Olen oma mehega koos olnud 6 aastat. Meil on 4 aastane laps. Ma sooviksin lahku minna ja eraldi elama asuda. Aga ei suuda. Tunnen sellist süütunnet pere lõhkumise ees ja suurt hirmu lapse jagamise ees (mõlemad sooviksid lapse elus 100%-liselt osaleda). Samas me mehega ei ole juba peaaegu 3 aastat üksteist füüsiliselt puudutanud ja ma tunnen, et ei armasta teda enam. Lihtsalt tunded on kadunud.
Tavaliselt soovivad naised suhtest lahkuda, kui mees käitub halvasti: kas siis joob, peab sõpru või tööd kodust ja perest tähtsamaks, on füüsiliselt või vaimselt vägivaldne, on majanduslikult või muud moodi vastutustundetu vms. Minu mehel ei ole ühtegi neist vigadest. Ta on maailma parim isa (lapsega nii väga lähedane ja iial ei võtaks ma temalt vägisi last ära vms), soovib kogu vaba aja perega veeta jne jne. Lisaks on ta veel ka puhas ja kena välimusega, aitab kodutöödes ja teeb süüa. Ühesõnaga mitte midagi ei ole ette heita.
Ja siit algabki minu probleem. Mis õigus on mul pere ära lõhkuda sellises situatsioonis? Kuidas ma saan nii isekas olla? Ja seega olen oma tundeid, et soovin lahkuda, vabadust ja ehk uut suhet, alla surunud juba mitu aastat.
Kuhu siis tunded kadusid? Ei tea. Ei olnud vist alguseski seda ilmatuma suurt kirge, pigem oli lihtsalt hea ja turvaline koos olla. Abiellumisenigi ju ei ole kunagi jõudnud. Peale lapse sündi läks suhe vaikselt üle lapse eest hoolitsemiseks tehtavale ühistööle ja nüüd ongi kõik kadunud. Elame nagu sõbrad koos. Viimasel ajal küll üha rohkem tülisid, kuna ta saab aru, et soovin lahkuda (on olnud ju ka ikka juttu sel teemal), mis temale üldse pähe ei mahu, sest kuigi ta tunnetest minu vastu ei räägi, siis pere kooshoidmine on talle esmane.
Muidugi leian ma oma mehes ka vigu, aga mul on häbi neist rääkida. Nimelt just seepärast, nagu eespool kirjutasin, et tal ei ole NEID vigu, mis minu arust mahajätmine vajaks, et seda süümepiinadeta teha. Mis siis on need vead, mida mina näen? No minu arust ei ole ta piisavalt edukas ja motiveeritud arengule. Ei taha täpsemalt kirjutada ja kindlasti ei ole tema tegevusala ja elustandard midagi, mida häbeneda, aga mina ise olen rohkem edasipüüdlik ja leian tohutut motivatsiooni enesearengus. Tema mitte. Ja see on häirinud mind algusest peale. Ta nagu ei nõua elult palju, ei viitsi nii palju õppida ja lugeda. Teiseks ei ole tal eriti palju sõpru, hoolimata sellest, et minu sõprade seltskonnas on ta väga hinnatud suhtleja. Aga tema poolt ei ole meile mingit seltsielu väga sisse tulnud. Need vist ongi 2 peamist asja, kui niiviisi järele mõelda. Ja need tegelikult mõjutavad meie igapäeva elu, eriti nüüd, kus laps on juba suurem ja käib lasteaias ja meil on aega ka oma asjadega tegeleda. Tahaks, et mu mees oleks rohkem eestvedaja, aga temal ei ole huvi muu vastu, kui kodus olla peale tööd ja kõik. Ja kuigi ma ei tea, miks täpselt need tunded kaduma on läinud, siis nüüd tunnen ennast igal juhul süüdi, et soovin oma elu edasi üksi elada.
Ja kõik see oleks minu poolt tehtav, see lahkuminek, kui ei oleks seda suurt suurt probleemi, et kuidas me siis last jagame. Lapsel on isaga paremad suhted, kui minuga ja see kõik hirmutab mind. Ei taha oma lapsest ilma jääda. Aga vahel on mul tunne, et nad saavad ilma minuta ilusti hakkama ja ma olengi juba nagu üleliigne. Ja et kui ma välja koliks, siis ma nagu oleksin lihtsalt alla andnud ja jääksin päris üksi. Lisaks saaksin veel rongaema tiitli ka.
Kogu see olukord valmistab mulle suur pinget, süütunnet ja elan oma igapäevaelu nii, et ei ole õnnelik ega rahul ja pidevalt käib peas mõte, et miski on puudu ja valesti ja midagi tuleb muuta. Aga ei julge ja ei tea, kuidas seda asja jätkata. Lisaks olen endale juba aastaid otsinud nö asendustegevusi (õppimine, vabatahtlik töö jne), mille abil üritan saavutada mingit saavutus- ja õnnetunnet ja korvata puudujääke. Ei suuda lihtsalt kodus istuda ja nautida hetke, sest ma ei ole kodus õnnelik ja pidevalt arvan, et mingi muu saavutus muudab kõik heaks, aga seda ei ole seni juhtunud.
Olete üsna nõutu oma suhte osas: ühelt poolt tunnete, et peaksite kooselu lõpetama, teisalt aga kardate selle sammuga kaasnevaid süütundeid, pealegi kui annate endale aru, et mehele pole õieti midagi ette heita, või et see, mida ehk ette heita võiks, ei anna justkui piisavat põhjust lahku minna.
Keerukas tõepoolest. Selge on see, et kui kindlasti soovite kooselu lõpetada, siis keegi ei saa teid sundida selles edasi elama. Laps on mõistagi oluline, ja laps on teist kolmest ka kõige haavatavam. Kuid ka lahku minnes saavad mees ja naine teha lapsesse puutuvaid kokkuleppeid sel moel, et lapse kannatused oleksid väiksemad. Laps vajab ka pärast lahkuminekut tingimata nii isa kui ka ema. Ka seaduse silmis on ema-isa kohustused lapse osas võrdsed.
Ent enne kui mõelda võimaliku lahkumineku peensustele, peaks ikkagi põhjalikult mõtlema, mis on see, mida te elult tervikuna ootate. Lähisuhe on oluline osa elust, kuid siiski mitte kogu elu. Hea lähisuhe võib katta palju erinevaid inimlikke vajadusi, kuid oleks ju ebarealistlik loota, et suhtest saame kätte kõik, mida elult ihaldame. Liialt kõrgeid ootusi ei saa panna ka teisele: partner võib olla igati sümpaatne inimene, kuid ei saa ju olla, et absoluutselt kõik temas oleks kiiduväärt.
Elu võib pakkuda palju rohkem rõõmu ja rahulolu, kui suudame tekitada paremat tasakaalu erinevate valdkondade ja rollide kaudu ning aktsepteerime partnerit just sellisena, nagu ta on. Kodu ja pere asjad, mehe-naise roll, vanemlik roll, suhted kolleegide ja sõpradega, eneseteostus, huvialad... Teie soov õppida, teha vabatahtlikku tööd jms on olnud teile seni justkui hea suhte asenduseks, kuid see saab olla ka midagi, mis arendab teid kui isiksust ning samas toetab ja rikastab suhet. Ent loomulikult võime end leida ka olukorrast, kus polegi enam midagi toetada ega rikastada – suhe on kuidagi märkamatult peost libisenud või pole seda kunagi õieti olnudki.
Küsimuste esitamine iseendale on tähtis, aga vaja on ka vastused leida. Kirjutate, et midagi on valesti, midagi on puudu... aga mis täpsemalt on valesti, mis on konkreetselt see, mis on puudu? Kas vastuseid oleks võimalik sõnastada? Kasvõi paberilehele pähetulevaid variante ritta seada – et need oleksid mustvalgelt ees. Ehk peaksite vastuste otsimisse kaasama ka mehe? Kirjast aimub, et olete oma suhtele palju mõelnud, aga kui palju olete sellest mõelnud koos mehega? Kui ollakse pikalt ja pingeliselt üksi mõelnud, siis on kerge juhtuma, et tallatakse aina justkui sama rada. Äkki tekib uusi ideid, uusi küsimusi, teisi vaatenurki, kui oma suhtele üheskoos otsa vaatate?
Ükskõik kuidas mõtlete suhte tulevikust, tingimata tuleks kahekesi rääkimiseks ja teineteise kuulamiseks aega võtta. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine võib tuua selgust. Vastastikkune süüdistamine ja vaikimine tekitab vaid suuremaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki mõtlete, tunnete, vajate, ja kas ja kui palu on veel kummalgi lootust ja tahet teha asju teisiti, et suhe muutuks.
Võib muidugi otsustada kooselu lõpetada ning aja möödudes alustada uut suhet, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes. Kõige rohkem kannatusi tundub praegu valmistavat olemasoleva olukorra säilitamine, julgematus midagi muuta. Kui vähegi tahtmist, võiks kõige enne püüda kannatlikult uurida olemasolevat suhet. Alati on sellel eesmärgil võimalik ka pöörduda paarinõustamisse.
Aitäh teie vastuse eest. Saan aru, et kuna minu kirjast selgus, et analüüsin ise adekvaatselt kõiki suhte jätkamise/lõpetamisega seotud asjaolusid ja põhjuseid, siis enamus nõustajaid soovitaks siiski kokki jääda ja üritada suhet parandada.
Ma saan aru, et minu kirjas olen välja toonud väga ebaolulised asjad, mis mind mehe puhul häirivad ja jääb justkui mulje, et need põhjused ajendavad mind lahku minema. Tegelikult on ikkagi ju põhiprobleem selles, et armastustundeid ja mitte mingit füüsilist poolt meie suhtes ei ole. Ja ma ei tunne, et sooviksingi, oleme selle koha pealt juba üksteisest niivõrd kaugenenud ja ma ei tunne mingit soovi. Siinkohal mul olekski põhiküsimus, et kas suhte parandamine tähendaks lisaks rääkimisele ka mehega voodisse minekut, ilma loomulikku iha tundmata? Kas lihtsalt tunnete kadumine ei ole teie arvates põhjus lahku minekuks? Kas kooselu ilma romantiliste tunnete ja füüsilise pooleta on õige? Kõik, mis mina ja teie kirjutasite varem, tundub mõistlik ja mees ei ole halb inimene. Aga mida ikkagi peaks asjast mõtlema, kui tunded on kadunud?
Lisaks mainite, et peaksin mõtlema, kas mu elus on tasakaal ja kas ma ei oota et suhe pakuks kõike, mida soovime. Ma arvan, et seda probleemi mul just ei ole kohe üldse. Nagu kirjutasin, siis tegelen erinevate eluvaldkondadega ja pidevalt on mu elus muid asju, mis mulle huvi pakuvad ja elu rikastavad - see ongi mind motiveerituna ja suhteliselt õnnelikuna seni hoidnud. Pigem aga tunnen, et otsin ja otsin rohkem neid motivaatoreid, sest niisama lihtsalt pereelust ei tunne rõõmu enam. Ja see olukord ei tundu mulle õige.
Mehega meil on ikkagi arutelusid ka päris palju sel teemal. See viib tavaliselt selleni, et mina jahvatan oma tunnetest ja tema ütleb, et pikaajalises suhtes ei olegi armastustundeid vaid sõprus. Ja et lapse pärast peaks lihtsalt koos elama ja tundma rõõmu sellest mis on. Samuti tegi ta mulle selgeks, et lahkuminnes kindlasti üks meist kaugeneb lapsest - et see lihtsalt juhtub nii paratamatult elukorralduse tõttu, ükskõik kuidas seda organiseerida ka ei üritataks. See hirmutab mind ja paneb mind veel rohkem süüdi tundma, et tema suudab enda armuelu niiviisi ohverdada ja mina ei suuda.
Olen teiega igati nõus, tõepoolest on keerukas leida vastust küsimusele: mida teha, kui tunded on otsa saanud, kas peaks siis suhtes edasi olema, või peaks pigem oma eluga edasi minema. Kui suhtest on sündinud laps, on see küsimus eriti valuline.
Usun, et igal inimesel on oma ettekujutus lähisuhtest, ja see ettekujutus on seotud lapsepõlvekodust kaasasaadud pildiga lühisuhtest ja mõjutatud kõigest sellest, mis toimub meie ümber. Vahel võibki tunduda, et seda kõike, mis mõjutab, on liiga palju: kuidas elasid oma lähisuhtes isa-ema, kuidas teised tähtsad inimesed meie ümber, kuidas meile räägiti armastusest, perekonnast, seksist, lastekasvatusest, kuidas läks teismeiga, milline on elukogemus, mida räägitakse meedias, millised on ühiskondlikult heakskiidetud normid, kuidas elavad oma lähisuhet meie sõbrad... Selle kõige sees on teinekord raske leida üles oma südamehäält, oma tahet, oma unistusi. Kui teil on olemas selge nägemus sellest, milline võiks/peaks välja nägema teie lähisuhe, siis – kas võiks lihtsalt püüda järgida oma tahet?
Olen teie mehega ses osas nõus, et pikaajalistes suhetes on sõprusel tõesti oluline osa. Sõprus on see osa suhtest, mis peaks alles jääma ka kõige raskemates kriisides ja selle osa ei saa tõesti alahinnata. Ja kindlasti on olemas inimesed, kes on rahul seesuguse sõprusele tugineva kooseluga. Kuid sama kindlasti on olemas inimesed, kes soovivad, et koosellu kuuluks ka kirg, meeleline armastus. Suures piires võiks ju lähisuhet ka nii vaadelda, et selle n-ö põhikomponente ongi kolm: sõprus/meeldimine – tore on koos olla, ilma-asju arutada, koos tegutseda jms; kirg – meeleline armastus, iha; ja kohustuste/pühendumise pool – selle sisu on, et kumbki suhtepartner võtab vastutuse selle eest, et suhe püsiks, kestma jääks, paratamatutele tõusudele-langustele vastu peaks. Nende kolme „armastuse osa“ omavaheline tasakaal elu ja suhte arenedes on mõistagi muutuv. Täiuslikku suhet pole olemas nagu täiuslikku inimestki, ent suhteid uurides tundub siiski, et enam rõõmu ja rahulolu pakuvad suhted, kus kõike kolme on piisavalt.
Rahulolematuna ei ole tore elada. Ent enne suhtest lahkumist on ju ikkagi mõistlik uurida, kas oleks ehk võimalik veel midagi muuta, et tunneksite ennast selles suhtes teisiti. Nii imelikuna kui see ka ei tundu, on armastamine otsustamisega seotud. Me otsustame armastada, me otsustame ihaldada. Või otsustame seda mitte teha. Kui me viimast otsustame, siis selle otsuse „saba“ ulatub reeglina kaugele. Väga tihti koguneb elu ja suhte jooksul rahulolematust, pettumusi ja haigetsaamisi, solvumisi, pahameelt jms, ja sagedasti juhtub, et see kõik koguneb märkamatult, ja kui me seda märkame, siis on seda juba liiga palju, ja siis – tundub – ei olegi enam võimalik teisiti otsustada. Vahel on võimalik see protsess tagurpidi käima lükata, asjad ära klaarida, selgemaks rääkida (avameelsetel, mõistvatel, sügavuti minevatel jutuajamistel on enamasti see mõju, et need /taas/lähendavad emotsionaalselt), ent iga kord ei ole see võimalik.
Vahel ma ütlen paaridele (vabandage mu väljendust): suhe on nagu siga sulus, kogu aeg tahab süüa saada. Jah, ja siis on see küsimus: mida te oma suhtele süüa olete andnud, ega ta ometi näljasurma ära ole surnud? Nali naljaks – aga on tõsi, et suhe on midagi, mis nõuab aina ja aina uueks loomist, ükski suhe ei püsi lihtsalt niisama. Kahju, kui me märkame seda liiga hilja.
Nii et teil on ees olulised valikud. Kui valite lahkumineku, siis jah, on tõsi, et lapsel peab olema üks kodu, last ei saa 50:50 ära jagada. Nii et see, kes elab koos lapsega seal, kus on lapse kodu, on ilmselt temaga ajaliselt rohkem koos. Lahutus on ikka kaotus, on seda kõigile teile, see pole kunagi lihtne. Tõsi on aga ka see, et lapsele on kasvamiseks-arenemiseks vaja rahulikku, turvalist, rõõmsameelset keskkonda. Emotsionaalselt tasakaalus vanem on lapse jaoks kindlasti parem kui rahulolematu ja õnnetu vanem. Lapsel pole põhjust meile öelda aitäh, kui ta suurena saab teada, et üks vanematest püsis sisuliselt mittetoimivas kooselus „lapse pärast“. Me teeme lapsele kingituse - aga eelkõige ikka iseendale -, kui saame oma unarusse jäänud suhte jälle toimima. Aga kui tõesti kuidagi ei saa, siis on mõistlik oma eludega edasi minna.
