Tere! Olen oma mehega olnud koos kolm kuud. Esimesed kuud olid meil väga toredad ja kõik oli nii ilus ja olime armunud teineteisse ja kõik tundus lootusrikas. Nüüd mõni nädal tagasi hakkas mees rääkima, et ta ei tea mida tunneb ja küsis, et kas ma näen meie suhtel tulevikku. Mina vastasin, et jaa, kuna olen temasse meeletult armunud ning tahan temaga koos olla. Mees pole aga endas kindel. Ta on ka ise rääkinud, et enamus tema suhteid ongi kestnud paar kuud. Nüüd ongi selline olukord, et kus ma ei tea mida ma peaks tegema või mida üldse elult oodata. Olen küsinud mehelt, et mida sa tunned, siis selle peale vastab ta, et ta ei tea.. et seda algset sära nagu ei ole enam, et midagi nagu on puudu.
Samas mina leian, et see algne sära ei saagi nii jääda, kui me selle jaoks midagi ei tee, et meil koos hea olla oleks.
Ma tõesti ei tea mida ma tegema peaks, kuna ei taha teda kaotada... kas ma peaks talle aega andma ja mitte ise ühendust võtma, kuid sel juhul ma kardan, et me veelgi kaugeneme teineteisest.
Olete segaduses oma suhte pärast, kuna mees on hakanud oma tunnetes kahtlema, aga teie, vastupidi, olete armunud ja soovite kindlasti suhet jätkata.
Olen teiega nõus: ükski suhe ei püsi niisama, ikka on vaja kummagi poole hoolivust ja soovi koos olla. Samas on suhte arengul oma loogika, enamasti kestab armumisstaadium mõnda aega, enne kui jõutakse küpsema armastuseni. Ka kahtlused kuuluvad ju ikka suhte arengu juurde, on ju mõistlik vaagida, kas inimene, kellega ollakse koos, on just see, keda enda kõrvale vajatakse. Igal meist on omad ootused suhtele, omad unistused, milline elu võiks olla, ja hästi oluline on neist omavahel rääkida.
Ma ei oska arvata, kui palju olete jaganud oma mõtteid elu, armastuse, sõpruse, kooselu, eluraskuste, kokkukuuluvuse jms kohta. Paarisuhte alguses on ikka palju niisama toredat koosolemist. Oluline on aga rääkida ka neist asjust, mis on argiasjadest sügavamal. Nii on lootust, et mõistate teineteist paremini. Kuigi tõeline avameelsus võib ühes või mõlemas esile tuua selliseidki iseloomujooni ja eluvaateid, mis arusaamatud või võõrastavad tunduvad. Ent suhte algusaeg ongi ju selle väljauurimiseks, et saaksite vaadata, kas üldse ja kuidas te omavahel klapite, kas oleks võimalik teineteisega sobituda, kohanduda – leppida, et olete just sellised nagu olete. Kui üks ei soovi suhet jätkata, ega siis olegi palju teha, aga enne lahkuminekut või eemalehoidmist võiks ikkagi uurida, mis on toimumas, missugused on kummagi soovid, ja need asjad tuleks põhjalikult lahti rääkida. Vastasel juhul on küll väga raske teineteisest aru saada ja edasise üle otsustada.
Saate ju jutuks võtta sellegi, mis mehe eelmistes suhetes oli seesugust, mis lahku viis, ja mida teie kaks saaksite teha teisiti, et seekord nii ei läheks. Kui inimene loob enda peas arvamuse, et see ongi minu nn muster, et minu suhted püsivadki vaid paar-kolm kuud, siis sel sisemisel arvamusel-uskumusel võib olla väga suur mõju. Kuid võib-olla on just teie suhe see, mis selle uskumuse ja mustri lõhub? Hirmu võib seesuguse korduvuse tajumine tekitada aga omajagu. Kas võib olla, et mees vajab just teie toetust, et sellest n-ö surnud punktist üle saada?
See on ju ka üks hea lähisuhte põhiväärtusi: oma mõtteid ja tundeid julgetakse jagada, kartmata teise põgenemist, eemalelükkamist, halvustamist, hukkamõistu vms. Olla mõistetud, kuulatud, armastatud, aktsepteeritud – need on inimlikud vajadused ja kõige enam pakub neile katet toimiv lähisuhe. Vahel, kui üks partneritest miskipärast eemale tõmbub, ei julge ka teine enda eest seista, ja tõmbub samuti tagasi, eemaldub, selle asemel, et olukorda selgust tuua. Liigne survestamine pole kunagi hea, kuid igaüks peaks siiski seisma enda eest. Kas võiks aidata, kui püüate mehelt saada selgeid vastuseid, ja ise olla selge oma tunnete ja soovide väljanäitamises. Mees võib ju vajada mõtlemise- ja üksinda olemise aega, ent kuna teil kahel on suhe, siis see võiks olla kokkulepe, mitte muretsemine teineteisest eemal. Kui vähemalt teie teate, mida te elult ja suhetelt tahate, siis on see juba poole selgem olukord. Äkki on mehel lihtsam oma mõtted lõpuni mõelda, tundes enda kõrval naist, kes ei löö käega, vaid näitab üles hoolivust ja tahet?
