Mind panevad muretsema mu eksmehe kohtumised lapsega. Lahutasime abikaasaga ca kuu tagasi, tütar on praegu 5ne ega saa asjast veel päris täpselt aru. Laps jäi elama minu juurde.
Enne lõplikku lahkuminekut vahetas mees peale minu ja lapse mõnepäevast kodust eemalviibist koduukse lukud ning keeldus meid laskmast ´tema territooriumile´. Tema lahke lubadus oli, et võime talle külla minna ainult tema nõusolekul ja tema järelevalve all. Lahutus on ametlikult vormistatud ning elame lapsega nüüd vanavanemate juures. Praegusel ajal on mees aga hakanud rõhuma oma õigustele lapsega kohtuda. Siiani ei ole selles teinud mingeid takistusi - kohtumised on toimunud igal nädalavahetusel, lisaks helistab mees aegajalt lapsele. Mure seisneb aga kohtumiste nö olemuses. kuna lahkuminek on värske ning laps ei saa aru miks emme ei tohi issi juurde kaasa minna, olen ikkagi mehe-lapse kohtumiste juures kaasas olnud, vaatamata mehe pahameelele minu juuresviibimisest. Peale selle nõuab mees veel, tema ja lapse kohtumised toimuksid ainult lapse endises kodus nö mehe territooriumil. Kohtumised ei ole kujunenud lapsele ilusaks. Nt iga kord leidub põhjus, miks on mehel vaja minu peale häält tõsata, lapse juuresolekul. Üksord kiskus jõuga minu käest ära iphone, mis oli mõldud lapsele mängimiseks (hiljem selgus et mees oli sellega lindistanud minu eelmist viibimist tema kodus). Teine kord kui palusin meest, et seekord leiaks lapsega vabas õhus tegevusi nt mänguväljak, siis mänguväljakul hakkas mees mind süüdistama ja minu peale karjuma lapse ning teiste võõraste laste-isade-emade kuuldes, kuidas mina takistavat tal lapsega kokku saada. Et tema pole nõus lapsega mänguväljakul tegelema ning tal õigus laps oma vanasse koju viia, tema tahab lapsega ainult seal kohtuda. Lisaks andis mees seekord lapsele tühise lubaduse, et isiil on talle uued mängud. Laps muidugi, et oi lähme vaatame. Tegelikult ei olnud midagi, ja terve järgmine nädal pidin mina tegelema lapse hingehaavadega. Isadepäeva puhul otsustasime siis issile külla minna. Seekord oli issi ostnud lapsele tõesti mängud aga koju tulema hakates ei lubanud mees lapsele neid kaasa võtta. Et tema ostis need mängud, need jäävad tema majja ja laps tulgu tema juurde mängima kui tahab. Lisas veel, et kui mina tahan lapsele mängusid, ostku ma need alimentide raha eest. Järgmine nädal jälle laps kurb. Ni, sellel nädalavahetusel keeldusin lapst mehe majja lubamast, ma ei keelanud mehel lapsega kohtuda, kuid toimugu see kuskil mujal, kuskil avalikult kus last ei traumeerita. Mehe reaktsiooni minu soovile ma hetkel veel ei tea, tõenäoliselt tuleb sellest probleem (mees on minu peale juba korra lastekaitsesse jõudnud kaevata, on tulnud ähvardusi et kaebaba ka edaspidi, lastekaitsesse kaebas peale kodulukkude vahetamist, põhjusel et mina ei suuda lapsele elamistingimusi pakkuda, ei saa ju koju sisse... !?)
Seega viimase kuu jooksul ei ole olnud mehe kohtumised lapsega positiivsed. Ma ei taha teha takistusi lapsel isaga suhtlemisel, kuid sellistel tingimustel kus laps kistakse tagasi oma vanasse koju ja luuakse ettekujutus et midagi pole muutunud on minumeelest vale. Lapsel on pidevad täitmata lootused, me ei hakka ju mehega koos ühes majas enam elama. Samuti on vale last kutsuda ja meelitada issi juurde, et näed kui suur maja ja palju ruumi issil on, aga emme juures on nõme.
Millist nõu oskate sellises olukorras anda? Kuidas selline käitumine lapsele mõjub, ja mida ma saaksin emana teha, et lapsele lahkuminekust arusaamine oleks võimalikult valutu? Tundub, et mees ei ole tema eelnevat käitumist arvestades väga koostöövõimeline ega mõistev ...
Lahutus tekitab tavaliselt kõigile osapooltele valu. Kogete, et teil on mehega raske koostööd teha last puudutaval teemal. Kui koostöö ja mõistmine oleks lihtne, siis poleks te tõenäoliselt ka lahku läinud. Hetkel on teil erimeelsused, mille lahendamine kipub minema emotsionaalseks ja ebamugavaks. Te tahate, et lapse jaoks oleks lahutus võimalikult valutu ja otsite selliseid lahendusi, et laps ei peaks liigselt kurvastama.
Ütlete, et laps ei saa päris täpselt asjast aru, miks emme ei tohi issi juurde kaasa minna. Lahutus on suur muutus, millega kaasneb loomulikult teadmatust. Selge info loob aga turvalisust. Seetõttu on oluline anda lapsele selget infot selle kohta, mida kindlalt teate. Kirjast ei selgu, kas olete lapsele rääkinud lihtsal viisil, et emme ja issi on otsustanud, et hakkavad nüüd eraldi elama. Põhjenduse võib öelda lapsele sobilikul viisil laskumata detailidesse (näiteks: olete väsinud tülidest) ning kindlasti ei tohiks teist vanemat halvustada. Laps peab kuulma, et tema jaoks jäävad mõlemad vanemad alles. Lapse jaoks on alati mõlemad vanemad olulised ning turvatunde loob see, kui ta teab, et ta võib mõlemat vanemat armastada ja mõlemaga kohtuda (isegi, kui vanemad omavahel hästi läbi ei saa).
Kui olete lapsele selgitanud, mis toimub ja kuidas hakkate elama, siis on loomulik, et lapsel tekib oma reaktsioon – mõtted, tunded, küsimused. Oluline on kuulata lapse mõtteid ja lubada tal tunda tundeid. See on lahutatud vanematele kõige raskem, kuid lapsele kõige olulisem. Tunded (kurbus, valu, viha, pettumus, hirm) on loomulikud ja neid on vaja lihtsalt kuulata ning lapsele teada anda, et mõistate tema kogemust tema vaatenurgast. Laps tunneb end turvaliselt, kui ta kogeb, et tema tunded on loomulikud ja lubatud. Paraku ei ole lapse tunnete kuulamine lihtne vanemale, kellel endal on palju valu ja segadust hinges. Polegi vaja olla täiuslik, vaid anda endast parim.
Kui lapsel on toimuva kohta selge info ja ta saab ka oma tundeid väljendada, siis järgmine samm on see, et vanematel on plaan, kuidas laps saab mõlema vanemaga kohtuda. Kirjast ei selgunud, mis põhjusel te lapsel isaga kahekesi jääda ei usalda. Kas isal on mingi haigus või on midagi ohtlikku juhtunud? Üldjuhul võiks olla loomulik see, et laps saab olla segamatult koos nii ema kui isaga eraldi. Kuna olete värskelt lahku läinud, siis on loomulik, et esialgu on koos olles teie vahel pinged. Lapsel pole vaja olla teie pingete keskel. Lapsel on vaja ema ja isa. Emal on oma suhe lapsega ja isal oma suhe. Kui te aga koos olete, siis tõuseb esiplaanile teie paarisuhte pinge ning see ei ole lapsele kuidagi vajalik.
Hea on eristada paarisuhet ja vanemlikku suhet. Paarisuhte, mis on mehe ja naise vaheline intiimne suhe, te otsustasite lõpetada. Vanemlik suhe jääb aga kestma alatiseks. Mida rohkem jõuab paarisuhe emotsionaalselt lõpetatusesse (vaibub viha, pettumus jne), seda rahumeelsemalt on võimalik olla ka vanemlikus suhtes ning usaldada teist vanemat. Iga lapse jaoks on tema vanemad parimad (kui just ei toimu vägivalda).
On loomulik, et nii teie, lapse isa kui ka laps vajate aega ja harjumist kahe kodu süsteemiga. Hea, kui suudate teha koostööd, aga üldiselt on loomulik, et vähemalt teatud määral ongi erinevas kodus erinevad kombed. Loomulikult on ka erinevad mänguasjad. Lapsel võib olla ju oma lemmik kaisuloom, mida ta kaasas kannab, kuid peamiselt on ühed mänguasjad ühes kohas ja teised teises. Sellest ei ole midagi, kui laps on kurb. Iga lapse arenguline ülesanne ongi leppida sellega, et maailm ei ole alati selline nagu tahaks. Kurbus või frustratsioon on sel juhul loomulikud tunded. Vahel on lastes peale lahutust nii palju kurbust sees, mida nad muul viisil ei oska väljendada ning siis võibki mõni mänguasja puudumine vallandada suure ja pika nutu. Nutt aitab pinget välja elada ning selles pole midagi halba. Oluline on, et laps ei jääks nende tunnetega üksi, et oleks keegi, kes kuulaks ja mõistaks. Näiteks nii: „Ma näen, et sa oled kurb, et sa ei saanud issi juurest neid mänge kaasa võtta. Sulle meeldiks, kui sa saaksid nendega ka emme juures mängida“. Vahel on vaja kuulata võibolla ka nii: „Sulle meeldiks, kui emme ja issi koos elaksid nagu enne. Sulle ei meeldi, et me ei saa enam selles majas elada. Sa igatsed meie endise kodu järele.“ Kui laps küsib, siis võib vastata, kuid üldiselt on hea lihtsalt lasta neid tundeid tunda. Nii laste kui täiskasvanute kohta käib see, et muutuste korral on oluline olla tunnetega kontaktis ja anda aega uue olukorraga harjumiseks.
Kuulamise kohta võite lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Nutu kohta saab lugeda Aletha Solteri raamatust „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“. Lahutusega seotud küsimustele võite leida vastuseid Philip M. Stahli raamatust „Lastekasvatus pärast lahutust. Vanemate konfliktid ja laste vajadused“.
