Tere
Mul selline mure,elame eksmehest juba 5 aastat lahus,mul on teine pere.Laps käib isa juures aga elatist meile ei maksa,taotlesin läbi e-tomiku kunagi mingeid asju aga asjast midagi ei saanud.Isa on töötu,vara tal pole ja kardan et ma ei saa sealt kunagi midagi.Mure aga nimelt selline et nüüd on eks mehel ka uus sõbranna,koos nad ei ela.Aga poisi isa ütleb lapsele et nüüd on sul uus pere.Laps on täitsa segaduses,ei saa enam aru mis see õige sõna "pere" üldse tähendab.Pidevalt ütleb lapsele et mina emana ei ole keegi et tema uus naine on parem.Ühesõnaga igakord kui laps isa juurest tuleb on pea sassi aetud ja laps enam ei tea mis õige on.Ütleb pidevalt et ei taha minu siis emaga elada, et läheb isa juurde elama,sest seal on kõik nii äge.Isa pole last toetanud ühtegi korda,pole ühelgi kooli üritusel käinud.Reeglitest isa kinni ei pea,näiteks kui ütlen et laps peab olema kell 3 kodus ,tulevad nad alles kella 5.Võõrasisa on talle tuhat korda isa eest olnud kui päris isa.
Olen ka käinud laste psühholoogi juures,arst ütleb et poisiga kõik korras,tuleb lihtsalt isa paika panna.Mis kuidas ma lähenema peaks isale?Kas pean ütlema et sa enam ei kohtu oma lapsega sest lihtsalt näitad halba eeskuju.Mis saab kunagi minu lapsest kui suureks kasvab,kas see jätab jälje temale.See pendeldamine edasi tagasi.Vahest kui ütlen et sel nädalavahetusel isa juurde ei saa-hakkab laps hüsteeriliselt karjuma.Laps 8 aastane.
Loodan et saate mind aidata,sest ma ei oska enam midagi teha.
Kas pean tõesti tegema nii et ütlen lapsele et sa isa juurde kunagi enam ei lähe.
Teie suhted lapse isaga on seniajani pingelised – teie pole saanud temalt toetust, tema ei taha tunnustada teid lapse emana. Kui vanematel on teineteisele etteheiteid, siis kahjuks kannatab ta laps. Teie kirja põhjal võib oletada, et eeldate mõlemad, et teiega on lapsel parem ja seega teise juures halvem ja nii on laps paratamatult tõmmatud lojaalsuskonflikti. Kui ta on ühe poolt, siis on ta ju teisele liiga teinud. Kui aga laps saaks vabalt tunda, et te mõlemad olete talle olulised ja kui ta tahab ühe vanema juures olla, tunneb rõõmu sinna minemisest ja see ei tekitata kuidagi teises kibestumist, siis see olekski kõigile parim.
Mida aga teie teha saate. Kõige olulisem on püüda ise mitte osaleda võistlemises, kes on parem lapsevanem või kelle juures on lapsel parem olla. Selle suhtumise juurde käib kindlasti ka pärisisa ja teie elukaaslase võrdlemisest loobumine. Samuti pole vaja kuidagi vaja arvustada, kritiseerida ega hinnata päris isa. Kui teil on põhjust arvata, et midagi konkreetset on, mida on vaja kokku leppida ja see on tõepoolest lapse huvides, siis tehke seda. Näiteks kellaajad, millal laps tuuakse ja viiakse, samuti lapse tervise, hügieeni, päevarütmi, õppimise jms vajalikud asjad, et lapsel säiliks kindlustunne, et oleks selgus, kuidas asjad toimuvad ja poleks vaja pidevalt vaielda. Samas on kindlasti ka asju, mis võivadki olla ühes peres ühtmoodi ja teises teisiti. Kõige olulisem on, et lapsega seonduv ei muutuks omavaheliseks suhte klaarimiseks. Kui teil aga on põhjust rahulolematuseks, siis rääkige mehega vaid otse, last kaasamata. Kui mees on teid halvustanud, siis rääkige temaga sellest ja öelge, et see on teie arvates lubamatu. Teie olete ju ikkagi ema ja selleks ei saa kunagi keegi teine. Püüelge ise selle poole, et saaksite aktsepteerida seda, et laste isal on elukaaslane ja ta võib teie lapsele olla ka hea mõjuga. Mõelge tõsiselt selle üle, mis teeb teile raskeks selle, et laps rõõmustab isa juurde minnes. See ei tähenda ju sugugi, et teie oleksite vähetähtis. Laps lihtsalt vajab teid mõlemat. Ta tahaks ju ka seda, et ema ja isa hästi läbi saaksid. Just seda olekski vaja teil lapse isaga rääkida, et mida te saaksite teha sellist, et jääda headeks vanemateks. Kindlasti ei ole lahendus see, et keelate lapse isa juurde minna. Kõik see, mis teile muret teeb isa käitumises ja suhtumises, on vajalik tema endaga arutada. Kes teab, võib olla on jäänud midagi ju varem välja ütlemata ja teeb haiget, kuigi lahutusest möödas juba aastaid. Ka see on mõistetav ja inimlik ja sellest on võimalik rääkida.
Hea lugemine võiks teile mõlemale olla : Stahl, Philip M. „Lastekasvatus pärast lahutust”.
Mina olen praegu täiesti sarnases olukorras, lapse isa on kõigi ümbritsevate jaoks näiliselt ideaalne,kuid minuga on agressiivne, kui lapse viin tema juurde või lähen lapsele järgi,siis alati on midag mulle etteheita! Kahjuks omavaheline jutt meil ei klapi ja kuskile psühholoogi tema minuga rääkima pole nõus minema! Sellise vaimse terrori all isa poolt kannatab praegu kogu minu pere ja kõige rohkem ikka laps,kes tahab isaga kohtuda ( mina pole kunagi olnud vastu ega keelanud)!
Lapse isa ehk minu eksabikaasa (lahus ametlikult juba 2 aastat) mõtleb välja igasuguseid imelikke asju, näiteks oli väitnud,et mina peksan last- lapse kuuldes rääkis seda- et laps olevat seda talle öelnud, kuid laps koheselt oli isale otse öelnud,et see on vale ja tema pole sellist asja rääkinud!
Põhiline,mis mind väga ,muretsema paneb on isa alkoholilembus ja see kõik toimub lapse juuresolekul ja juuakse ka siis,kui laps ööbib isa juures! Mida ma sellises olukorras saaksin teha? Sest seaduse järgi keelata lapsel sinna mineku ma ei saa ja tõestada sõnadega,et jah ta oli joonud või jõi ka ei saa! Kuidas toimida ja kelle poole pöörduda? Käisin ka sotsiaalhoolekandes,kuid nemad soovitasid olukorda jälgida!
Ma juba ei räägi milliste solvangutega mind üle valatakse ja lubatakse minult laps ära võtta, kuigi meil on ühine hooldusõigus hetkel!
Minu poiss on ka 8 aastane ja on väga segaduses,kui peab viibima antud olukorras! Vältida konflikte ei õnnestu,sest tema ise tekitab neid ma eelistan mitte osaleda ja jääda rahulikuks!
Jah, kahjuks on nii, et vanemate konfliktide pärast on lapsed pidevas segaduses ja hirmu all. Nad ei tea, mida nad tohivad rääkida ja mida mitte, kartmata, et teine nö kasutab seda teise vastu. Kui teie ise teate, et ei ole oma last löönud, ega lapse isast halvast rääkinud, taksitanud lapse ja isa suhtlemist ning pole põhjust andnud, et teid emana halvustada, siis see ongi üks peamisi asju, mida teie teha saate. Mehe ähvardust last teilt ära võtta, pole ilmselt põhjust siis tõsiselt võtta. Küll aga räägib kirjeldatu pingetest suhtest ja mõtlemisainet pakub see, kas on midagi, mis aitab sellega toime tulla. Näib nagu sooviks mees teile haiget teha, teadvustamata, kuidas see lapsele mõjub. Ilmselt pole te saanud rahumeelselt lahku minna ja midagi on jäänud teda vaevama. Vahel aitab seegi, kui väljendate, et püüate mõista teda, näiteks seda, et on pettunud ja vihane teie peale. Kui on midagigi, mida mees isana hästi teeb, siis seda märgata ja tunnustada ja jälle on vähem mehel põhjust midagi "tõestada". See pole kindlasti kerge, kui ta on agressiivne ja teid halvustav. Kuid vahel aitab seegi, kui reageerite teisiti, kui tavaliselt. Nt kui tema teeb etteheiteid, siis kuulake ta ära ja peegeldage seda, kuidas temast aru saate (lihtsalt kasutage aktiivset kuulamist) ja ei püüa end õigustada ega vaidlustada. Kui toimite ise nagu emana parimaks peate, siis polegi ju pikkadeks seletusteks ja vastulauseteks vajadust. Pigem vahetage vaid seda info, mis on vältimatult oluline lapsega seoses.
Teie mure on aga lisaks veel, kas peaksite midagi tegema, et vältida isa võimalikku halba mõju lapsele seoses tema alkoholilembusega. Kirjutate, et mehega rääkimised ei õnnestu. Sel juhul ilmselt ei aitaks kindlasti ka mehe noomimine. Seda enam lapse kuuldes. Laps ei pea saama sellest osa, et isa juures olemine on talle kuidagi ohtlikud. Kui aga tõesti märkate midagi, mis ilmselt on lapsele kahjuliku mõjuga, siis öelge seda mehele selgelt, mis on teie arvates lubamatu, mis teile muret teeb. Kui see ei anna tulemusi ja mees ei teadvusta alkoholi tarvitamisega seotud riske ja halba mõju lapsele, siis vajate ilmselt tõesti mõnd neutraalset spetsialisti, kellega nõu pidada, nt lastekaitse spetsialisti, kes saab ju teema tõstatada, korraldada ühiseid kohtumisi, koduvisiite, püüda teha ühiseid kokkuleppeid, mis toimiksid lapse huvides.
