Oleme mõlemad üle 30 a vanad.Meie suhte motoks sai 4 aastat tagasi: Oleme parimad sõbrad,teeme kõike koos,jagame muresid, rõõme ja öösel lahus ei ole. Paraku see öösel ära olemine on minul paratamatus kuna minu töö näeb ette 3 korda aastas, 2 päevaseid koosolekureise Eestimaa linnades ja nii juba 8 aastat,mitte kordagi puudumata ka lapse kõrvalt,keda hoidsid nooremas eas seni heameelega vanavanemad ja nüüd on seni seltsiks. Arvasin ja eeldasin,et see ei saa probleemiks ka meil mehega ja omavahel rääkides oli ta suhte alguses üsna lepplik ja mõistev.
Juba aasta peale tutvust kui olime ametlikult kokku kolinud,tekkis esimene suurem tüli just selle tööreisi pärast, sest tema nõudis,et selline asi ei ole aksepteeritav,tema ei lepi sellega kunagi ja ma pean ülemusele selgeks tegema,et minul on pere ja öösiti ära olemine on välistatud. Sain seekord kuidagi koosolekult ära.
Selgituseks: Teen tööd mis mulle meeldib, millest olen alati unistanud ja püüdsin sinnapoole senikaua kuni selle saavutasin. Minu firmas ei ole need väljasõidud selleks,et juua ja laaberdada,pidutseda hommikuni jne. See ei ole selline firma. Pigem on firma poolt tänuavaldus meie panustamise eest,mida premeeritakse siis aktiivse ajaveetmisega või spa protseduuridega töökaaslastega( naised) ja õhtusöögiga. Millele järgneb järgmise päeva varahommikul 7 h koosolek.
Mehele ei tee seda enam kuidagi selgeks ja igakord kui on tulemas need päevad, nõuab ta koosoleku infot,pilte,nuhib telefonis(alati näitan,sest pole midagi varjata),meilides on mossis ja vihane. Alati tuleb suur riid,nõudmised,süüdistused jne,palus mul isegi korra 120 km koju tagasi ööseks sõita,et siis hommikul tagasi minna,paraku selkorral hakkasin vastu,ütlesin,et see on isekas ja olen seda teinud siiani suure riiu ja stressiga.
Kui jätan kasvõi ühe lause koosoleku infost rääkimata, arvab tema kohe,et tegin seda meelega kuna varjan midagi,arvab, et valetan jne. Täielik terror on neil päevil. See on ainuke kord kus me tülitseme. Ta suudab minu enesetunde manipuleerimisega nii halvaks teha.
Me ei ole teineteist kordagi petnud,mina ei ole kunagi põhjust andnud,et ta seda kartma peaks või arvaks,loobusin oma sõbrannadest,ajaveetmistest sõpradega ja arvan,et olen end piisavalt talle tõestanud,et tema on see keda tahan,teame üksteise käikudest,harva kui kumbki meist ei vasta teineteise kõnedele. Mitte miski ei ole tekitanud kahtlust!
Milleks selline käitumine mehe poolt ja kuidas sellega toime tulla ja milline võiks olla lahendus?
Nüüd on juba temapoolt selline jutt,et ta ei suuda sellega leppida ja selline asi viib meie suhte purunemiseni! Milleks mees on nõus sellise asja pärast loobuma? Kuna ta ei saa enda tahtmist või on temal endal muud huvid?
Minu tööreisid mis toimuvad juba 4 aastat enne meie suhte algust 3 korda aastas,purustavad meie suhte?!!
Kirjutate, et teil on suhe, mille motoks on: Oleme parimad sõbrad,teeme kõike koos,jagame muresid, rõõme ja öösel lahus ei ole. Samas on teil tööreisid, mis siiski eeldavad mõned korrad aastas kodust eemal olemist.
Kooselu on kompromisside kunst. Kui inimene alustab kooselu või suhet, siis tema identiteet muutub. Kui enne oli põhiliselt MINA, siis nüüd asendub pool sellest identiteedist MEIE identiteediga. Ideaalsel juhul peaks MEIE ja MINA olema tasakaalus. Selline tasakaal ei teki üleöö ja see saavutatakse aja käigus. On üsna tavaline, et see lihtsalt n.ö. loksub paika või toimub nurkade mahalihvimise teel. Eriti tore on , kui inimesed räägivad läbi, millised me siis MEIEna oleme. Tundub, et teil on see justkui läbi räägitud ja kokkulepped tehtud, aga siiski vist mitte üheselt mõistetavalt.
Suhtesse astudes on mõlemal osapoolel oma pagas, mida on mõjutanud lapsepõlv ja seal toimunu või ka mittetoimunu. Elu jooksul asetleidvad sündmused on samuti olulise tähtsusega. Paraku on nii, et kipume valima ja jäädvustama rohkem sündmusi ja tähendusi, mis juba justkui sobivad meie olemasolevasse maailmapilti. Maailmapildi, väärtuste ja hoiakute kujunemisel on tihtipeale lumepalliefekt. Seal kus on, sinna tuleb juurde. Seega on teise inimese hoiakuid üsna raske muuta või vähemalt on see pikaajaline protsess. Kui kaks inimest otsustavad koos edasi minna, siis üldjoontes peaksid nad teineteise maailmapilti aktsepteerima. Väikesed erinevused, arusaamised, teisitimõistmised ongi see koht, mis võiks olla lahendatud rääkimise kuulamise ja kompromisside teel. Kui üks osapool muudkui teeb kompromisse ja teine mitte, siis läheb suhe ühele poole kaldu ja talle võib hakata tunduma, et annab suhtesse rohkem kui vastu saab.
On raske anda soovitusi antud olukorras, sest tundub, et on põrkunud kaks erinevat maailmavaadet.
Saan soovitada, et vaataksite koos mehega meie koduleheküljel olevat suhteteemalist e- koolitust peresuhetust (paremal üleval nurgas). Võib olla saate sealt nägemuse, kuidas jätkata, kuidas teha uusi kokkuleppeid nii, et need mõlemaid osapooli rahuldaksid.
Soovitan ka vaadata meie koduleheküljelt Nõustamise teema alt Suhtlemisoskuste KKK osas, kuidas kasutada aktiivset kuulamist. Aktiivse kuulamise toime on selles, et inimesel kaob vajadus olla kaitsepositsioonil, rünnata ja reageerida. Kui inimene tunneb, et teda on mõistetud, alles siis tekib võimalus koostööks. Võiks ka paradoksaalselt öelda, et selleks, et minna edasi, tuleb astuda kaks sammu tagasi.
Minule tundub aina enam, et oleme täiesti erinevad inimesed ja suhtes peab see lause paika, et algus on alati ilus. Hetkel läheb meie olukord ainult hullemaks ja riidu on liiga palju. Tekib juba mõte lahku kolida kuna oleme mõlemad liiga kanged, et leida kompromissi ja liiga isekad,et teineteisele järgi anda ja nõustuda,et ainult ühel meist on õigus. Võimuvõitlus käib igapäev aina tihedamini. Nüüd jällegi üks tööreis lähenemas ja kui kardan sellest mehele rääkida siis vist on ikka meie suhtes midagi mäda.
Tõepoolest, teil on õigus, algus on alati ilus. Kooselul ongi erinevad etapid. Kui esimene tunne, kus kõik on roosa looriga kaetud, on läbi saamas, siis sõltub kõik sellest, kui palju mees ja naine on nõus suhtesse panustama. Suhe ei püsi iseenesest, talle tuleb toitu anda. Kui eelmised põlvkonnad jäid tihti kokku, sest selline oli ühiskonns aktsepteeritud normkäitumine, siis praegusetel noortel paaridel on mõneti raske nii kindlameelseks jääda. Ühiskondlikud väärtushinnangud on muutunud, vilkuvaid virvatulukesi on kõikjal, mis meelitavalt kutsuvad: sotsiaalmeedia, kus suhelda, ettevõtetes korraldatavad ühisüritused, pidev vajadus suhelda ja uusi emotsioone kogeda, karjääriga seotud eneseteostus. Kõik see kipub suhtele vajalikku tähelepanu hajutama. Sealt tekib paarisisene rahulolematus, sest tundub, et ümberringi on kõik nii paljutõotav... tekib milleski ilmajäämise tunne...
Soovitan teil pöörduda paarinõustaja poole, et enne lõpliku otsuse tegemist professionaali abiga uurida, kas ja kui palju on teil mõlemil ressurssi (sisemist soovi), et koos paarina ja kompromisse tehes ja üksteise soove austades jätkata.
