Olime mehega koos 5 aastat enamus sellest ajast on olnud ikkagi väga ilus ja lähedane.
Aga viimastel kuudel on hakanud välja tulema,.et mehele on miski häirivaks muutunud..aga ta pole öelnud,et tunded on kadunud.
kuniks..
ühel halval päeval nüüdseks nädal tagasi,minu küsimise peale,mis edasi saab,vastas ta,et suhe on läbi ja kohe hästi tigedalt nagu ma olkesin mindagi õudsat korda saatnud.
Elasime koos esimesed 3 päeva olin veel kodus ja nüüd kolisin ära.
Temapõhjus oligi,et minu käitumine olevat viinud sinnamaale,et tema ei armasta enam ja ei taha suhet
Aga mida peaksin mina oma tunnetega tegema? minul ei ole need kuskile kadunud?
Kui üritan temalt selgitust saada,tema veidra käitumise üle siis seda ma põhimõtteliselt ei saa,ta ärritub,ütleb,et mida meil veel arutada on,et miski ei muutu,me ei lepi ära jne. Just veider ongi tema käitumine,et korraga,kui ta ütles välja selle,et ei taha enam mind siis peale seda on ta minu vastu nii julm,nagu ei hoolikski et minul on veel tunded ja raske on päeva pealt tema thsmist järgi lihtsalt minna oma eluga edasi.
Tema pohhuistlik käitumine tekitab selline tunde,nagu ma oleksin teda petnud või väga haiget teinud,sest ta ei taha enam mitte midagi meie suhtest rääkida,kuidas inimene saab 5 aastat niimoodi unustada? Mõtlen kasvõi harjumusest ju peaks tahtma kasvõi ühendust hoida _?
Eks ma pean oma eluga edasi minema aga väga raske on,kui päeva pealt lõhub teine pool suhte ja rõhutades sellele,et mina olen süüdi kõiges.
Olete mures ja segaduses oma suhte pärast. Olete püüdnud mehega rääkida, kuid see pole andnud tulemust.
Kui üks tahab kindlasti suhtest välja, siis enamasti ongi raske midagi ette võtta, et suhet päästa. Ent kindlasti on enne lahkuminekut vaja uurida, mis on põhjused. Mis on suhtes olles valmistanud pettumusi ja kannatusi, et seesugune otsus on sündinud? Inimestel on keerukate olukordade lahendamiseks erinevad strateegiad, üks neist on põgenemis-laadne: suhtest lahkutakse justkui kinnisilmi, keeldudes tagasi vaatamast ja juhtunu üle arutlemast. Minu soovitus neis olukordades on ikka see, et püüda siiski dialoogi poole, püüda ikkagi olla kannatlik ning üheskoos asja uurida, et aru saada, mis on suhte ajaloo jooksul tekitanud ja kasvatanud neid olukordi ja tundeid, mis lõpevad tõdemusega, et jääb üle vaid lahku minna. Vahel lõpevad need jutud ikka sama lahkumineku-tõdemusega, kuid siis on vähemalt asjad selgemad ning kummalgi poolel on ka rohkem võimalust õppida midagi järgmise suhte jaoks. Samas võib aga minna ka teisiti – kui kumbki on saanud ära rääkida, mis suhtes võiks olla teisiti ja mõlemad on ka valmis pingutama selle nimel, siis võib sellest suhtest veel asja saada.
Minul on küll alati väga kahju, kui suhteressurss jääb uurimata.
Teie kirjutate, et mees on justkui pahane, hoolimatu ja ärritunud, samas tajute teda ka haigetsaanuna ja petetuna. Ilmselt on ka mehel palju segaseid tundeid, ja see on ka midagi, mis kuulub inimese juurde: suhte (võimalik) lõpp ongi keeruline ja raske olukord, mis võib kaasa tuua väga suure tundetulva, kus erinevate tunnete vaheldumine võib toimuda väga kiiresti, samas on see pingeline ja väsitav.
Kui suhe lõpeb, siis pole kellelgi võimalik oma eluga päeva pealt edasi minna, kuna lähisuhe on inimlik põhivajadus. Kui see vajadus ähvardab ilma katteta jääda, kerkib väga palju väga intensiivseid tundeid, need vajavad läbitundmist ja selleks on vaja aega. Tunnete läbitöötamine ei kõla just kõige paremini, ometi on just see tegevus siin kõige vajalikum. Kui teil omavahel oma suhtest rääkida ning juhtunut selgendada ei õnnestu, siis peaksite sama protsessi läbi käima enda sees üksipäini, või ka mõne usaldusväärse kuulamisoskusega sõbraga, või miks mitte ka teraapias. Alles siis, kui see on tehtud, saate oma eluga edasi minna. Emotsionaalne selginemine võtab igal juhul aega.
Kirjutate, et mees süüdistab teid. Süütundeid on rasked taluda, ent ilmne on ju see, et keegi ei saa üksipäini suhte lõppemises süüdi olla. Suhtes on ikka kaks inimest. Ja süüst võiks minu poolest üldse mitte rääkida. Suhe on kahe inimese keerukas protsess, mees ja naine on suhte käigus kogu aeg vastastikkuses mõjuväljas, üks käitumine tingib teise jne. Suhe on nagu tants. Mis teie suhtetantsus ebakõlasid tekitas, seda saate uurida ja ehk ikkagi ka parandada? Oluline neis jutuajamistes on endakohasus (isiklik keelekasutus), kuulamisoskus, aktsepteerimine, mittesurvestamine. Teineteise süüdistamise asemel, mis on kerge neisse jutuajamistesse tulema, peaks rääkima oma tunnetest ning keskenduma ettepanekutele ja soovidele. Soovin teile selleks sitkust ja edu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
