Tulin ühest linnast teise linna kui olin 16. Tulin vanemate juurest ära ja astusin kooli õppima seda mis mind ei huvitanudki, tahtsin lihtsalt kodust ära ja teise linna ja ka oma mehe pärast. Nüüd olen 20 aastane, lõpetanud kooli ja kuna vale eriala valisin siis töökohta mul erilist ei ole, vahepeal mingid. See selleks. Ühesõnaga minu probleem on selles ,et me oleme mehega nii erinevad ja oleme täieliku tule ja veel läbi elanud mis muutub järjest raskemaks kui neid juurde tuleb. Mina ei ole kunagi suutnud ühtegi oma meest maha jätta, kuna mul pole selleks südant. Ma lihtsalt olen väga emotsionaalne, arg ja kardan võõraid inimesi. Midagi sellist. Sellepärast kardan ka psühholoogi poole pöörduda, olen liiga kinnine. Nii.. Aga oleme siis mehega 5 aastat koos olnud ja ma ei teagi kas see kõik on normaalne, praegu mul tööd pole sest temapärast tulin ja jätsin kõik oma sõbrad ja värgid, oleks ma jäänud teise linna oleks sealt saaanud tutvuste kaudu ja igatsen ka oma sõpru. Mees on mul väga armukade, alati tüli kui kuskile minna tahan või alguses ta ütleb et võib ja siis pärast saan sõimata. Ka enda parimate sõprade peale ta on armukade, ei tea mis ta arvab. Nüüd ma siis olen töötu ja ära ei saa ka minna temajuurest sellepärast et ma sõltun temast hetkel. Samas ma ka armastan teda kui me oleme kaua aega olnud eemal vms. Võibolla see on harjumus. Mees on mul hästi närvihaige ja töötab hommikust õhtuni ja kojutulles veel töötab edasi. Vahel ka nädalavahetustel või siis aitab mingit sõpra kuskil. Ma ei saa enam mingit tähelepanu ,me pole juba ammu käinud kuskil, ei mingeid üllatusi ega asju, ega neid ei ole kunagi eriti olnud. Kõige suurem probleem on ,et ta karjub mu peale. Ta on suur mees ja madala häälega ja ta karjub vahepeal väga koledaid asju ja ma lihtsalt koguaeg nutan. Ma ei oska enam midagi teha.. Kas elu ongi siuke ja lihtsalt mina tunnen ,et ei saa hakkama siin elus enam või olen ma kõik valesti teinud. Mul on väga suur depressioon juba ammu, kõik asjad on masendavad ja ajavad nutma. Kõik on mõttetu ja nõme.
Tunnete ennast õnnetuna, kõik tundub halvasti olevat, kurvastate oma suhte pärast ja elu pärast üldse.
Elu võib tõesti kohati tunduda masendav ja ebaõiglane, aga kui rasked ajad saavad mööda, võib jälle tunduda, et elu on päris ilus ja rõõmu pakkuv. Eks elu juurde kuuluvadki nii rasked ajad kui ka kergemad ajad, elu on vahelduv, liikuv, muutuv.
Ent kui kurbus ja õnnetuolek kestab liiga kaua, siis on tingimata vaja midagi ette võtta. Kui arvate, et teil on depressioon, siis peaksite pöörduma psühhiaatri poole, kes oskab diagnoosida, millega on tegu. Võib tõesti olla, et vajate antidepressanti, võib-olla ka mitte, ent muutusi oma elus vajate ilmselt tingimata.
Suhtes on ikka kaks inimest, seetõttu on ka vastutajaid kaks. Kui suhe ei toimi, siis esimene asi, mida tuleks teha, on omavahel sellest ausalt rääkida. Kui saate teineteisest paremini aru, on ehk mõlemal suhte sees olles võimalik teha midagi teisiti, et rahulolu oleks rohkem. Saate mehele öelda, mida te tahate, et oleks teisiti, ja saate ka meest kuulata, mida soovib tema, mis on tema arvates puudu, mida võiks parandada.
Tähtis on seejärel ka võtta aega, et neid muutusi sisse viia, neid harjumusteks muuta. Kui kokkulepped hakkavad toimima, kui hakkate jälle rohkem rääkima, koos väljas käima jne, siis see on ju juba palju parem suhe, kui see, mida te praegu kirjeldate.
Muidugi võib ka juhtuda, et te küll räägite muutustest, kuid midagi siiski ei muuda ja kõik jääb samaks. Või saate rääkimise käigus aru, et seda suhet ei ole enam võimalik päästa, sest kumbki ei ole nõus selle nimel pingutama.
Igal juhul on teil suhte osas vaja selgust, sest sellest ju oleneb, mida oma eluga edasi teete. Kui olete aina selle sama kurva olukorra sees, siis masendus jätkub ja süveneb. Soovitan teil asjad mehega läbi rääkida ning seejärel teha otsuseid: kas jääte samasse elama, kas otsite tööd, lähete midagi õppima, püüate leida teisi inimesi, kes on nõus teid toetama. Ka vestlust psühholoogiga ei maksa karta. Kinnisus ei ole kindlasti põhjus mitteminemiseks. On siiski väga oluline, et otsiksite väljapääsu olukorrast ja psühholoog võib aidata teil iseend paremini mõista.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
