Kolm aastat tagasi kolisin oma välismaalasest mehe kodumaale. Otsustasime toona, et edasi hakkame elama seal. Aasta hiljem suri väga ootamatult minu isa ning pärast matust ei suutnud ma oma mehega tema kodumaale naasta. Jäin meie lapsega Eestisse oma ema juurde. Ma ei saanud teda üksi jätta ja mees oli sellega nõus, et elan natuke aega siin. Ootasin siis meie teist last ja sünnitasin ka siin, mis siinviibimist muudkui venitas. Minu Eestisse tulemise ajast möödus poolteist aastat kui mees hakkas esilagu vaikselt vihjama minu tagasi kolimisest ja lõpuks juba nõudma. Töö võimaldas tal väga tihti ja ka pikalt meil külas käia ja olla. Isa surmast möödus nüüd kaks aastat ja ma lubasin mehele, et kohe pärast aastavahetust kolin tagasi tema kodumaale. Tülitsemised sel teemal lõppesid, sest mina olen nüüd valmis minema ja tema nõus veel paar kuud meid ootama. Nädal tagasi juhtus aga see, et tema Facebooki kontole sisse logides saabus sinna vestlust alustav sõnum võõralt naiselt. Vastasin viisakalt, et olen mehe abikaasa. Ta küsis kohe üle, et mis abikaasa ja siis kohe ise ka vastas ahah! Panin vestluse kinni ja kohe hüppas see jälle lahti soovides mulle head ööd. Mina naist ei tunne aga tean, et ta on pärit minu mehe kodumaalt kuid elab hoopis kolmandas riigis. Tundsin uudishimu ja võtsin selle vestluse uuesti lahti ja kerisin vanemad sõnumid ette. Ma sain šoki. Seal oli väga intiimne vestlus, mis algas kuus kuud tagasi ja kestis ajani, mil mu abikaasa suvepuhkuseks Eestisse tuli. Tema kontol ei käinud ma nuhkimas, vaid tema enda palvel ühes mängus talle punkte korjamas. Sellest talle rääkides hakkas ta kirjavahetuse olemasolu eitama. See kadus sealt kohe sel hetkel. Nädal aega olen ma üritanud temaga rääkida ja uurida, mis see oli aga ega ta ei lasegi mul miskit kirjavahetuse teemal öelda vaid kordab järjekindlalt, et ta pole kellegi teisega maganud ja armastab vaid mind.
Nende päris kohtumises pole ma kindel, kuid see mida ma nägin tegi täpselt samamoodi haiget, sest lisaks sõnadele oli seal ka ohtralt pilte alasti naisest. Lisaks eitamisele süüdistab ta mind selles, et ma pole oma abikaasa juures ja sealt ka probleemid. Temaga on võimatu rääkida, sest kõik pöördub minu süüks. Praeguseks on ka välja tulnud, et tal oli ka ühes 18+ portaalis konto. Selle sain ma ise välja otsitud ja on näha, et seal ta aktiivne polnud. Viimane sisselogimine oli enam-vähem konto loomise ajal.
Nüüd ma ei saagi oma tunnetest enam aru. Ma armastan oma meest, ma isegi usun, et tema armastab mind ja me mõlemad tahame meie kooselu jätkumist. Ma olen hakanud mõtlema, et jah ma ju jätsin ta üksi ja tulin hoopis oma ema juurde. Kuid samas polnud tal ikkagi õigust pidada seesugust kirjavahetust. Ma olen valmis minema tema kodumaale, et seal koos edasi elada. On meil ju ka lapsed, kes igatsevad isa. Samas kardan, et see online suhete otsing võib ju ka edaspidi jätkuda. Ta ei räägi ju mis selle tingis. Kas lihtsalt intiimsuse puudumine või pakub see talle muud moodi naudingut. Ma olen valmis talle kõike andeks andma, kuid kardan selle kordumist. Ma saan aru, et kui olen otsustanud andestada siis ei saa ma seda teemat temaga enam arutada, sest see ajab meid jälle tülli. Samas pole ma saanud vastust oma küsimusele miks? Ja see ei anna rahu. Olen saanud kohutavalt haiget ja tahan, et ta seda iga päev uuesti kuuleks. Ma tahaks kõik unustada, kuid ei tea kas vastuseid saamata saan seda teha. Kas õigem oleks ikkagi peale käia, et ta kõik ära räägiks või jätta nii ja lihtsalt üritada see ära unustada? Kumma variandiga oleks mul kergem toime tulla?
Kirjutate, et olete elanud mehest lahus juba 2 aastat. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus te mõlemad soovite n.ö. visiitkooselu lõpetada ja jälle koos elama hakata ja seda siis mehe kodumaal. Samas avastasite mehe suhted teise naisega, mis teid tõsiselt häirivad. Olete saanud väga haiget ja tahaksite ühekorraga meest karistada ja ka teada saada, miks see nii juhtus. Samas, mõtlete, et ehk oleks mõistlik üritada see seik unustada ja oma eluga lihtsalt edasi minna.
Sellises olukorras oleme üsna kaitsetud. Järsk muutus suhetes või teadasaamine sellest võib olla võrreldav mingi suure õnnetuse šokiga. Need tunded on individuaalsed ja mõnikord on teistel neid raske mõista, sest tundub, et reaktsioon ei ole vastav asetleidnud sündmusele- midagi ju ei juhtunud! Siiski võite tajuda, et olukord tekitab kriisi ja rünnaku väärtusehinnangutele ning identiteedile. Suhtesse astudes annate n.ö. osa endast teisele. Tekib uus identiteet: MINU identiteet MEIE identiteedi osana. Kui toimub petmine või midagi muud, mis ei ole mõlemapoolselt aktsepteeritud suhtekäitumine, siis olemasolev variseb kokku ja vana päris taastamine endisel kujul ei ole enam mitte kunagi võimalik. Võib olla tunnete, et te ei saa enam partnerit usaldada, on tunnete tohuvapohu ja üsna tõenäoliselt vahelduvad viha, kurbus, hirm.... Teid valdav tunnetemöll on antud olukorras raske taluda, ometigi on see normaalne- aju normaalne reaktsioon teie jaoks ebanormaalsele olukorrale. Ajuteadlased ütlevad, et aju on küll kõikvõimas, kuid siiski väga aeglane. Seega pole suurt vahet, kas üritate „panna meest kõnelema“ või üritate seiga unustada ja oma eluga edasi minna, ikkagi võtab uue situatsiooniga kohanemine aega.
Aeg leevendab pettumust, kuid teie suhe on muutunud alatiseks. Lohutuseks võiksin öelda, et sellistest väiksematest ja suurematest kriisiest ei pääse ükski kooselu. Alati on suhtes kaks inimest ja alati on need inimesed seal koos oma inimlike puudustega ja nõrkustega, mõnikord löövad välja isegi sügavale inimloomusele iseloomulikud instinktid, näiteks mehelik huvi vastassugupoole vastu. Selleks põhjuseks ei pruugi olla mingi vajakajäämine teie poolt. Lihtsalt inimlik on olla mõnikord nõrk ja ebatäiuslik. Kooselud ei püsi konfliktide ja inimlike eksimuste puudumisel vaid pigem võimel andestada ja lasta asjadel minna ja lahtuda.
Arvan, et te ei saa lihtsalt panna meest rääkima, on võimalik, et ta isegi ei oska mingeid mõistlikke vastuseid anda. Ainus, mis saate teha on väljendada enda enda pettumust ja kurbust. See on see, mis tõesti soovitan teha. Loobuge süüdistustest, väljendage vaid enda tundeid. Niiviisi ei pea vastaspool olema pidevas kaitses ja võimalus, et teie sõnumid jõuavad pärale, on suurem. Kui olete mõneti rahunenud, siis rääkige läbi, kuidas teie suhe toimib, millised on ootused vastaspoolele ja millised on teie kooselus kehtivad kokkulepped. Loodetavasti on sellest abi paremal üksteisemõistmisel tulevikus.
Tuleviku peale mõeldes võivad teil olla teatud kahtlused olukorra kordumise osas. See, et te kardate, on vägagi mõistetav. Paraku,inimese aju on üles ehitatud nii, et muretsedes või kartes millegi negatiivse pärast, mis võib tulevikus juhtuda, tunneb inimene neidsamu negatiivseid tundeid, mida oleks tundnud siis, kui sündmus oleks juba juhtunud. Tekib olukord, kus te pidevalt elate läbi seda negatiivset tunnet ja hirmu, kuigi halb sündmus ei ole veel juhtunud ja suure tõenäosusega ei juhtugi kunagi. Eks ole, see on nagu iseenda karistamine. Reaalsus on see, et te ei tea, mis juhtub edasi, te ei saagi teada. Ükskõik, kas kardate või mitte, ikkagi ei saa te võtta vastutust teise inimese käitumise eest. Saate vastutada ainult enda otsuste eest. Seega, julgustan teid mitte mõtlema ja muretsema väga palju ette. Kuigi andestamine sügaval sisimuses võtab aega, siis selles situatsioonis ikka üks samm korraga ja pigem tundes häid tundeid hetkest, kui end muredesse mattes.
Vastasin teile psühholoogilisest vaatenurgast lähtudes ja eeldasins, et teie kaaslane on pärit eurooalikust kultuurist. Kui tegu on mõne teise, meie jaoks natuke eksootilisema kultuuriga, siis on kindlasti vaatenurki, millega arvestada veelgi rohkem.
Soovin teile tarkust ja meelerahu.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
