime lahutuse sisse, tema käsul. Lahutamise päeval oli ta jälle nii endast väljas, et mul oli suur hirm. Tahtsn temaga rääkida, kuid ta keeldus. Õnnepalee ees karjus, kas ma olin nädalavahetusel selle mehega. Vastasin, et ei olnud ja nii see ka ju oli. Siis lõpuks, kui ta oli juba kallaletulemise äärel, küsis, kas ma suhtlesin selle mehega sellel nädalavahetusel. VAstasin ka ei, see oli aga juba vale, aga mul oli nii suur hirm, et tuleb kallale. Ja põhimõtteliselt siis tiris mind nagu kaltsu lahutama, et ma alla kirjutaks. Pidn seda tegema, ilma et oleks saanud temaga rääkida. Paar päeva peale lahutust oli ta aga tagasi, et me võiks ikka koos olla jne. Mina muidugi ei soovinud, sest ma ei ole ju lükata-tõmmata. Ja nii jätkus kuukene- tahhtis, siis jälle sõimles jne. Kuniks kolis lõplikult välja. Siis tuli aga mul murdehetk ja võtsin temaga ise ühendust. Nüüd on ta aga ülbe ja üleolev- mitte midgai arutada ei soovi. Olen küll kirjutanud oma tunnetest, kuid võtab neid süüdistusena ja sõimab vastu. Ikka väga inetusti. Ja alati on tal põhjendus- tema ju olevat mind anunud ja palunud. Kõik muu unustab muidugi ära. Ja et kui ma midagi tahaks, siis me ei tohi midagi arutada, vaid olemegi koos. Aga kuidas saaks sellises elus tulla taas kokku, kui probleemid on kõik samad? Ta isegi ei saa aru, et ta midgai valesti teeks. Ainult süüdistab. Ei mõista mind absoluutselt. Oleks hea, kui saaks temaga kasvõi otsad kokku tõmmata, et oleks selge pilt, aga see on lihtsalt võimatu. Millalgi ta pakkus, et lähme teraapiasse, aga ma tean tema käimisi, ta ei käi ju lõpuni. Käis ühe psühhiaatri juures, kellele pidi rääkima vägivallast ja oma äkkvihast, kuid see psühhiaater olevat öelndu, et ta on täiesti normaalne inimene ja oligi kõik. Mul puudus usk, et selest teraapiast kasu on. Nüüd olen selles ka süüdi, et ma suhte lõpupoole sinna minna ei tahtnud. Mul on tunne, et olen suhtesõltlane. Kuidas sellest vabaneda ja mida nüüd teha? Tunnen, et olen 12a jooksul nii ära töödeldud, et ei tea enam, mis on normaalne ja mis ei ole. Vägivald ei ole ju normaalne, aga isegi selle oleks ma talle ju andestanud, jrelikult ei ole normaalne inimene enam . Mida teha, palun andke nõu!
... ja mis ma tahtsin veel lisada on see, et ma ei saa ennats talle avada, ta ei kuula. Nii kui räägin enda tunnetest, siis ütleb, et aga mis sina tegid? Et ma ei ole mingi ema Theresa jne. Olen endale punktid kirja pannud, miks meil selline elu on olnud. Loomulikult on ka minul süüd, kaks poolt ju suhtes, kuid mehe näol ON tegemist väga raske ja keerulise inimtüübiga. Ta justkui ei arvesta üldse inimestega enda ümber. Ta on mulle öelnud, et ma olen väike inimene ja ta ei taha minu jura kuulata ega lugeda. Mina tunnen, et minu tunded ei loe ja need talle ei loegi. Kui ta vahepeal anus ja palus, oli see ju ometigi tema valik. Rääkis kui muutunud mees ta on ja milleks kõigeks valmis, aga ma tõesti ei uskunud teda ja õigesti tegin, sest ta ei ole muutunud. Ma arvan, et ta ei muutugi ja sellisena ma teda võtta ei saa. Ta on meie peret aastaid lõhkunud. Kui on probleem, tuleb sellest ometigi ju rääkida, ma ei soovi olla kogu aeg suluseisus, sest minu arvamus ja tunded teda ju ei huvita...
Kuigi mõistate, et vägivald ja alandamine ei ole normaalne, kahtlete ikkagi endas ja ega suuda lahkuminekust kõrgendust tunda. Muidugi saab väita, et teie olite osaline selles, milline teie suhe oli, selles, et mees käitus sageli agressiivselt, kuid vägivaldsuse mitteaktsepteerimine on igati õigustatud. Isegi kui suhtes oli ka toredaid aegu ja isegi kui teie ämm või keegi teine leiab, et te olete ise ka süüdi, ei tähenda see ikkagi, et peaksite leppima enda halva kohtlemise ja mittetoimiva suhtega. Õnneks oli teil keegi, kes teid toetas ja pani uskuma, et on võimalik teistsugune suhe ja kogema ka lugupidavat kohtlemist.
Kuid ometi ei anna teile miski selles loos rahu, nagu ise väidate, olete sõltlane. Kas just suhtesõltlane (on ju loomulik soovida lähedust ja olla kellegagi seotud), kuid võimalik, et teid tõmbab teatud tüüpi suhted ja kohtlemine. Igal ühel on soodumus jätkata omi suhtemustreid, leida partner, kes selle võimalikuks teeb ja see seletab paljudel juhtudel ka mittetoimivate suhte jätkumise. Võib koguni öelda, et vahel ollakse emotsionaalselt sõltuv halva kohtlemise või kannatuste suhtes. Näib nagu nn normaalne suhe ei köidagi. Isegi kui tundub ebamõistlik jätkata, ollakse ometi emotsionaalselt sõltuv teatud tüüpi kohtlemise suhtes. Kas võib olla, et teile on tuttav juba varasemast ajast (nt oma päritoluperest) mahategemised, süüdistused, alandamised ja ka agressiivsus? Kas olete saanud tunda piisavalt võimalusi enda eest seista, kartmata kellegi halvakspanu, kogeda lugupidavat kohtlemist ja seeläbi tunda eneseväärikust? Kui teile meenub, et olete ka varem pidanud leppima enda halva kohtlemisega ja seejuures tundnud vaatamata kõigele ikkagi vajadust tema meele järgi olla, tundes vastakaid tundeid (nt alandust ja armasust), siis ilmselt lõi selline varasem kogemus eelduse leida endale partner, kes käitus teiega sarnaselt.
Muidugi oleks ju võinud pöörduda enne lahkuminekut pereteraapiasse, kuid teil oli õigus ka selle tulemuslikkuses kahelda või tunda ebamugavust, ärevust teraapias toimuva suhtes. Küsite nõu ja see oleks - usaldada oma sisetunnet, võtta endale õigus seista oma arusaamade, tunnete ja vajaduste eest, teil on õigus tahta enda suhtes lugupidavat kohtlemist mistahes olukorras. Teil on õigus ka teha vigu ja ikkagi eeldada partnerilt enda väärtustamist. Teie enda sõnu kasutades – on täiesti normaalne pidada ebanormaalseks vägivaldsust. Mistahes rahulolematust ja suhteprobleeme on võimalik lahendada ilma teist alavääristamata ja füüsilist vägivalda kasutamata. Ükskõik mida te ka mehe arvates valesti tegite, ei pea te lubama end lüüa. Kui soovite aga sügavamalt ennast ja kogetud suhtemustrites selgust saada, siis võib olla kasulik lugeda Pia Mellody raamatut „Kaassõltuvus“, mis õpetabki ära tundma mittetoimivaid suhteid ja enda osalust selles.
Aitäh. Jah, teraapiasse ta tõesti mind kutsus, kuid eelnevalt käisime ühe psühholoogi juures ja kui julgesin öelda, et põhiline probleem on olnud minu jaoks vägivald, siis mees kummutas selle kõik maha. Et see pole üldse vägivald, kui naist "natuke" ukselingi vastu lükata, nii et tal pea verine ja peab EMO-sse minema. Tundsin ennast väga halvasti seal, sets ta rääkis ainult endast, kuidas tema on hea ja mina halb. Ühtegi head sõna minu kohta ei tulnud. Mul ei olnud sellesse usku. Ka sellepärast, et ta ei tõestanud mulle, et on püsivalt stabiilne. Aga ta ei olnud. Kas sellepärast, et ta võttis salaja mu kõneväljavõtteid... tegelikult oli ta kogu aeg ebastabiilne. Mul puudus usk. Nüüd mõtlengi, mida teha. Tema justkui ootaks, et ma ütlen, et OK, midagi me ei aruta, vanu teemasid ei lahka, ja siis oleme koos. Kas see oleks õige? Nii ei kao ju probleemid, sest alguse saavad need ikka samadest asjadest... Eks ta tegelikult naudib, et ma tal järgi jooksen, aga ma ei ole selle kõigega rahul. Talle selgeks ei tee ka vist midagi, ta ju ei kuula... peabki vist selle valuga ja kõigega nüüd leppima lihtsalt, mis mul muud üle jääb.
Täiesti mõistetav, miks te ei usu teraapiasse koos mehega, kes õigustab vägivalda ja ei näe probleemi. Võiks koguni arvata, et sel juhul võib olla efekt soovitule ka vastupidine, st on tõenäoline, et suhted lähevad veelgi pingelisemaks ja teie jaoks ebaturvalisemaks. Teie kirjast saan aru nii, et ootate temalt mõistmist, kahetsemist ja teil kasvõi osaliselt ihkaksite suhet taastada. Te ei usu, et suhe saaks toimima, kui ei saa teie jaoks nii olulistel teemadel rääkida, kuid ometi ootate veel kellegi kinnitust ja heakskiitu, et toimite õigesti, kui ei nõustu suhet jätkama. Kui te tõesti kahtlete ja soovite iseendas selgust, siis võite ju ka üksi psühholoogi või psühhoterapeudi poole pöörduda. Igal juhul võtke mehe agressiivset kalduvust ja probleemi mitte tunnistamist väga tõsiselt. Teie ei ole milleski süüdi. Pigem mõelge sellele, miks te ikka veel kahtlete ja otsite viise mehelt heakskiitu või lepitust saada. Teie ülesanne ei ole ka meest muuta, talle midagi selgeks teha. Kui te ei tunne end suhtes mõistetuna, turvaliselt, olete rahulolematu ja te ei saa probleeme arutada, mees teeb maha teid ja teie arvamused, on vägivaldne, siis teie enda huvides - hoidke sellisest suhtes eemale.
. Mida teha, palun andke nõu!