ma olen suhtes inimesega, kes on minust 15a vanem ja oma elus läbinud teatud etapid - kodu muretsemine, lapsed. minul neid etappe veel läbitud ei ole ja kui räägin sellest, et sooviks ka kodu luua (hetkel elame üürikas, tema korter on omakorda välja üüritud), ta ei soovi seda teemat arutada. koos ta ei julge elamist osta, sest meie suhetes on pingeid ja ta kardab, et võime lahku minna ning siis tuleb läbida taaskord varajagamise etapp (ta on neid eelnevas elus juba läbinud, ilmselt ei jaksa enam). tema korterisse ei saa me kolida asukoha tõttu ja ka ei soovi sinna kolida mina, sest siis oleksin nö võõral pinnal. ma ei tea enam mida teha, iga arutelu lõpeb tõdemusega, et kui vaja, siis ta lahkub. samas lahkunud ta kuhugi ei ole, et siis arvan, et ikka soovib minuga elu jätkata ja see lahkumise jutt tundub suures osas lihtsalt manipulatsioonina - et ma enam vähemalt mingi aeg teemat ei tõstataks. inimesena on tegu haruldaselt osava ja tööka mehega, aga ma ei liigu oma eluga mitte kuhugi. ka on mul tunne, et mees teab ise ka, et ta on minust justkui nö kõrgemal pulgal (no ma olen sõltuv tööst, ei ole sääste millega töö kaotuse puhul üksi ära elada ja sellest tulenevalt olen ka temast sõltuvuses mingis mõttes, kuigi raha ma tema käest ei saa, va üürimaksed ja kulud toidule kannab olenevalt kuust tema kas pooles või 60% osas). mulle tundub viimasel ajal, et ta üha enam näeb mind endast sõltuvana kuigi see ei ole õige, sest senini ei ole tema sentigi minu peale kulutanud, on küll olnud paar reisi tema kulul, aga seda ikka harva. see sõltuvus omakorda peletab teda eemale minu meelest. ma tunnen iga päev tohutut kurbust, et elangi nii, kuhugi arenemata, midagi loomata (kodu) . mehe jaoks ei ole sellised asjad areng, sest need etapid, nagu ütlesin, on tal läbitud. ta võib vabalt üürikas elada, sest oma kodu on ootel. tema jaoks oleks piisav areng hetkel, kui ma õpiks, teeks karjääri. mul on kogu aeg selline pettuse tunne - töötan täiesti normaalsel töökohal, palk on hea (parem kui mehel, kuid mehel on lisasissetulekuid + ala, kus põhimõtteliselt on võimatu töötuks jääda), käin kenasti riides, aga elan nagu kerjus lagunenud üürikas. samas ei saa ma öelda,et kui lahku läheksime, midagi paraneks mu elukoha suhtes, vähemalt mõni aeg jätkuks sama elu. meil on ka probleeme seoses mehe lapse külaskäikudega - sellisel juhul jääb minu jaoks me elamine talumatult väikeseks - on kaks tuba, üks läbikäidav nn elutuba, teine magamistuba. mees väidab, et ma olen ainus, kellel on probleem, et ka ühetoalises saaks õnnelik olla. ma isegi ei oska seda väidet kommenteerida. loomulik, et laps ei kurda, sest laps teab, et tema ütlemise peale muutusi ei tehta, laps siiski tunnetab ju, et isa on otsustaja. mulle justkui mees heidab, ette et laps on hea ja lojaalne, mina virisen ja ei ole. laps ei saagi vastuollu minna niimoodi või nõudmisi esitada, just seetõttu, et ta laps on. mina olen täiskasvanu ja normaalne ongi ju, et mul väljakujunenud soovid on.
On mitmeid elulisi ja põhimõttelisi erimeelsusi, mis teid teie paarisuhtes murelikuks teevad- teie soovite lapsi ja oma isiklikku kodu, teie partner aga mitte.
Nimetate, et teie suhe on pingeline ja elukaaslane kardab lahkuminekut- teil on mitmed rahuldamata ootused, lisaks kardate materiaalset sõltuvust ning tunnete end manipuleeritavana.
Olete teadlik ja püüate mõista mehe seisukohti lastesaamise ja ühise kodu loomise osas. Mõistes mehe juba läbitud eluetappe, on teil ka ehk kergem rääkida oma vajadustest, meest süüdistamata.
Kuidas pidada selliseid keerukaid kõnelusi, nii et teie saaksite oma muret/ootusi/vajadusi siiralt väljendada ning teie partner end tunda turvaliselt ja end omakorda avada, et selgitada oma käitumise põhjusi/ootusi paarisuhtele/tulevikule?
Eestis läbiviidavatel PREP- paarisuhtekoolitusel (www.prep.ee), mille eesmärk on tugevdada paarisuhteid- tutvustatakse ja õpetatakse paaridele suhtlemistehnikat, kuulamisoskust, mille käigus üks paariline räägib ja teine kuulab (ei sekku, ei hakka kuuldut ümber lükkama ega end õigustama), siis sõnastab kuulaja paarilise öeldut- kuidas räägitavast aru sai, mõistis. Rääkija jätkab, nii kaua kui oluline on öeldud- ja kuulaja sõnastab kuuldu tagasi. Kui rääkija tunneb, et temast on tõesti aru saadud, annab ta kõneleja rolli partnerile üle ja protsess kordub- nüüd keskendudes teise osapoole selgitustele, arusaamadele, seisukohtadele jne. Ning kuulaja rollis olija vaid peegeldab kuuldut- eesmärgiga teisest inimesest tõeliselt aru saada. Kui tunneme, et oleme ära kuulatud ja mõistetud, suureneb võimalus, et erimeelsused lahenevad, vähenevad.
Et iseennast rahustada ja saada ka vastuseid, võiksite osaleda kahekesi koos PREP-paarisuhtekoolitusel.
Lisaks on saadaval erinevaid kaasaegseid paarisuhet käsitlevaid raamatuid, mida saate huvi korral lugeda. Soovitaksin näiteks: Tommy ja Carita Hellsten " Läheduseni on pikk tee. Avameelselt paarisuhtest", Pilgrim, 2010; Saara Kinnunen "Leivad ühes kapis. Püsivat paarisuhet ehitamas", MTÜ Allika, 2009.
Kui hetkel paarisuhtekoolitusi ei toimu, ent vajadus suhtemurega tööd teha suur, pöörduge kindlasti pere- või paariterapeudi vastuvõtule. Infot saate: www.pereteraapia.ee http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
