Oleme nüüdseks peaaegu 3 a. koos elanud, hiljuti kahjuks kolisin välja, sest olukord muutus talumatuks.
Taustalugu: Mees oli eelmise elukaaslasega koos pikka aega ja neil on ühine laps. Ema last ei armasta ja läbi lapse on pärast lahkuminekut mehe elu terroriseerinud ja muresid tekitanud. Eelkõige rahalisi muresid. Nende kooselu lõppes samamoodi, pingete ja stressi ja üksteise kiusamise tagajärjel. Pidin suhte alguses selle kõigega toime tulema, toetama ja rahustama, et kõik saab korda ja leiab lahenduse.
Mees lohutas end alkoholiga (paar õlut igal õhtul) ja sama tegi ta ka varasemalt aastaid eelmises suhtes aga võttis selle harjumuse kaasa ka meie suhtesse. Seoses sellega purjus peaga tekkisid tülid - mina ise ei olnud midagi tarbinud, aga mees muudkui jätkas norimist kuniks sai oma tahtmise - mind alandades ja solvates ja lõpptulemusena sõimates - millele ma isegi põhjust pole andud. Varasemalt olen aru saanud, et selline elu tal oligi, ainult norijaks oli eelmine elukaaslane, kes lisaks ka süüdistas. Nüüdseks ei ole mehe enesehinnangust ja enesekindlusest midagi järele jäänud. Inimesena on ta väga kinnine kuigi olen püüdnud seda muuta, et ta oma muresid minuga jagaks - mida ta on ise tunnistanud ka mulle, et ta on avanenud palju rohkem. Mida aeg edasi, seda rohkem pisitülisid ja nurinaid ette tuli. Kuna minul ei ole rahaliselt probleeme, siis ka see sai talle häirivaks - mina ju tasusin võlad ja tõin söögi lauale. Kõik otsused pidin mina vastu võtma, sest ta ise ei suutnud neid teha ja ta teadlikult ütles, et võta need asjad enda peale - tänaseks on see põhjus taas tülitsemiseks. Peale üht suurt tüli oli mees nõus minema arsti juurde abi otsima, et mis põhjustab alkoholismi. Diagnoositi depressioon. Võttis rohte aga olukord muutus hullemaks ja ravi tõenäoliselt ei toimi. Ta elab endiselt minevikus oma kogemustega, mida on nüüdseks hakatud ka mulle ette heitma. Kõik on süvenenud ja tujud kõiguvad, pisiasjad vihastavad ning ärritavad, kolistab vihaselt kodus asjadega jne. Solvub kõige peale, millegagi rahul ei ole - kuigi olen püüdnud talle pakkuda kõike, mida eelmine elukaaslane ei suutnud (eelmine elukaaslane elas tema kulul) Mul on vahepeal isegi hirm tulnud peale, et ehk muutub veel vägivaldseks.
Igapäevane suhtlus muutus nii talumatuks, et kolisin välja. Ükski meie omavaheline jutuajamine ei lõppenud positiivselt kuigi püüdsin - lõpptulemusena hakkab ta ennast haletsema ning enesehinnang on veelgi madalam kui enne. Suhte alguses oli kõik teistmoodi - ta oli hooliv, armastav mees aga praegu tundub, et nagu püüaks ta mind teadmatult karistada selle eest, mida tegi eelmine elukaaslane talle emotsionaalselt ja vaimselt. Olen püüdnud aru saada, rääkides ka tema perekonnaga ja sellest tuli välja vaid see, et kõige rohkem kardab ta minust ilma jääda ning varasemalt ei ole ta ka kõige halvema inimesega niimoodi käitunud nagu praegu. Tunnen juba ise ka, et vajan abi, sest raske on. Kõik on minu õlgadel ja mees ei taha enam mees olla - hädaldab ja vingub ja solvub. Ja seda vähem tunnen mina ennast naisena tema kõrval. Lisaks traumad eelmisest elust, mis siiani kummitavad. Mulle jääb vaid tunne, et ta ei suuda siiani sellest lahti öelda ega oma eluga edasi minna kuigi oleme teinud ilusaid plaane ühiseks tulevikuks. Mida teha? Kas lisaks talle on ka mul nüüd depressioon, sest olen temaga koos kõik halva üle elanud? Ise ma end halvasti ei tunne ja proovin pos. mõelda ja sisendada seda ka mehele, et igal pool ei ole mõtet tonti näha ja üle mõelda neg. mõtetega, et kui...? Mida ma tegema peaksin?
Teie suhe muutus kooselatud aastate jooksul tüliderohkeks ja mõlema jaoks pingeliseks. Te ei leidnud muud lahendust, kooselu lõpetada. Kuid praeguseks ei ole teie jaoks suhe sugugi lõppenud, toimunud ei anna teile rahu, te olete endiselt väga seotud, püüate leida seletusi ja küsite mida tegema peaks? Näib, et esimene asi, mida vajate, on selgus iseendas, mida te tahate? Võimalik, et teile on raske otsustada, kas soovite suhet lõpetada, kuid pole saanud veel aru, kas olete selleks valmis ja miks kõik nii keeruliseks läks või otsite võimalusi kooselu jätkamiseks? Küllap on teil mõtlemisainet selleski, kuidas sai nii juhtuda, et te mõnda aega talusite alandamisi, sõimamist, endale mehe eest vastutuse võtmist, mehe alkoholilembust, otsustamatust? On see teile omane, et püüate teist aidata ka siis, kui ta ise oma probleeme ei näi teadvustavat? Kuivõrd on teile tuttav ja sallitav taluda agressiivsust, koguni hirmu võimaliku vägivalduses ees? Kas olete valmis seisma iseenda eest, seadma piire, väljendama selgelt, mida peate lubamatuks? Usun, et teie võimalus on keskenduda iseendale. See, miks mees nii käitus, kuivõrd lahendas teie suhtes eelmise suhte probleeme jne. ei pruugi olla tulemusli. Muidugi on arusaadav, et see keerleb teie mõtetes, püüate teda mõista ja see mõjutab teid emotsionaalselt, kuid mehe analüüsimine on tulemuslik siis, kui seda teeb tema ise ja saab iseendast teadlikumaks. Tema enda piisava motivatsiooni korral, võib olla abistav lisaks antidepressantidele pöörduda ka psühholoogi või terapeudi poole.
Kas teil on samuti depressioon või mitte, seda ei saa kirja teel otsustada. Isegi kui on, siis näib, et vajate te ikkagi selgust ja meelerahu. Küllap vaevab teid see, et mees on tunnistanud teistele, et kartis teist ilma jääda. Selline teadmine puudutab teid ilmselt seetõttu, et ka teie ei ole valmis suhet lõpetama. Kas on võimalik, et saaksite sellest aga kuulda mehelt endalt, mida tema vajab, mida tunneb ja kardab?
Teie suhte toimimiseks on vaja ju, et ei korduks seni mittetoiminud suhtemustrid ja see, kuidas arusaamatusi lahendate. Süüdistused ja alandused ju ainult mürgitavad suhet. Rahulolematust alla suruda ja probleeme vältida ei ole ka lahendus. Kuna suhte toimimiseks on vaja kahte, siis esmalt on vaja, et te mõlemad tahate suhet, annaksite sellest teineteisele teada, tunnetaksite mõlemad, et vastutate suhte toimimise eest ja iseendas toimuvas selgus loomise eest. Kui te lepite kokku, et soovite oma suhtele uut võimaust, siis oleks abi pöörduda paari- või pereterapeudi poole.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
