olen oma elukaaslasega koos olnud 1,5 aastat. Algus oli väga raske mõlemale, kohanemine üksteisega on võtnud aega rohkem kui me kumbki oleksime oodanud. Siiski mulle tundub, et oleme õigel teel ning meievahelised suhted lähevad järjest paremaks ja meie suhe muutub aegamööda tugevamaks.
Vahest aga ütleb mu elukaaslane mulle, et ei tunne, et ma armastaks teda. Ma ei suuda seda mõista ning sellepärast ei oska ka midagi ette võtta. Ma tean ja tunnen, et armastan teda, miks see siis temani ei jõua?
Samuti on meil olnud probleeme sellega, et ma ei ole talle piisavalt toeks, kui tal on raske. Selle koha pealt ma tõesti tunnistan oma viga - satun kriisiolukorras paanikasse ja asun kaitsepositsioonile, tõrjun kõike ja kõiki, põgenen. See on arvatavasti seotud lapsepõlve traumaatiliste kogemustega.
Tahaksin olla oma elukaaslasele hea naine ja tulevikus ehk ka abikaasa, kuid hetkel ei oska end ise edasi aidata.
Kirjutate, et teie elukaaslane kurdab selle üle, nagu ei armastaks te teda piisavalt ning tunneb ka puudust teie toetusest keerukas olukorras. Ühelt poolt olete oma partneri arvamusega nõus, sest raskes olukorras märkate ise ka, et pigem tõrjute ja põgenete, samas ei kahtle te oma armastuses tema vastu.
Meie arusaamad lähedusest, armastusest ja teineteise toetamisest ongi tihti väga erinevad. Ikka on suhte loonud mees ja naine pärit erinevatest perekondadest, arusaam suhtest ja ootustest sellele ei pruugi olla sarnased. Te kirjutate, et suhted on siiski aja jooksul paremaks muutunud ning suhe tugevneb. Kujutlen, et olete ilmselt püüdnud teineteisele oma tagamaid avada, et teineteisest paremini aru saada. Ainuke viis mõista teist on ju omavaheline rääkimine-kuulamine. Ootused ja kartused tuleks selgesti lahti rääkida.
Saate ju oma partnerilt küsida, millised teie käitumised on need, kus ta tunneb, et teie armastus ei ole piisav ja mida ta ootab, et tema saaks tunda teisiti. Armastuse sisse kuuluvad ju nii sõnad kui ka käitumised. Ei piisa ainult sõnadest, ikka on armastuskäitumised need, mille kaudu saame igapäevaselt kinnitust teise hoolimisest. Tundlikkus teise vajaduse vastu on üks hea suhte tunnuseid. Nii tore ju, kui märkame teisele teki peale panna juba enne, kui ta seda küsida jõuab. Aga kui ei märka, aga teine seda märkamist vajab, siis saab ju selle jutuks võtta.
Arvan, et ei maksa karta kõige suhtesse ja kooselusse puutuva ausat väljatoomist – mis mulle meeldib, mis üldse ei meeldi, mida ma sinult ootan jne. Suhe muutub palju selgemaks, kui on julgust näidata teisele oma vajadust ning samas ka valmidust olla hooliv-abistav, kui teine selgesti avaldab, et ta seda vajab. Paarisuhtes juhtub ikka seda, et oodatakse: „äkki ma ei pea ise ütlema, äkki ta loeb mu soove mu silmist“, ja seda juhtubki (nagu eelpoololevas tekipanemise näites), kuid sellele ei saa lootma jääda. Endastmõistetavaid asju on elus vähe. Inimesele on omane mõelda endakohaselt, inimesele tundub, et nii nagu tema tunneb ja mõtleb, tunnevad ja mõtlevad ka teised. Kuid me oleme alati erinevad. Igaüks peaks seisma oma vajaduse eest ise, ja segases olukorras on vaja asjad selgemaks rääkida.
Mis puutub lapsepõlve mõjudesse, siis need on meis kõigis, kel rohkem, kel vähem traumaatilised. Kui teate oma käitumise tagamaad, on ehk ka võimalik oma käitumisi teadlikult muuta. Esmane käitumine on ikka automaatne, aga kui juba märkate, et näe, juba ma jõudsin tõrjuda või põgeneda, siis saab kohe astuda sammu tagasi ja valida käitumine, mis olukorda lahendada aitab.
Soovi korral saate oma lapsepõlvetraumadega tegelda ka psühholoogi abiga, ka perekeskuse nõustamislingi alt leiate kontakte. Samuti võite pöörduda paarinõustamisse, kui siiski tundub, et omal jõul probleemist välja ei saa.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
