Tere!
Olen täiesti segaduses. Oleme mehega koos olnud kaks aastat, nüüd sündis meie perre beebi. Eelmisest abielust on mehel samuti kaks last.
Juba raseduse alguses algasid meil suuremad probleemid. Mu mees on väga tundlik ja solvub väga kergelt. Tihti isegi selle peale, kui mu arvamus ei ühti tema omaga. Oleme käinud ligi aasta pereterapeudi juures ning raseduskriisi nõustaja juures. Paranemismärke pole. Mu mees näeb igal pool ohumärke tema enda vastu, et teda süüdistatakse jne. Ja talle ei anna selgitada nt, et ma ei mõelnud nii, nagu sa aru said vms. "Mina"-sõnumid pole siin aidanud (oleme seda pereterapeudiga arutanud).
Kogu raseduse jooksul olen tundnud, et olen emotsionaalsem, vastuvõtlikum ja vajan mehe tuge. Mida ma aga ei ole saanud. Olen olnud väga pettunud tema suhtumisest minusse raseduse jooksul. Lootsin, et see muutub lapse sünniga. Kuid meil õnnestus tülli keerata isegi sünnitusmajas, kus ta järjekordselt tõlgendas minu väljaütlemist valesti ning solvus. Solvumine näebki nii välja, et minuga ei räägita, süüdistatakse ja tõrjutakse emotsionaalselt eemale, mindakse minema. Sünnitusmajas tuli kolmandal päeval mul baby blues, mis kestab siiani- vajan mehe tuge veelgi enam praegu, aga tema on eemalolev ja ei taha isegi mu selgitusi kuulata.
Tema jaoks ei olnud ei rasedus ega see, et ma mõni päev tagasi sünnitasin lapse mingiks põhjuseks, miks natukenegi ennast tagasi hoida. Olen emotsionaalselt täiesti üksi lapsega. Tema pöörab lapsele tähelepanu vaid siis, kui ma palun aidata. Ütleb, et kui tal pole sidet minuga, siis pole ka lapsega.
Kõik need olukorrad on viinud mind ahastuseni, et kuidas edasi!? Ma armastan teda ja kui meil pole konflikte, siis oleme väga lähedased. Sünnitasin talle äsja lapse. Kuid me ei saa üle nendest konfliktidest. Kõik aina süveneb. Ma olengi jõudnud punkti, kus tunnen, et ma ei tea, kas kunagi suudan mehele andestada ükskõikset suhtumist minusse raseduse jooksul, vahetult peale sünnitust ja nüüd lapsega kodus. Endast on kahju, lapsest on kahju ja ma ei näegi ühtegi väljapääsu. Nõustamised pole aidanud ja mees lihtsalt ei taha kuulda seda, mis mul on öelda ja kuidas mina asju näen. Kardan väga sünnitusjärgset depressiooni, sest kõik liigub selles suunas. Mehelt tuge pole (kui siis ainult lapse isana, mitte armastava mehena). Lähedased elavad teises linnas.
Mida soovitaksite, et antud olukorras võimalikult vähe kahjustada enda psüühikat ? Et beebil oleks hea olla?
Kirjeldate oma paarisuhet, mis alates hetkest, mil saite teada oma rasedusest, on olnud pingete- ja konfliktiderohke.
Teie vajadus oli tunda mehe tuge olukorras, mil olite emotsionaalsem, - teie abikaasa, kes on tundlik ning tajub teravdatult teie poolt öeldut temasuunalise kriitikana,- seda pakkuda ei suutnud ning olete solvunud ning ei tea, kas soovite/suudate mehele tema suhtumist teisse raseduse ajal ja ka praegu- andestada.
Samal ajal olete käinud koos pereteraapias ning raseduskriisi nõustamisel koos partneriga, kuid tõdete, et soovitud muutusi pole tulnud.
Positiivsena saab välja tuua, et teie abikaasa on olnud valmis teraapias käima. See viitab hoolimisele, soovile suhet parendada, leida lahendusi.
Olete häiritud, et partneri hoiakud ei ole muutunud- aga muutused ei pruugigi toimuda kiiresti, isegi aasta tööd ei pruugi sügavalt juurdunud käitumisviiside ja hoiakute mustrite muutumiseks piisav olla.
Küsite, mida saate teha oma vaimse tervise hoidmiseks ning et ka teie beebi end hästi tunneks - kuna olete alustanud enda ja paarisuhte teraapiaprotsessi, soovitaks seda rada edasi käia. Koostöös spetsialistiga (on see siis pereterapeut või raseduskriisinõustaja) saate teha plaani ning vajadusel käia aegajalt üksi, siis koos partneriga- oluline, et protsess oleks järjepidev ja katkestusteta.
Kuna nimetate, et teil on sünnitusjärgne baby blues, mida kardate depressiooniks üle minevat- julgustaks ikka koheselt väljastpoolt abi otsima!
Tuge ja positiivset energiat võite saada ka beebikoolist, kus saate suhelda teiste värskete emadega- sarnased mured ja rõõmud liidavad ja normaliseerivad kõike emadusega seotut (ka hirme, kahtlusi) ning on ka vahelduseks kodusele keskkonnale.
Kuna teie partner abistab teid lapse eest hoolitsemisel, saate ehk kokku leppida konkreetsed päevad/ajad, mil saate võtta hetke vaid iseenda jaoks. Aja, mil mees toimetab beebiga, saate tegeleda enda "tassi täitmisega"- tegevustega, mis teid rõõmustavad (lugemine, jalutamine, sport, käsitöö, sõbrannadega kohtumine jne. jne.).
Lihtne tõde on, et kui ema tunneb end hästi, tunneb seda ka laps.
Kuigi kujunenud olukord võib teile tunduda väljapääsmatu, saab väikeste tegevuste, sammude ja otsustega seda muuta. Iga otsus, mille vastu võtate, annab teile tunde, et te ei ole abitu ja saatuse tuultes raputada, vaid suudate ise teha midagi, et ennast tasakaalustada ja olla piisavalt hea ema oma vastsündinud lapsele.
