Olen 31 a. naine, kooselu teise mehega (32 a.) 3 a. sellest abielu 1,5. Esimese mehega u. 10 a. kooselu ja 10 a. laps. Minu abikaasal varem kooselu ja pikemaajalise suhte kogemus puudub. Probleemid on võimendunud peale abielu. Praegu on mees öelnud välja oma otsuse, et ei taha enam kooselu(mõtleb sellega vist siis abielu). Ka varasematel aegadel kui probleemid on jutuks tulnud on mees öelnud et lõpetame ära , aga mõne päeva järel otsib lepitust ja umbes, et proovime veel, kuna mina olen püüdnud asju lahti rääkida. Tema süüdistab mind selles, et ma ei kasvata last ja poiss on mulle pähe istunud. Olen sellest aru saanud, et tõesti poiss ei pea alati kokkulepetest kinni ja katsetab piire ja teinekord on asi üsna inetuks läinud. Praegu isegi seal maal, et poiss on nädalaks ajaks isajuures, kuna tema käitumine on selline, et kui ta minult midagi ei saa siis pöördub isa poole. Minu mehele selline käitumine ei meeldi. Olen käinud psühholoogi juures ja tema soovis ka meest teraapiasse aga mees ei usu sellesse ja ei tule. Tean, et pean oma kasvatusmeetodeid muutma ja omastarust olen neid ka püüdnud teha aga kõik ei tule ju niiruttu. Kardan, et mu laps on ka vähe tähelepanu ja koostegemise rrõmu saanud, sest olen õppinud koolieelsete laste käitumist ja psühholoogiat, mis on küll hoopis midagi muud kui teismelise ea psühholoogia siis saan aru, et kui laps ei saa piisavalt tähelepanu siis hakkab ta sdea halvaga nö. taotlema.
Olen end praeguseks tühjaks nutnud ja rahustite peal, ning püüan olukorda kainelt hinnata aga ei tea mida teha, kuidas ja kas on mõtet mehega veel rääkida, kui ta väidab et 3 aastajooksul pole kohe midagi muutunud ja ta ei usu, et midsagi muutubki. Samuti ei tea ma mida teha, kas siis otsida jällegi üürikorterit või oodata, eelminekord leidsin odava korteri aga kuna mees tahtis leppida siis ütlesin ära. Ma ei ole majanduslikult kindlustatud, kuna esimese mehega polnud abielus, jäi vara tema nimele. Nüüd aga ka mehel oma lahusvara. Mis mind veel paneb mehepuhul imestama, et alles mõned päevad tagasi ta väitis et armastab mind aga nüüd selline seinast seina käitumine. Ah-jaa veelgi üks põhjus, et ta kuulis tuttavalt juttu nagu mina oleks väitnud, et tahtsin abielu selleks,. et teda nö. distsiplineerida, aga tema vihastas, et ma ei suuda oma 10 aastastki distsiplineerida.
Olen sugulasega rääkinud sel teemal umbes, et abielu on mind distsiplineerinud ja asjade üle arutades ei jookse esimese tüli peale minema vaid on ju kohustused, austus oma abikaasa vastu jne. Kui aus olla siis mu mees on küll natukene kuidas nüüd pehmelt öelda isekas, võiks olla paindlikum jne aga ei ole no ma võtsin teda sellisena siis pean rahul olema. Kuidas seda olukorda lahendada, ei tea, aga eks kui ta tahab siis pean ikka ära minema. Probleemid lapsega on veel oaette küsimus, lapsel soovid tekkinud isajuurde elama minna aga isa ei taha päris, tal oma elu, teine pere. Kuidas saaks et mehega räägiks keegi asjatundja, mitte et ta räägib mõne oma tuttavaga, nagu ta ütles et ükskord oli rääkinud ja umbes nii, et tal soovitatisee "asi" (abielu siis vist) ära lõpetada ennem kui päris inetuks läheb. Ja väidetavalt oli inimene kellega ta rääkis - arst ?
Ühesõnaga olen lootusetus olukorras, loodan, et ma suudan ainult mõistuse juurde jääda...
Kirja lugedes tekkis minus tunne, et teie suhe mehega pole võrdsete inimeste oma. Teie kuulate ja arvestate mehega ja teete, mida ta nõuab (kui ta nõuab, pean välja kolima??). Olete ju 31. aastane täiskasvanud naine ja ema. Usun, et teate, mis on õige ja mis vale. Tundub, et te ei usalda ega väärtusta oma teadmisi ja vajadusi. Kirjutate, et võtate meest sellisena, nagu ta on, aga tema heidab teile ette, et kolme aasta jooksul pole midagi muutunud. Kas mees teid siis sellisena nagu olete, pole armastanud. On raske, kui mitte võimatu, vastata kellegi ootustele ja "olla keegi teine". Tavaliselt on see nõudmine ettekääne, et panna teine endast sõltuvusse, näidata, et sa pole küllalt hea minu jaoks. See on lõks, sest, kui muutute, siis tulevad uued nõudmised ja etteheited jätkuvad ikkagi. Äkki mees ei oska teid tingimusteta armastada. Mõelge, kas ja kui kaua suudate selles suhtes jätkata?
Kui mees heidab ette, et te ei suuda oma 10 aastast poega distsiplineerida, siis ,kas olete temal keelanud poja kasvatamises osaleda. Tavaliselt osalevad mõlemad vanemad ( mis sest, et kasuisa) lapse kasvatamisel. Poisile on eriti vaja mehega suhtlemise kogemust, temapoolset tunnustust ja eeskuju. Kui poiss tunneb, et tema pole armastatud ja tähtis, siis võibki ta hakata käituma nii, nagu pole õige.
Olukorra muutmiseks peaksite alustama ikka endast. Mõelge, kas olete suhtega rahul ja kui ei ole, siis mida võiks muuta.Väljendage mehele, mida tunnete, kui ta teile etteheiteid teeb. "Mul on hinges nii valus, kui sa ütled mulle .........., sest (ma olen püüdnud teha kõike nii hästi kui oskasin .) Sulgudes on minu tõlgendus, sinna pange ikka oma mõtted. Ka võiksite talle oma vajadustest teada anda. Millist käitumist temalt ootate või milline käitumine ei meeldi. Nt" Ma soovin, et sa osaleksid poja kasvatamises, sest usun, et suudad teda mõjutada:" See on jälle minu näide ja kindlasti pole õige seda paluda, kui arvad, et see mõjub hoopis halvasti lapsele. Või " Kui sa soovid minu muutumist, siis tunnen ennast ...( kurvana/õnnetuna/ või muud), sest mulle tundub, et ma pole sellisena sinu jaoks piisavalt hea."
Kui mees tõesti arvab, et parem oleks suhe lõpetada ja teie arvate sama, siis nii tehkegi. Kui arvate, et soovite koos jätkata, siis vähemalt väljendage oma mõtteid ja soove. Ärge kohe alustage väljakolimist. Külastage kasvõi üksinda psühholoogi, kes aitab teil oma tugevaid külgi märgata ja ennast väärtustada. Mõnikord võib see ka suhtele positiivselt mõjuda. Teie sisemine olek on läbi kehakeele märgatav ka teie pojale ja mehele. Enesekindla ja sisemiselt tugeva inimese soovid mõjuvad hoopis teisiti, kui ebakindla omad. Võib olla piisab sellest, et poeg teid kuulaks ja suhted muutuksid paremaks. Soovin teile pealehakkamist ja julgust, et väärtustada ennast. Soovitan ka mõningaid raamatuid, et leida ideid jätkamiseks. Suhteid pojaga saab ehk parandada, kui kasutada suhtlemisel Gordoni nõuandeid raamatust "Tark lapsevanem". Oma abielu üle võiks mõelda Mira Kirschenbaumi raamatu " Liiga hea, et lahkuda- liiga halb, et jääda" põhjal. Küllap on veelgi suhtest kirjutavaid raamatuid. Külastage raamatukogu ja otsige abi!
või muud), sest mulle tundub, et ma pole sellisena sinu jaoks piisavalt hea." 
Soovitan ka mõningaid raamatuid, et leida ideid jätkamiseks. Suhteid pojaga saab ehk parandada, kui kasutada suhtlemisel Gordoni nõuandeid raamatust "Tark lapsevanem". Oma abielu üle võiks mõelda Mira Kirschenbaumi raamatu " Liiga hea, et lahkuda- liiga halb, et jääda" põhjal. Küllap on veelgi suhtest kirjutavaid raamatuid. Külastage raamatukogu ja otsige abi!