Ei tea kust alustada, algusest ilmselt mitte, sest siis jääksingi seda kirja kirjutama. Lühidalt on lugu selline, et oleme abikaasaga olnud nüüdseks abielus neli aastat. Koos oleme olnud kümme aastat ja meil on imetore nelja aastane tütar.
Aus olla, siis ma ei teagi, milles meie probleem seisneb ja kas keegi oskab sellest aru saada. Olen käinud ka abielunõustaja juures aga tema oskas ka ainult kaasa noogutada (minu arvamus). Üks ja põhiline probleem on ilmselt selles, et me ei austa teinetest piisavalt, ja ei pea teineteisest lugu. Ja kuna meie probleemi olemust on nii raske kirjeldada, siis jään ilmselt jänni.
Kirjeldan parem tänast õhtut. Õhtuti saabume abikaasaga erinevates aegades koju, tema tunnike varem kui mina. Mul läks täna tööl veel pool tunnikest kauem, nii et koju jõudsin vast isegi poolteist tundi hiljem kui abikaasa. Kui koju jõudsin, siis abikaasa oli arvutis. Küsisin, kas ta süüa tegi midagi, siis vastas, et külmkapis on süüa küll. Aga külmkapis on sellist süüa, mida ma ei söö. Ja tea teab seda väga hästi. No mis seal siis ikka, tuleb ise vaaritama hakata. Tegin kiiruga endale omleti, sõin kõhu täis ja viskasin teise tuppa pikali. Ikkagi tööpäev seljataga. Naine tuli siis teise tuppa küsima, mis viga on? Ütlesin, et sa tulid minust poolteist tundi varem koju ja sa isegi ei viitsinud mulle süüa teha. Naine siis ütles, et temale kõlbas see, mis külmikus oli, miks ei peaks see mulle kõlbama. Kui ütlesin, et probleem pole selles, et see toit mulle ei kõlba, probleem on selles, et sa teadsid ette, et ma ei söö seda toitu ja sa teadsid ette seda aga ikkagi ei teinud midagi selle nimel, et meil konflikti ei tekiks. Probleem on suhtumises. Selle peale viis naine jututeema ühele meie jutuajamisele, mis leidis aset kaks päeva tagasi, kui rääkisime rahadest ja maksmisest. Olen viimasel ajal proovinud mingid konkreetsed piirid selles küsimuses paika saada aga see on naisele väga vastukarva teema. Selle teema alustuseks olgu ära mainitud, et me ei tea kumbki kui palju me teenime. Praegu on meie lugu selline, et üürisime enda korteri välja ja üürisime suurema korteri, et lapsel oleks oma tuba. See krempel on maksma läinud nii, et isa maksab igakuiselt elamise peale ca 150 eurot rohkem kui naine. Poest ostame toitu ja koju vajalikku nii kuidas juhtub, see pole paika pandud. Ja autode kütusid oleme ka hakanud oma palkadest ostma. Nii, nüüd siis lugu selline, et kuna meie palgad pole hiiglama suured, siis peame eurosid lugema. Ütlesin paar päeva tagasi naisele, et mul on esimese nädalaga kulunud korteri asjade (toit, mõni mööblitükk) peale 250 eurot, mis tähendab, et mul läheb kuu lõpus võib olla kitsaks ja naine peab toidu asjad rohkem enda peale võtma. See ei meeldinud naisele üldse. Ja kuna meie lapsel oli nüüd sünnipäev, siis maksin ka kogu tema sünnipäeva kinni, mis tuleb ilma kingituseta ca 220 eurot ja kingitusega 300 eurot. Ütlesin naisele, et oleks õiglane, kui teeksime lapse sünnipäeva rahad pooleks, et kui ta palga saab, siis kannab mulle 150 eurot sünnipäeva raha. Selle lause peale sai naine mu peale veel rohkem pahaseks ja ütles, et tal on vaja endale ravimeid ja prillid välja osta. Ütlesin, et kui ta mulle seda raha ei kanna, siis ma pean küla pealt võlgu võtma enne uut palka. Selle peale ütles naine, et kui vaja, siis võtagi. Ja kui täna tuli naine uuesti seda teemat üles võtma, siis ma küsisin, kas tal ei jää kuu lõpus omale vaba raha, et seda raha ei saa mulle kanda ja ma ei peaks võlgu võtma? Selle peale ei vastanud naine midagi. Ütlesin talle, et kogu probleem on suhtumises ja ma näen päevast päeva, kuidas sa järjest s*temini minuga käitud. See on nagu haigus, mis sul järjest suuremaks läheb. Selle peale ütles mulle naine, et võtaksin enda asjad ja läheksin minema.
Enne, kui selle jutulõnga kinni tõmban, räägin veel ühe lühikese loo tänasest. Kui hiljem koju jõudsin, siis naine ütles mulle, et kui ma oleksin piisavalt mees, siis tunnistaksin, kus ma täna pool tundi peale tööd tegelikult olin. Ma ei saanud muud teha, kui muiata selle peale, sest see on naeruväärne. Ütlesin naisele, et kui ta ei usu, siis võin talle homme meili saata, kus on näha, et ma olin veel pool tundi peale tööaja lõppu tööl ja saatsin ühele kolleegile kirja. Selle peale ei vastanud naine midagi.
Tegelikult on meie olukord palju keerulisem, kui ma praegu jõudsin kirjeldada. Naine on mind mitu korda kahtlustanud "üle aisa löömises" aga võin teile öelda, et see on tema väljamõeldud fantaasia, mida ta vist ise tahab uskuda, et mind enda elust välja süüa. Ja küsimus ei saa olla lapse kasvatamises, sest naine ütleb ka ise, et ma olen maailma parim isa. Ma armastan oma tütart rohkem kui kedagi teist ja me saame imehästi läbi. Aga naisega läheb järjest keerulisemaks.. ja nii me olemegi juba ca poolteist aastat lahkumineku äärel.
Kui keegi teist oskab midagi sellest olukorrast arvata, siis palun kirjutage.
Nagu oma kirjas nimetate, on teie paarisuhe olnud pingeline juba viimased poolteist aastat. On mitmeid teemasid, mille tõstatudes hakkab tüli kasvama ja lõpeb lahkuminekuga ähvardades.
Kuna toimiva paarisuhte alustalaks on vastastikune usaldus, kumasid teie jutus mitu olulist ohumärki- te ei jaga omavahel avatult infot oma sissetulekute kohta, mis tekitab segadust ja pingeid; puuduvad selged kokkulepped kodutööde osas (kes ja millal perele sööki valmistab, tööl käite ju te mõlemad) ning teie naine kahtlustab teid petmises.
Suhtes ei saa armastus lihtsalt ühel päeval otsa, küll aga muutuvad partnerid ajapikku õnnetuks, kui teatud asjad aset leiavad (või ei leia!). Konfliktid, millega ei osata õigesti toime tulla, võivad ajapikku armastuse ja positiivsed tunded välja süüa. Ajapikku kaaluvad suhte negatiivsed aspektid positiivsed üle- kas teil on nii läinud?
Üks suhtlusmudel, mis eriti kahjustab turvatunnet ja usaldust ning kahjustab paarisuhet- on kasvav tüli. Mida alljärgnevalt kirjeldan, kuna teie kirja lugedes viitas teie konfliktimudel selgelt ohumärgile.
On kaks peamist viisi, kuidas kasvav tüli suhteid kahjustab. Esmalt kahandab see oluliselt teie emotsionaalset turvalisust. Ja see on väga tõsine asi, sest enamus inimesi loodavad leida maailma turvalisema isiku – inimese, kelle seltsis lõdvestuda ja kelle tuge kogeda – just oma partneris. Seetõttu, kui tavapärased vestlused lõppevad sageli viha ja pettumusega, ei tunne ka partnerid end üksteise seltsis vabalt.
Teiseks - kui oleme pahased, ütleme vahel väga haavavaid asju. Enamasti rünnatakse teist selleks, et iseennast kaitsta. Enamasti ka kahetsetakse öeldut. Haavad ei kipu aga kergesti paranema ja edaspidi võib olla ennast raske avada ja end turvaliselt tunda.
Mida siis teha? Paarisuhte spetsialistid soovitavad panna taolises olukorras "pidurid peale": teineteise peale väga pahased olles, on raske midagi arukat öelda või teha ja seepärast on targem pidurid peale panna, ehk aeg maha võtta ja eraldi maha rahuneda. Samas teades, et see, kes aja maha võtab, selle vastutus on see teema ka uuesti üles võtta ning leida koos lahendus.
Pingelistel teemadel rääkimiseks võiksite kasutada kohast suhtlemistehnikat- kuulamisoskust, mille käigus üks paariline räägib ja teine kuulab (ei sekku, ei hakka kuuldut ümber lükkama ega end õigustama), siis sõnastab kuulaja paarilise öeldut- kuidas räägitavast aru sai, mõistis. Rääkija jätkab, nii kaua kui oluline on öeldud- ja kuulaja sõnastab kuuldu tagasi. Kui rääkija tunneb, et temast on tõesti aru saadud, annab ta kõneleja rolli partnerile üle ja protsess kordub- nüüd keskendudes teise osapoole selgitustele, arusaamadele, seisukohtadele jne. Ning kuulaja rollis olija vaid peegeldab kuuldut- eesmärgiga teisest inimesest tõeliselt aru saada.
Kui tunneme, et oleme ära kuulatud ja mõistetud, suureneb võimalus, et erimeelsused lahenevad, vähenevad.
Taolist probleemilahendustehnikat võiksite ise kasutada oma abikaasaga keerulistest teemadest rääkimisel, teadke, et seda saab õppida ka Eestis läbiviidavatel PREP- paarisuhtekoolitusel (lahutusi ennetav koolitus paarisuhte tugevdamiseks), mida julgen teile paarina tungivalt soovitada! Täpsema info saamiseks vaadake: www. prep.ee.
Lisaks on saadaval erinevaid kaasaegseid paarisuhet käsitlevaid raamatuid, mida saate huvi korral lugeda. Soovitaksin näiteks: Tommy ja Carita Hellsten " Läheduseni on pikk tee. Avameelselt paarisuhtest", Pilgrim, 2010; Saara Kinnunen "Leivad ühes kapis. Püsivat paarisuhet ehitamas", MTÜ Allika, 2009.
Kui hetkel paarisuhtekoolitusi ei toimu, ent vajadus suhtemurega tööd teha suur, pöörduge kindlasti pere- või paariterapeudi vastuvõtule. Infot saate: www.pereteraapia.ee http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Aitäh Teile vastuse eest! Kas ja kui palju sellest antud juhul abi on, on iseküsimus. Mitte, et Teie vastus kehva oleks olnud, lihtsalt olukord on nõnda keeruline.
Reaalsus on see, et meie suhe on karil. Kui me kunagi kokku käima hakkasime, oli elu lill. Ei pidanud paljudele asjadele mõtlema. Kõige olulisem oli üksteisele kaissu pugemine, seksimine ja käest kinni hoidmine - peaasi, et koos. Kuid ka siis hakkasid õige peal ohu märgid ennast ilmutama. Meil mõlemal oli küllalt tugev "mina", mida oli raske alla suruda. Sellest tulenevalt tekkisid konfliktid. Ja mõne aja möödudes katkestasin suhte, sest nägin, et meie iseloomud ei klapi. Aga armastus tõi meid taas kokku. Kuniks jõudsime uuesti samasse punkti ja ma katkestasin uuesti suhte. Aga jälle tõi armastus meid uuesti kokku, oli vist siis meie suhte kolmas aasta. Tegin enda jaoks teadliku otsuse - kui see naine mind ikka nii sügavalt armastab, siis me oleme ilmselt kokku loodud. Ja ega minugi armastus selle naise vastu on ju suur, olgugi, et meie iseloomud kokku elamiseks ei klapi. Ja nii me otsustasime peale kuut koos oldud aastat abielluda ja lapse saada. See oli 2009.a. Nüüdseks oleme abielus olnud neli aastat ja ka meie laps on nii vana.
Täna rääkisime abikaasaga, et me ei saa teineteise seltsis olla "mina isa". Me kritiseerimine teineteist "endaks olemise" eest, mis teeb koos elamise väga raskeks. Pidevalt on vaja ennast kontrollida.
Umbes poolteist aastat tagasi oleks minu naise peast nagu "klõps" läbi käinud ja ma ei tunne teda enam ära. Ta käitub nii nagu ise paremaks peab ja ei hooli minu arvamusest. Ta teeb asju, mida ma tõesti ei salli ja ütleb mulle "jah, teengi, mis siis?". Näiteks hakkas suitsetama. Meeldis see mulle või mitte, temale see korda ei läinud. Neid näiteid on veel. Pidevalt on tal millestki puudu. Näiteks kunagi tahtis autot ja ütles, et see on meie omavahelise problemaatilise suhte põhiprobleemiks. Ütlesin, et see ei muuda midagi ja ostsime talle eraldi auto. Läks mõni päev mööda ja naisel oli järgmine asi pinnuks silmas. Ja nii see on käinud aastast aastasse. Ütlesin naisele "sul on vist probleem, kui pole probleemi". Ja ma usun seda siiani.
Kuna mul on raske oma mõtteid praegu koondada (laps ronib mänguasjadega minu peal ), siis võtan jutulõnga kokku. Täna otsustasime naisega, et peale aastavahetust kolime lahku. Aga reaalsus on see, et ma armastan oma naist, kuid me ei saa omavahel hakkama. Last armastan ma ka rohkem, kui kunagi kedagi teist armastanud olen ja mulle meeldib temaga koos olla. Ma poleks elu sees arvanud, et sellisesse ummikseisu jõuan. Aga võib olla tuleb siis tõesti edasi minna..
Nagu ennist kirjutasin, siis naine muutus ca poolteist aastat tagasi. Kas temas murdus midagi või ta käis kõrvalsuhtes, ma ei teagi. Vaevalt ta mulle seda viimast tunnistakski, sest ka praegu, kui oleme arutanud lahkuminekut, on tema jaoks ülioluline "kes jääb sõprade ja sugulaste silmis süüdi". Ütlen ikka, et mis seal vahet on, sest meie prioriteet on laps ja muud pereväärtused aga ei, tema arvab, et kui me lahku lähme, siis ma räägin kõigile, et tema oli lahkumineku initsiatiivikam pool ja silmnähtavalt on see tema jaoks oluline. Ütlen ausalt, et minu jaoks pole see oluline. Tean ainult seda, et armastan oma peret aga naine mind enam poolteist aastat mitte.. Olen püüdnud teha kõik, mis naise silmis valesti on, aga ikka ei kõlba. Tihtipeale võrdleb mind teiste meestega, mis on väga solvav aga mina ei tee sellist võrdlust kunagi, sest tean, et see solvaks teda hingepõhjani.
Tunnistate, et armastate oma naist endiselt väga, ent kooselu temaga on võimatu. Vahel ongi nii, et armastusest üksi/või enam ei piisa selleks, et paarisuhe toimiks, et elada koos.
Teie suhte ajalugu (konfliktid ja lahkukolimised esimestel kooseluaastatel), usaldamatus, pinged erinevatel väärtustel põhinevatel teemadel on tänaseks kujundanud seisu, kus olete üheskoos otsustanud abielu lõpetada.
Nagu öeldakse - parem õudne lõpp, kui lõputu õudus...
Kirjeldan allpool lahutusega kaasnevaid faase ja emotsioone, et teaksite, mida on oodata.
Pikaajalise kooselu lõppemine on suur kaotus (pole vahet, kas lahku minnakse sõbralikult või tuntakse end reedetuna), see on sarnane leinaga ja sellega kaasnevad erinevad etapid- kuniks lein on läbi töötatud ja inimene saab oma eluga edasi minna.
Kindlasti olete kursis, et leina läbitöötamine ja sellega toimetulek ja leppimine toimunuga võtab aega (igal inimesel erinevalt), tooksin siinkohal välja leina faasid, mida igaüks, kes kaotusega kokku puutub, läbima peab.
1) Šokk ja eitamine – seda eriti juhul, kui suhte lõppemine tuleb ootamatult. ("See ei ole võimalik"; "See ei saa minuga juhtuda").
2) Varajane reaktsioonifaas- sellel perioodil esitatakse endale palju küsimusi, millele ei leita vastuseid. Vahel on uni häiritud. Tihti on erutuslävi madal ning reageeritakse välistele sündmustele liigse intensiivsusega. Ajaliselt kestab see faas paarist päevast mõne nädalani.
3) Hiline reaktsioonifaas - suhte lõpp ja partneri kaotus on teadvusse võetud ning seetõttu ei suudeta millelegi muule mõelda. Kui psüühiline pinge on väga suur ning kogetakse viha ja masendust, võtab keha osa pinget enda kanda ning sellega seoses tuntakse kehalisi hädasid. Vahel süüdistatakse ennast toimunus või otsitakse süüdlast väljastpoolt. Hilises reaktsioonifaasis ei suudeta elada harjumuspäraselt tavalist elu, kuna emotsionaalsel tasandil pole lepitud enda ning kujunenud olukorraga. Sellest faasist hakatakse välja kasvama, kui analüüsitakse sündmus läbi ning mõtestatakse enda jaoks lahti.
Ajaliselt kestab see periood mõnest nädalast kuni mõne aastani, sõltuvalt isiksusest ning tema tõekspidamistest.
4) Toibumise faas- varem või hiljem kohaneb iga inimene tekkinud olukorraga. Hakatakse taas huvi tundma igapäevase elu ja tuleviku vastu, lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui seni keskenduti kaotusvalule, siis nüüd suudetakse näha elu juba ka helgemates värvides. Ajaliselt võib toibumise faas kesta aastaid ning aeg-ajalt võib esineda tagasilanguse perioode. Kõik protsessid inimese psüühikas võtavad aega, kiirustamisega ei jõuta kuhugi.
5) Uue suuna valimise etapp- sellel perioodil pöördutakse tagasi normaalsesse ellu, aktsepteeritakse ennast ja oma elu sellisena, nagu see on. Muutunud olukorras kujundatakse endale sobivad käitumis- ja toimetulekuviisid. Tihti otsitakse endale uusi eneseteostuse võimalusi.
Üks on selge, ka lahutuse korral tuleb teil mõlemal leida endas niipalju mõistmist ja aktsepti, et suudaksite lapsevanematena edaspidises elus koostööd teha. Kuigi te ei funktsioneeri enam abikaasadena, siis lapsevanematena - elu lõpuni.
Lapse vajab mõlemat vanemat, tema heolu ja arengu seisukohalt tuleb teil teha mõistlikke ja just lapse vajadusi arvestavaid otsuseid (kus elab, kuidas ja kui sageli kohtub eraldielava vanemaga jne).
Abi saab psühholoogidelt ja pereterapeutidelt, vaadake: www. pereteraapia.ee , www.lahutus.ee . Lisaksin siia ka raamatu, mida saate huvi korral lugeda: Bruce Fisher, Robert Albert "Kui suhe lõpeb. Kuidas lahutusest toibuda." Tänapäev, 2010.
), siis võtan jutulõnga kokku. Täna otsustasime naisega, et peale aastavahetust kolime lahku. Aga reaalsus on see, et ma armastan oma naist, kuid me ei saa omavahel hakkama. Last armastan ma ka rohkem, kui kunagi kedagi teist armastanud olen ja mulle meeldib temaga koos olla. Ma poleks elu sees arvanud, et sellisesse ummikseisu jõuan. Aga võib olla tuleb siis tõesti edasi minna..