Mees pole kunagi lapse kasvatamisel suurt rolli mänginud (laps sai just 2aastaseks). Jah, ta armastab teda väga ja tal on tema üle hea meel ning tore ju teda ninnunännutada, kuid see ka kõik. (söötmised, riietamised, öised üleval olemised jne. kõik minu teema).
Nääklemisi ja ütlemisi on meil varemgi olnud, kuid ükskõik mida mina ka ei ütle või teen on valesti ja halvasti jne.
Lapsel on siis hetkel tulnud see niiöelda "kohutava kahese" periood. Mina temaga olen 24/7 koos ja minuga saab ju manipuleerida ja jonnida jne. Mees tuleb töölt, muutub asi kohe väga minu vastu- tuleb rohkem kiusu, asjade loopimist jne. Kui pahandan, saan mehelt peapesu, et mis ma kärunutan last ja miks ma siis temaga ei tegele jne. Kui ütlen, et sa oled samamoodi lapsevanem nagu minagi, et võiksid ka natukenegi keelata või temaga tegeleda, tuleb vastus, et tema töölt tulnud ja väsinud ja et temaga ju laps ei jonni, ainult minuga.
Lõunat söömas käib ta kodus, enne seda olen lapsele just süüa andnud. Tuleb isa, hakkab laps ampsu nuruma ja opa tahtma. Jälle mina paha ema, kes ei anna lapsele süüa ja ei tegele lapsega, sest laps tahab sülle. Olen sättinud lapse söögiaja täpselt samale ajale koos mehega. Kuid siis ei sööda ise oma taldrikust, vaid nurutakse ikka ampsu ja ampsu. Mees muidugi annab, sest tema jaoks on laps veel väike ja ei peagi ise oma lusikaga ja oma taldrikust sööma.
Neid asju on nii palju, kus leitakse just seda,et mina olen halvasti käitunud ja last halvasti kasvatanud, sest mehega ju laps nii ei käitu ja ei ole nii kiuslik.
Põhiline vastus tal ongi, et ta käib tööl ja on väsinud. See,et mina päevast päeva kodus lapsega olen, on tema jaoks kui puhkusel viibimine. Ütlesin,et ole paar päeva ise temaga kodus ja korista ja tee süüa jne. See pole nii lihtne. Vastus sellele oli selline: " Mine siis ise tööle ja saa samaväärset palka kui mina ja ma võin ise lapsega kodus olla ja kasvatada." Mul pole sõnu.
Ahjaa ja tüli käigus heitis ta mulle ka seda ette, et ma õpetasin last liiga vara potil käima, et ta liiga väike veel, et mässusid ära jätta (ps. laps käib 2-3 kuud ilusti potil, ise küsib jne. öösel alla ei lase). Kuid ometi on see probleem. Ja probleemiks on ka see, et liiga vara võtsin luti ära (11-kuuselt ja jätsin rpa ära - aastaselt).
Ma tunnen kuidas olen vaikselt juukseid kakkumas. Laps on tore ja meil on lõbusaid hetki ka, aga seda ongi siis kui me oleme kahekesi. Nii kui issi tuleb, hakkab trall pihta ja mitte kuidagi ei tõesta vastupidist.
Eile muidugi tuli veel selline pirn, et laps lasteaeda ei lähe. Kui tahan tööle minna, võtame hoidja. Lasteaias karjakesti, aga hoidja pühendub ainult tema lapsele....
No mismoodi ma küll selgeks teen, et väiksest imikust on juba asi kaugel.
Kindlasti on väga keeruline kasvatada last koos mehega, kellega suured erimeelsused. Kirjast jääb mulje, et teie arvates kritiseerib mees teid ja teie ei ole rahul ka mehe käitumise ja suhtumistega. Paistab, et teil vanemlikud arusaamad ja põhimõtted erinevad ning see häirib nii teid kui ka meest. Kirjast ei selgu, kui rahul olete oma paarisuhtega. Kas teil on piisavalt kahekesi olemise aega ja kas see on teie jaoks turvaline ja meeldiv? Millal nautisite viimati kahekesi koos olemist? Millal oli viimati mõlemal lõbus? Mis pakub mõlemale rõõmu? Mida parem on paarisuhe, seda lihtsam on lahendada ka vanemlikke probleeme ja erimeelsusi.
On loomulik, et kui ootused ja põhimõtted on väga erinevad, siis tekib ka palju pettumusi. Kirjast ei selgu, millist muutust te tahate. Kas tahate selle mehega kokku jääda või tundub õigem lahku minna? Kui tahate kokku jääda, kas olete siis valmis oma suhte nimel iseenda suhtumistes ja ootustes muutusi tegema? Teist ju muuta ei saa. Igas suhtes on perioode, kus tekib võitlust ja pettumusi. Rasketest ja ebamugavatest aegadest on võimalik üle saada, kui luua suhtesse rohkem mõistmist ja aktsepteerimist. Kui aga tunnete, et teile ei meeldi teie mehe põhimõtted, siis tasub kaaluda lahkuminekut, sest vastastikune kriitika teeb ju tõenäoliselt mõlemale asjatult haiget.
Selleks, et luua mõistmist juurde, tasub rääkida oma ootustest ja arutada, millised on need põhimõtted, millest tahate koos lähtuda. Milliste erinevustega olete nõus leppima? Mis rõõmustab teid mõlemat? Mida vajate rohkem ja kuidas teineteist saate paremini toetada. Võib-olla tasub omavahel rääkida ka sellest, mida mäletate oma suhte algusest. Kas mäletate, mis oli see, miks teile suhte alguses oma mees meeldis? Mis on teile täna oluline ja mida väärtustate? Mida rohkem loote enda vajadustes selgust ja mida rohkem kuulate oma mehe vajadusi, seda rohkem tekib suhtesse selgust.
Kui te oskate täpsustada, mida soovite oma suhtega seoses, siis võite kirjutada ja sel juhul on mul lihtsam ka täpsemalt vastata.
Meie kahekesi olemise aeg on peale lapse sündi väga väike. Enamjaolt saamegi olla siis kahekesi kui laps uinub ööunne, siis on alati tunnike max. kaks meie kvaliteetaeg. Kuigi on õhtuid kui uinume mõlemad koos lapsega. Koos väljaskäimist meil pole selle 2 aasta jooksul olnud, kui käime, siis ikka koos lapsega.
Olen teinud ettepanekuid, et jätame kasvõi tunniks kaheks lapse kellegi hoolde ja lähme kasvõi lõunat sööma vms. Kuid tema arvates on laps liiga väike, et kellegi hoolde jätta ja samas peale lapse vanavanemate kedagi polegi. Tema ema liiga kaugel ja minu ema ta ei usaldavat last vaatama. Ühesõnaga minu jaoks lihtsalt vabandused. Kuna elukaaslase pahe on ka hasartmängud, see ongi tema põhiline vajadus ja kuna ma ei suuda seda nii palju aksepteerida, on ka see vahel tülide aluseks. Tema ennem toksiks aparaadi taga, kui veedaks aega näiteks kahekesi.
Ma tahaksin oma elukaaslasega kokku jääda, sest kuna mulle tundub, et olukorrale siiski võimalik veel mingi lahendus leida... kuigi olukord on vahel nii rusuv ja eemaletõukav, just selles osas, kuidas ainult mina teen kõike valesti. Olen siiamaani püüdnud vägagi leplik olla ja isegi kui ta ütleb, et ma kas käitun valesti või ei tegele lapsega piisavalt, siis lihtsalt olen vait ja lepin niiöelda olukorraga. Kuigi sisimas tekitab see tunde, et ma annangi sellega ju võimu talle. Kuid kui ma avaldan oma soovi ja tahtmist, siis olen ma õel ja haukuv/klähviv naine, kes ei kõlba kuskile jne.
Ma olen leppinud ja suudan ka edaspidi leppida sellega, et ainult mina tegelen lapsega ja kasvatan teda, isegi kui koos elame. Kuid seljuhul võiks elukaaslane näha selle postiivset külge: laps kasitud, söödetud, mängitud jne. Aga ikka leiab tema selles kõiges ainult negatiivsust.
Miks ma siis temaga veel koos olen? Esiteks tunnen, et igale asjale on lahendus ja teiseks muidugi laps. Laps peaks kasvama koos isaga, arvan mina.(lapse nähes ma püüan nii palju kui võimalik tülisid ja erimeelsusi vältida)
Tänan täpsustuste eest! Saan aru, et te tahate jääda oma mehega kokku ja teil on lootust, et mingid muutused on teie suhtes võimalikud. Kirjast jääb mulje, et kõige raskem on teil taluda mehe kriitikat teie käitumise ja valikute suhtes. Tundub, et te tahate mehega suuremat lähedust, kuid tema kriitika peale sulgute endasse, katkestate kontakti ja lepite nö olukorraga.
Selguse mõttes on hea eristada perekonnas naise ja mehe vahelises suhtes kahte tasandit – paarisuhe ja vanemlik suhe. Te võite vaadata oma suhet sellisest vaatenurgast. Vanemlikul tasandil hoolitsevad mees ja naine oma ühise lapse eest. Rõõmustatakse koos lapse üle ja otsitakse ühiselt probleemidele lahendusi, vajadusel vaieldakse ja ületatakse erimeelsusi lapsega seotud teemadega seoses. Paarisuhtesse kuulub vaid naine ja mees. Paarisuhtest mõeldes võib mõelda, miks naine ja mees üldse kunagi kohtusid ja koos hakkasid elama. Mis teineteise juures köitis, mis meeldis ja kuidas koos oli tore olla. Kooselus on mees ja naine teineteisele toeks ja koos tehakse asju, mis valmistavad rõõmu, maandavad stressi, aitavad elus paremini toime tulla. Koos elada on üldjuhul lihtsam ja toredam kui üksi. Muidugi hakkavad rutiini saabudes esinema aina rohkem ka võimuvõitlused ja pettumused. Probleeme on hea teadvustada ja küsida endalt, mida ma selles suhtes tegelikult luua tahan? Kas tahan hoida seda suhet ja partnerit või tahan võimuvõitluses võita? Ja muidugi on tõde ka sellest, et teist ei saa hoida, kui ei hoia ennast.
Ma saan aru, et te olete pühendunud vanemlikule suhtele ja olete kaks aastat lapse eest hoolitsenud oma parimal viisil. Jääb aga mulje, et paarisuhte ja iseenda eest hoolitsemine on jäänud tahaplaanile või sootuks ununenud? Nii kipub juhtuma paljudes väikeste lastega peredes, sest lapsed vajavad palju hoolt ja tähelepanu. Nagu aga iga taim vajab pidevat hoolt, et mitte närbuda, vajab ka iga suhe pidevat toitu, et elada, õitseda ning pakkuda turvalisust ja rõõmu. Paljud inimesed püüavad alateadlikult hoolitseda oma suhte eest viisidel, mis muudavad suhte hoopis ebaturvalisemaks ja partnerid teineteisest kaugemaks. Näiteks näägutav ja kritiseeriv pool loodab, et teine muudab end ja seeläbi muutub suhe paremaks. Tegelikult ei saa muidugi teist muuta ja kriitika muudab suhte ainult ebaturvalisemaks. Tõrjuv või leppiv pool soovib suhtesse rahu, kuid tegelikult jätab ta oma vajadused tahaplaanile ja varem või hiljem hakkab rahulolematus või pinged kehas kasvama. Võite mõelda ja leida neid mustreid, kuidas teie oma suhte eest olete hoolitsenud ja millest on kasu olnud ja millest mitte?
Üldiselt saab lähedust ja turvatunnet kasvatada läbi selle, et partnerid õpivad hinnangute, pettumuste ja rahulolematuse taga nägema oma tegelikke vajadusi ja neid sõnastama. Lisaks on vaja õppida teineteist kuulama ja mõistmist väljendama ka siis, kui ollakse eriarvamusel. Probleemide lahendamise esimene samm võiks olla sellisel viisil rääkimine, et mõlemad partnerid tunnevad end mõistetuna ja mõistavad ka teise poole arusaama, tundeid ja loogikat. Kui seda on omavahel raske saavutada, siis võib pöörduda perenõustaja poole, kes aitab selgust suurendada ja probleemidele uusi lahendusi otsida. Ka meie Perekeskuse võtavad perenõustajad vastu. Kui elate kaugemal, siis üle Eesti tegutsevate pereterapeutide kontaktid leiate www.pereterapeudid.ee.
Kindlasti soovitan aga lugeda Harriet Lerneri raamatut „Vihatants. Lähisuhtemustrite muutmise käsiraamat naistele“. Selles raamatus selgitatakse põhjalikumalt lahti protsessid ja mustrid, mis olulised iseenda ja paarisuhte arengus. Suhe muutub rahuldustpakkuvamaks, kui tugevdada oma sisemist „mina“ ja julgeda enda arvamuse juurde jääda rahulikult ka siis, kui teine sellele kriitikaga reageerib. Me ei saa ju muuta teiste reageeringuid, kuid saame muuta enda käitumist. Loomulikult ei ole see kohe lihtne ning me ei pruugi tulla ise selle peale, mil viisil muuta käitumist. See raamat on üks võimalus, kust saada inspiratsiooni ja ideid oma elu ja suhete muutmiseks rahuldustpakkuvamaks.
Lisaks võite vaadata ka meie kodulehelt koolituste all olevat e-koolitust, kus pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Kiira Järv räägib paarisuhte arengust ja ressursside jagamisest selles. Ta räägib põhimõtetest, mille teadvustamine tuleb kasuks igale perele.
