Tere,
Kirjutan, kuna olen täielikus ummikus, mida oma kooseluga ette võtta. Probleemiks asjaolu, et ma oma elukaaslasele närvidele, olen tema hinnangul ebaadekvaatne, räägin pidevalt rumalusi, ei saa iseseisvalt mitte millegagi hakkama. See on solvav ja alandav. Tema hinnangul aga ei ole tema väljaütlemised solvavad või kui ongi, siis olen selles ise süüdi ja selle ära teeninud. Kõrvalseisjate hinnangul käitub ta minuga inetult, seega ei ole tegemist minu „ettekujutusega“. Tema suhtlemisstiil on järsk ning sageli agressiivne ja ärritunud. Ise ta ütleb, et on lihtsalt otsekohene. Minupoolsete „minasõnumite“ kasutamine ei toimi. Minu tõlgendus olukorrale on tema hinnangul ebaadekvaatne. Rumalusteks nimetab täiesti argiseid arutelusid (näiteks, kas beebil tohib ninapumbaga nina puhastada, kui arst eelmisel päeval just ütles, et pole vaja torkida või minu mõte, et lapsel ei tasu kivipõranda peal pudelikasti otsas turnida, kuna võib kukkuda, kuna kast on kerge ning samas ka mõne pudeli ära lõhkuda jne). Selgitamaks, et minu näol ei ole tegu saamatu ja ebapraktilise inimesega, olgu öeldud, et elame minu ostetud kodus, olen lõpetanud ülikooli ning hinnatud spetsialist oma erialal, mind on tööalaselt ja akadeemiliselt tunnustatud just ratsionaalse mõtlemise eest. Ei ole saamatu ka kodutöödes (õmblen ise kodutekstiilid, küpsetan mh leiba, leian soodsamad ja praktilised lahendused kodu sisustamiseks jne). Ütlen veelkord, et see selgitus ei ole uhkustamiseks või tunnustamise mangumiseks, vaid tunnen, et pean pidevalt õigustama oma „normaalsust“. Rõhutab pidevalt, et tema peab kasvatama siin lisaks kahele meie lapsele ka mind. Käitubki suures osas minuga nagu lapsega – „jälle sa ei saanud hakkama“, „jälle oled jätnud köögilauale puru“, „olete ikka saamatud“. Ja lapsega räägib samamoodi – olen talle selgitanud, et ei tohi anda käitumist lapsele endale, vaid tema käitumisele, et tema enesehinnangut mitte õõnestada, kuid tema ütleb, et raamatud on rumalusi täis, tema teab kõige paremini, kuidas oma lapsi kasvatada. Üleüldse ei ole ta nõus mitte mingisugust minupoolset argumenteerimist ükskõik, mis valdkonnas, tunnistama – kui ütlen, et enamus minu tuttavaid arvavad nii, siis see pole argument (minu tuttavad ongi lollid); kui näitan, et eksperdid ja raamatud kirjutavad nõnda, siis need pole samuti argumendid, kuna see on „tühipaljas teooria, mis praktikas ei toimi“ (eirates asjaolu, et räägin praktilistest uuringutest ja teaduslikult tõestatud asjadest). Ühesõnaga mitte ükski argument ei ole piisav kunagi, tema sisetunne on kõikvõimas.
Lisaks on levinud pidev nö tähenärimine – mina ja laps saame pidevalt märkusi näiteks selliste asjade eest, kui ma küsin, et „kas tal oleks aega mul aidata..“, mille peale ta ütleb, et ärgu ma küsigu, kas on aega, vaid olgu ma konkreetne „palun aita“. Kui pöördun nõnda, ütleb ta ärritunult, et miks ma arvan, et ta praegu seda teha saab. Selgitan siis, et ise ta soovitas niimoodi pöörduda ja ta leiab kolmanda probleemi selles küsimusest. Ja tema kõnemaneer on vihane ja närviline. Ühesõnaga annab ise pidevalt vastassuunalisi ja eksitavaid nõuandeid, kuidas tema poole õige pöörduda on. Ning meie suurema lapsega pidevalt üritame leida õiget lauseehitust, et teda mitte ärritada, aga enamasti siiski läheme alt.
Nagu öeldud, käitub sageli patroneerivalt ja rõhutatult üleolevalt stiilis, et „üks on loll ja teine on laisk ning tema peab üksinda rabama“. Teeb pidevalt märkusi pisiasjade osas, mis talle närvidele käivad (keegi on leivapuru unustanud lauale, keegi on võitoosist vale noaga võid võtnud, keegi on tassi põhja tee jätnud). Samas ise absoluutselt kriitikat ei talu. Ägestub, kui täpselt samadele asjadele tähelepanu juhtida. Võikski arvata, et tegu on ideaalse ja ülipedantse inimesega ja mina ja lapsed olema kohutavad soperdised. Tegelikult on ta ise sama ekslik, kuid talle tagasisidet või etteheiteid teha ei tohi. Eriti kummaline on olukord siis, kui ta ise on täpselt üks-ühele sarnase olukorra korraldanud – siis sellele viidates on variant, et ta ei mäleta, et ta mulle seda ette heitis või on siiski mingi pisinüanss hoopis teisiti või ma püüan mingilt hoopis teiselt probleemilt sellega tähelepanu eemale juhtida. Samas ajab mind täiesti marru, kui ta mind mingi üldtunnustatud seisukoha pärast napakaks sõimab – ühesõnaga on minu probleem pigem tema reageeringus – isegi, kui ta on eriarvamusel, ei pea minu seisukohta automaatselt idiootlikuks tembeldama, kui tal on mingi muu arusaam kinnistunud.
Meie puhul ei ole kindlasti probleemiks see, et kumbki oma probleemidest ei räägiks. Ma alatasa annan teada, mis tunne mul on, kui ta minuga nõnda räägib. Igapäevaselt ma igale näägutamisele enam ei reageerigi, sest ei soovi laste pärast iga sekundi tagant konflikti tekitada. Kui mul lõpuks nö üle keeb ja talle taas selgitan, et olukord on väljakannatamatu, on ta aegajalt võimeline ennast paariks päevaks kokku võtma (kuigi rõhutab, et tegelikult ei ole tema milleski süüdi ja mina peaksin ikka teda mitte välja vihastama). Kuid hirmust, et võiksin lastega ära minna, ilmselt võtab ennast veidi kokku. Kuid seda ainult lühiajaliselt. Paari päeva pärast endised maneerid taastuvad.
Ta ei mõista ,miks ma ei lülitu ümber, kui ta äsjase konflikti on just unustanud ja jätkab heasoovlikult. Et miks ma möödunud koguaeg meenutan? Ma ei teeks ju seda, kui ei teaks, et samad mustrid koguaeg korduvad ning teisalt ei pea seda õigeks, et tema tujude järgi peaksin olema kas alandlik või heatujuline, nagu talle parasjagu sobib.
Tunnistan, et olen koos temaga ainult laste pärast - ühelt poolt soovist lapsi mitte isata kasvama jätta, teisalt asjaolul, et elukaaslane ei ole nõus eraldi elama ja ähvardab väljakolimise puhul lapsed minult ära võtta või ise lastega kontakt lõpetada. Olen korduvalt teinud ettepaneku lahku kolimiseks, kuid tema hinnangul ei ole see mingi lahendus, vaid ütleb, et mina peaksin hakkama normaalselt ise käituma. Tunnen ennast täielikus ummikus. Ühelt poolt valdavalt levinud surve – ei tohi olla koos ainult laste pärast, mõelda ka iseenda vaimsele tervisele jne. Teisalt soov mitte pere lõhkuda. See tunne on praegu valdavam, kuid väga raske on igapäevaseid konflikte ja solvanguid taluda. Vanem laps on öelnud, et tema kindlasti ei taha, et issi ära läheks. Ei taha lastele haiget teha. Olen ise kasvanud ainult emaga ning isa äraminek oli väga valus kogemus. Samuti kardan täiesti reaalselt, et ei suuda elavaloomuliste laste distsiplineerimisega üksi piisavalt hästi toime tulla ning kardan (eriti poisi pärast), et isata kasvamine võib viia halvale teele. Mu oma õde jättis pooleli põhikooli ning jooksis kodust minema ja sai teismelisena emaks. Kardan, et need pöörased geenid löövad teismelisena eriti välja ning ilma vahetu isa karmi käeta, on neid lapsi raske korrale kutsuda.
Asja teeb hetkel raskemaks asjaolu, et meil on 8-kuune beebi, kes magab öösiti väga kehvasti, mistõttu minu ööune tunnid on kogu selle aja jooksul olnud maksimum 3-4. Hommikuti aitab mees beebit hoida ja päeval tegeleb suuresti 1-klassi tütre kooli ja ringidesse sõidutamisega. Seega olen hetkel ka füüsiliselt täiesti sõltuv temast, mida ta ka teab ning mis annab talle jõudu ja julgust ülbitsemiseks juurde.
Te tunnistate, et elate vaid laste pärast mehe koos ja sageli on teie jaoks mehe solvangud väljakannatamatud. Vahel püüate konflikte vältida ja oma rahulolematust alla suruda, kuid samas teate, et pinge jääb alles ja samad asjad muudkui korduvad. Muidugi on teie dilemma raske, kas olla koos ja rahulolematu või minna lahku ja riskida, et lapsed ja teie ise jääte toetuseta, sest sõltute ju ka suuresti mehest. Näib nagu polekski häid lahendusi ja valikuid. Kuid ometi peab ju olema ka midagi, mis teid mehega kokku viis, just temaga, kes on olnud nii nõudlik pisiasjades, teid noomiv, patroniseeriv. Ütlete, et vajate teda selleks, et lapsi ohjata ja kardaksite, kuidas ilma temata hakkama saada. Seega omamoodi ju vajategi just temasugust meest. Üks võimalus on leida üles see hea ja ilus, mis teid seob ja ühendab, teineteisele nii oluliseks ja eriliseks teeb ja seda koos vastastikku jagada. Kui ilusat ja head on rohkem, siis taanduvad tülid pisiasjade pärast justkui iseenesest. Igapäevased nägelemised räägivad ju ikka millestki enamast kui ainult leivapuru või mõni tegemata asi, need on alati suhte teemad ka. Kui kardate näidata oma sõltumist temast, siis võib olla, et on raske teda ka tunnustada selles eest, mis on head. Kuid ülbitsemine võib väheneda siis, kui mees end kindlalt ja hästi tunneb ega pea teid enesetunde parandamiseks pidevalt maha tegema. Küll aga võib tema ebakindlus, kui pidevalt on õhus võimalik pere lagunemine, soosida tema halvustavat ja süüdistavat käitumist teie suhtes.
Kuid kindlasti ei igal asjal oma piir ka teie jaoks. Kindlasti on teil õigus oma tunnetele ja õigus seista selle eest, mis teile ei sobi, väljendada oma arusaamasid lastekasvatamisest ja kõigest muust. Kahju, et te ei saa arutleda, vaid asi kipub minema kes-keda võitluseks, ühel peab olema tingimata õigus ja seega teine on eksiteel ja rumal. See ei ole tõesti vastastikku austust väljendava suhtumise moodi. See teeb kindlasti jõuetuks, kui teie selge eneseväljendus mina-keeles ei toimi. Pole ju kellelgi teisel õigus öelda, mida te tunda tohite ja kuidas mõtlema. Kui teie jaoks on mehe ütlemine solvav, siis nii ongi. Mina-keele mõju seisnebki selles, et teise kohta ei anta hinnanguid, kuid seda mida enda kohta väljendatakse on ainult ütlejast endast tuleneb. Saan aru teie kirjast nii, et mees on võtnud endale õiguse, mida te tunda tohite, millised on õiged ja valed tunded ja mõtted. See on kahtlemata teie isiku suhtes piiride mitteaustamine ja ilmselt on raske teineteise mõistmist ja empaatiat sel juhul kogeda. Kui teie sõnavahetus muutub tähenärimiseks, siis juhtige tähelepanu põhiprobleemile tagasi, sellele, mis teema tegelikult üleval on. Kui hakkate vaidlema selle üle, mis sõnu ja kuidas kasutada, siis jääb ju asja tuum varju. Seega on teie suhtes pingeid selle üle, kuidas te omavahel räägite, kuidas üldse aru saate, mis on teise jaoks probleem. Kui teil õnnestuks senist suhtlemisviisi kirjeldada ja analüüsida, siis ehk oleks kergem ka mõista, mida saaks teha teisti. (nt üks muster ongi see, et keskendute lauseehitusele ja ei fookus põhiliselt kaob ära). Püüelge kokkuleppe poole, et igal ühel on õigus oma arvamusele ja tunnetele.
Enne kui midagi otsustate leidke üles see, mis teid seob, mis on suhetes head ja seisake jätkuvalt oma vajaduste eest ja väljendage oma õigust ise otsustada oma tunnete ja mõtete eest. Mees saab võtta teie suhtes vanemlikku rolli ja teid maha teha siis, kui tunnetab, et sellega lepite.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
