Olen oma mehega koos elanud rohkem kui 15 aastat, meil on kaks imearmast tütart (vanusega 14 ja 6). Meie kooselu algas suure armastuse ja kirega ning see on kestnud aastaid muutumatult. Oleme olnud õnnelikud, et oleme leidnud endale sobiva abikaasa teineteise näol. Meil ei ole olnud kunagi koos olles igav. Tunded on olnud vastatikuselt väga südamlikud ja head. Ja voodielu meil ka klapib väga hästi.
Kuid nüüd on olukord olnud keeruline juba rohkem kui aasta. Abikaasa tundis "ühel hetkel", et kõik pole enam see, mis oli varem. Nii ta siis on elanud isegi mõnda aega perest eraldi, otsides endas neid vastuseid... Kahjuks pole meie olukord muutunud, elame küll taas koos, kuid ma tunnen, et ta ikka poleks juskui rahul. See tekitab samas minus väga segaseid tundeid. Ma ei saa aru, mis on valesti.? Milles on probleem? Kõik see väga kurvastab mind. Abikaasa arvates on meie kooselu juskui seisma jäänud. Pole enam seda tugevat kirge, mis oli alguses. Ma armastan oma abikaasat, ja kindlasti ei sooviks ma lahku minna. Kuid samas olen nõutu, mida ma tegema pean... ? Võib olla olen ma liiga temas kinni. Abikaasa endiselt hoiab ja armastab mind, kui ma näen ja tunnen, et millestki ta tunneb puudust. Sõnades on ta öelnud, ma olen tema natuuri jaoks liiga flegmaatiline. Ma ei oska edasi olla. Olen pinges ja hinges rahutu.
Olete mures oma paarisuhte pärast, mehe käitumine ja avaldused suhe kohta tekitavad nõutust.
Elus on ikka tõusud ja mõõnad, harmoonilised ajad ja rasked ajad. Tore, et teie suhe sai nii kaua kesta armastuse ja kirega, just nagu probleemideta. Muidugi oleks tore, kui teineteisest eemaldumist, eriarvamusi ja segadusi ei tekikski. Ent probleemid kuuluvad kindlasti elu ja suhete juurde. Ei ole olemas suhet, kus need üldse ei ilmneks – ja siis on vaja nendega tegelda. Probleemid ning keerukused ei peaks olema midagi, mida karta ja vältida. Kriis on ses mõttes ju isegi hea, et toob valukohad välja.
Pikaajalises suhtes on nähtav, kuidas suhe liigub-areneb: alguses on kirg väga tähtis, kui lapsed sünnivad, on fookuses nemad, kui lapsed õrnast east välja kasvavad, on paaril võimalus taas rohkem teineteisele keskenduda. Paralleelselt toimub aga ka kummagi isiksuslik areng, elu võib tuua ootamatusi jne. Ühesõnaga: pilt on kirju ja selle kirjususe sees valitseb ikka mõningane oht teineteist ära kaotada. Iga muutus on ikka pingete allikas, ja suhtele mõjuvad nii eluolulised muutused kui ka kummagi sisemine muutus.
Selle tõttu on hea aeg-ajalt oma suhe üle vaadata. Meie vaated, vajadused, hoiakud, unistused jms muutuvad, parem kui me sellega kursis oleme ja üksteisega suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, privaatsusest/avatusest suhte sees, seksist jpm rääkida saame.
Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, aga ma soovin, et oleks hästi - siis ma tahan midagi ette võtta. Keerukas olukorras on alati küsimus selles, kui palju kumbki on nõus panustama, et suhet säilitada ja arendada. Suhte arengu nimel on vaja pingutada. Kui üks partneritest pole nõus, siis võib see olla ohu märk, kuid samas võib see olla ka ressurss, mida ei tohiks jätta uurimata. Mis on see, mis meest niimoodi tundma paneb? Tundeid pole kerge uurida, kõigil pole seda hajumust ega oskust, aga see tasub ära, sest tunne on ikka teejuht vajaduse juurde.
Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on hädavajalik kummalgi öelda välja oma mõtted, tunded, soovid, kahtlused ning lasta sama teha ka teisel. Kriisi aitab lahendada, kui ollakse nõus sellega, et on vaja rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse mõistmiseni, uute ideede ja kokkulepeteni.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest, partnerite käitumine on vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda, mis ka teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse seisuni. Oluline on ka suhtemuutuste ajaraam ja seos teiste probleemidega. Tihti on suhetes toimunud muutused seoses teiste muutustega laiema pere sees või lähiringis, või tööga seonduvalt või on muud perevälised asjaolud pääsenud pere sisse seda lõhkuma.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin selleks teile palju kannatlikkust ja jõudu negatiivse pinge talumisel, mis see olukord ikka tekitab. Lootus paranemisele peaks aga säilima, muidu on liiga raske. Alati on ka võimalus otsida abi asjatundjalt, paarinõustajalt või psühhoterapeudilt, kelle teadmisi ja kogemusi appi võttes oleks ehk lihtsam tuge ja lahendusi leida. Ise oma probleemide sees olles on tihti pea ilmvõimatu näha midagi sellist, mis probleemi alal hoiab, kuid mida muutes on võimalik muuta ka suhet ennast.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
