Elame mehega juba 7 aastat koos millest 1,5 aastat oleme olnud abielus. Peres kasvab hetkel 2 last (1 laps minu esimesest abielust ning teine on ühine), kolmas kohe sündimas, mõlemad lapsed on olnud planeeritud ja oodatud.
5 kuud tagasi avastasin et mehel on armuke. Kuni selle päevani mil mees vahele jäi oma sõnumitega tundus kõik olevat peaaegu korras. Igas telefonikõnes ei puudunud sõna musikene või kallikene, rääkisime pidevalt üksteisele ilusaid sõnu, tundus olevad kindel suhe. Oli ka vahest probleeme ja vaidlusi. Kuna minu esimene laps on emotsionaalne ja temperamentne siis olid kodus pidevad pinged ja vaidlused lapse kasvatamise osas. Lisaks mulle tundub et mu mehel on tekkinud viimasel ajal ka alkoholiga probleeme, kaob mitmeks päevaks ära ning koju jõudes süüdistab koheselt mind (parim kaitse on rünnak), miks ta ei või sõpradega lijtsalt juua ja miks ma pahaseks küll saan, mis selles siis on. Sellest polekski midagi olnud kui see ei toimuks 2-3 nädalavahetust kuus, ülejäänud vabadel päevadel toimubad erinevad kliendiüritused ning lisaks nädala sees 1-2 päeva komandeeringus. Pere jaoks jäi aega ühe vähemaks ja vähemaks, mis tekitas minus tohutut kurbust ja pahameelt, elasin selle pahad meeled vaikselt üle ilma suutre tülidetta, olen loomult väga pehme ja leplik inimene.
Armukesel pole lapsi ja muid kohustusi peale ilusalongide ja trennide aga tal on väidetavalt elukaaslane kellega tal pole lähedasi suhteid juba 2 aastat, ning mu mees rõhub et see naine suudab talle pakkuda rahu ja vaikust mis meie ühises kodus puudub. Olen armukesest teadlik juba 5 kuud kuid mees pole kodust välja kolinud vaid tegeleb vaimse vägivallaga arvestamata et peagi peaks meie teine ühine laps sündima. Kiidab minule pidevalt seda naist, kui hea laste kasvataja küll tema oleks ja ta ikka nii mõistev ja armastav inimene. Meie ühist teist last ütles et hiljem enam ei tahtnud, kuigi kõik oli planeeritud. Nüüd mu mees sai lõpuks teada mis on tõeline armastus, väidab et mind ta polegi kunagi armastanud. Selle suve puhkuse 3 nädalat veetis ta selle naisega ja sõpradega juuest mitte oma perega või lapsega. Miks ta siis minema ei koli oma ideaalse naise juurde, kas ta ootab et mina teda viskaks välja?
6 kuud tagasi soetasime endale maja ning võtsime enda juurde elama ka minu vanaema. Nüüd mees väidab et kui laps sünnib siis ta lähebki meie juurest minema, jättes mind üksi kolme lapsega, pooliku kuid elamaskõlbliku majaga ning vanaemaga. Lisaks pean jätkama ka töö tegemist sest muidu ei tule rahaliselt kuidagi välja omadega (maja laen, kommunaalkulud, laste kasvatamine).
Kuidas edasi elada ja miks mu mees siis välja ei koli vaid terroriseerib mind vaimselt, saates minu nähes armusekele sõnumeid ja vastates minu kuuldes kõnedele. Olen püüdnud säilitada rahu ning kannatades vaikselt just veel sündimata lapse pärast.
Südames tahan et see kõik oleks lihtsalt üks halb unenägu, tahan et pere oleks koos ja mees saaks aru et mis elus on tegelikult tähtis.
See on tõesti väga valus ja paha olukord. Kooselu on suur väärtus, selle ohtusattumine toob kaasa kriisiolukorra, laste olemasolu ja lisaks veel uue lapse ootus teeb olukorra veelgi valusamaks. Nii ongi teie peas keerlemas palju küsimusi, neid jagub nii mehele kui ka iseendale.
Kirjast ei selgu, kui palju olete püüdnud sellest olukorrast mehega rääkida, arutleda seeüle, mis on valesti läinud ja kas midagi saaks veel ette võtta. Kas olete selgelt väljendanud, kuidas teie ennast selles olukorras tunnete, mida mõtlete? Ehk olekski esimene asi, mida teha, avameelne jutuajamine, kus kumbki on nõus teist kuulama. Ilma kuulamiseta ei ole võimalik teineteist mõista, ilma teiselt küsimata ja teda ära kuulamata ei ole teil vastuseid, vaid ainult haigettegevad miks-id. Nagu te ilmselt ka ise näete, ei aita teie vaikne kannatamine seda olukorda lõpetada.
Paarisuhet uurides on tihti nähtav, et teineteisele ütlemata jäänud olulised mõtted, väljendamata haigetsaamised, rahuldamata vajaduste kibedus – kõik need valutavad tihti kummagi osapoole sees (tihti pikki aastaid) ja segavad teineteise mõistmist ning teineteisele andestamist, mis koos edasiminekuks on hädavajalikud. Teiegi kirjeldate iseend kui kedagi, kes vaikselt kannatab ja enda eest seismine võib teile ehk isegi pealetükkiv ja ebamugav tunduda. Ent teie eest ei saa keegi muu seista – ainult te ise.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokku leppida.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta – avatus, ausus, selged sõnumid teineteisele teevad vahel suhtes imet, ja kui mitte imet, siis toovad vähemalt vajaliku selguse ja vastused küsimustele. Kas on mõtet elada teineteise kõrval kurvalt kannatades, aina rahulolematuna? See pole ju kindlasti kooselu mõte.
Suhte päästmiseks ja kriisi ületamiseks on vaja ikka kaht inimest. Kui üks suhtest kindlasti välja tahab, ega siis olegi palju teha. Ent isegi kui suhet pole võimalik enam kokku lappida, on ikkagi oluline asjad omavahel selgeks rääkida. Kui mees ja naine, kellel on lapsed, lähevad lahku, on vaja kindlasti teha kokkuleppeid edasise osas. Kõige olulisem on püüda vähendada laste kannatusi, aga ka raha ning vara osas peaks suutma teha mõistlikke kokkuleppeid.
Kui ühised arutelud ei suju ja kokkulepete sõlmimine ummikusse kipub jooksma, on võimalik abi ja nõu saada ka spetsialistilt. Kohalik lastekaitsetöötaja on kursis perekonna õigusliku poolega ja enamasti on tal ka palju kogemusi, et leida leevendust sedalaadi olukordades. Perenõustajast võib olla abi keerukate vestluste pidamisel. Selge on ju see, et suhtekriisi teemad on tundeid paisutavad, raske on hoiduda teineteise süüdistamisest, raske on rahulikult kuulata ja teist poolt mõista püüda.
Perenõustaja üks ülesandeid ongi keerukate vestluste juhtimine ja ohjeshoidmine, et paar saaks rääkida olulised asjad selgemaks, et pinge langeks ning pikapeale saaks lõppenud suhte valu kõrvale panna, et keskenduda lapsevanema rollile. Kõigepealt tuleks aga ikkagi selgeks teha, mida kumbki suhtelt ootab, ja kas on veel lootust neid ootusi vastastikku täita. Kui ei, on tõesti mõistlik mõelda lahuselu suunas.
Oleme korduvalt suhelnud antud teemal, aga konkteersed vastused pole ma siiski saanud.
3 kuud väitis ta et see lihtsalf flirt, hiljem aga minu suurel palvel lõpetada see valetamine tunnistas et tegemist siiski armukesega, kes on äärmiselt korralik naine vaatamata oma enda mehe olemasolule. Kõik mu kahtlused said alguse siis kui pöördusin rasedusega arsti juurde, siis ilmnesid mõningad haigused.
Väidab et see naine on tema unustuste naine aga minema pole ka läinud, olen talle seda ka öelnud et mina kedagi kinni ei hakka hoidma ja lapse sündi ei pea ka ootama, kui armastus nii suur siis mingu ja elagu oma elu ja meile ei tohi selliselt haiget teha. Küsisin et miks ta minema ei lähe, selle peale tuli vaid kummaline vastus et see olevat väga hea küsimus ja äkki ta hakkab hiljem kahetsema. Aga kuhu jäävad minu ja laste tunded.
Vahepeal toimus kohutav vaimne vägivald minu suhtes. Iga hommik pidin ärkama selle naise poolt saadetud sms-le ja iga õhtu samamoodi uinuma. Minu kuuldes ja nähes saadeti kirjakesi ja võeti kõnesid vastu. Temast räägitakse nagu pereliikmest ja seda on nii valus kuulata. Palusin lõpetada minu kuuldes ja nähes selline suhtlemine, mingi austus peaks olema lapse ootel inimese vastu ju. See on natukene vähenenud aga ma näen ja kuulen seda siiski.
Vahepeal mees väitis et nüüd hilja mingeid asju muuta sest naine on väga kiindunud temasse ja ta ei taha talle haiget teha. Nüüdseks olevat see naine pugenud mu mehe südamesse. Vahest väidab jälle et me ei saaks enam koos elada sest ta on mulle nii palju valetanud haiget teinud ja petnud. Tema käitumine ajab mind kohutavalt segadusse. Sõpradele ja oma perele ta pole mitte midagi rääkinud vaid väidab et meil kõik korras ja kõik on hästi, käime jätkuvalt koos üritustel.
Iga kord kui üritan seda teemat taas arutada muutub ta väga kurjaks manipuleerivaks ja süüdistavaks, kui olen vait ja ei puuduta seda teemat siis on olukord kodus rahulik. Nüüd minus on tekkinud kohutav hirm nii sünnituse ees kui ka selle olukorra pärast mis peale seda toimuma hakkab.
Mehel oli puhkus suvel kolm nädalat, sellest pole ta ühtegi päeva veetnud koos meiega vaid selle naisega, terve suve jooksul pole ta leidnud ühtegi vabat päeva et oma pojaga tegeleda, tegeleb vaid oma asjadega (meeletu alkoholi tarbimisega), lisaks avastasin et ta tarbib kahtlase päritoluga meeste tablette, Eestis neid ei müüda. Väidab et need looduslikud ja mõjuvad seksuaalsele elule väga turgutavalt.
Ma ei saagi enam aru mis elu ta elab ja kas see kõik toimub selle naise pärast. Mis toimub ja mida mina pean tegema, ma ei saa teda ka välja saata kodust sest omele nii äriliselt kui varaliselt väga seotud kus minu pere varad on tagatistks mu mehe tegemistele. Kõik tundub nii keeruline ja laps peaks sündima 1-2 nädala jooksul.
Mis edasi saab?
Saan aru, et teie küsimus "mis saab?" on põhiliselt suhte kohta kehtiv, ja lähisuhe on tõesti väga oluline teema. Samas, kui teie laps on sündimas 1-2 nädala jooksul, siis kas poleks praegu mõistlik keskenduda lapse sünnile ja sellega kaasnevale. Uus väike ilmakodanik vaab teie hoolt ja armastust. Ka suuremad lapsed vajavad tähelepanu ja tegelemist. Loodan tõesti, et teie ümber on veel teisi inimesi peale mehe, kes teid sel keerukal ajal toetavad, juhul kui mees jätkab teie poolt kirjeldatud tegevust ja te ei saa loota tema toele ja abile.
Kui ka majanduslik seotus on ilmne, nagu te kirjaldate, siis ei ole ehk tõesti kohane meest "ära saata", vaid elada teatud aeg lihtsalt sellega, mis on: püüda teha mehega mingeidki kokkuleppeid, et teil oleks kergem, leppida olukorraga ning lükata otsus kooselu või lahkumineku kohta edasi vähemalt pooleks aastaks.
Kas see vastus oli abistav?
4 lapsega ema, abielus aga mees kolis ära ning omab armukest
Tere!
Olime koos juba 10,5 aastat. Abielus neist 6 aastat sai nov. Kodus kasvas kaks poega: 3,5 ning 1,9 aadtased ja ootasin kaksikuid tüdrukuid. Neljandal raseduskuul sain teada et mehel teine naine. Ta algul eitas igasugu intiimsuhteid kuid sain kõigest teada ja tunnistas kõik üles.
Tutvus temaga Juuni lõpus kui juba augustis, olles kohtunud vaid käputäis kordi- hakkasid nad teineteisega ka asjatama.
Mees ütles mulle: elab kodus, magab minuga edasi ja on laste pärast paar aastat kodus kuniks seab oma eraelu ja õnne. Mina ja lapsed aga ei pea millestkist puudust tundma.
Novembris aga üüris omale korteri ka kolis välja. Kuid mitte kõigi asjadega.
Kodus küll ei ööbi aga seksib vahel ka minuga. Ostab pesu, riideid ja lõhnadi jne. Ütles mulle, et armastab seda naist ja tema teda.
Mida teha??? Mulle kõige kallim, lähedasem inimene reetis minu. Armastasin teda ju rohkem kui iseennastki. Üritasin olla talle parim, üritasin ka teda hoida esimesena. Mida teha. Siin on ju kaalul ka nelja lapse elukord, terve suur pere.
Mina olen siis kaksikutest beebidega kodune. Kaksikud küll polnud planeeritud kuid kui teada saime- plaanisime isegi pereautot ja maja osta. Seda kõikke rääkisime veel juulis kui augustis diis sain teada teisest naisest.
Kasvatate nelja last, kellest kaks on väikesed beebid ja vajavad teie pühendunud tähelepanu. Samal ajal olete segaduses ja kriisis, sest kauakestnud paarisuhe purunes ootamatult, vaatamata sellele, et teil olid mehega ühised tulevikuplaanid ja et olite meest väga hoidnud ja armastanud. Küsite, mida teha olukorras, kus tunnete end reedetuna lähedasima inimese poolt, soovides samas säilitada nelja lapsega pere parimat võimalikku elukorraldust.
Peale lahkuminekut soovitatakse hoida end tegevuses – teie saate seda teha laste eest hoolitsedes. Hetkel on teil võimalik pakkuda oma lastele armastust ja luua neil tingimused turvatunde tekkeks. Ilmselt oletegi püüdnud olla laste jaoks võimalikult palju olemas ning nende eest hoolitsedes, jätnud mõneks ajaks kõrvale oma valusate tunnetega tegelemise. Oma emotsionaalse heaolu taastamisel on väga palju abi sellest, kui saate tunnetest ja vajadustest rääkida neutraalse inimese või professionaalse nõustajaga - kui beebide juurest on raske kohale minna, siis on tänapäeval võimalik nõustamine ka näiteks Skype’i vahendusel. Kindlasti paluge laste hoidmisel abi sugulastelt, sõpradelt, tuttavatelt – et saaksite ennast välja puhata või tegelda millegi meeldivaga.
Peale kooselu lõppu peab püsima jääma partnerite vanemlik koostöö. Lapsed vajavad lähedast suhet mõlema vanemaga. Selle aluseks on vanemaga koosveedetav aeg. Tuleks omavahel kokku leppida, kui palju aega veedavad lapsed isaga. Omavahel kokkulepete sõlmimise juures saaks teid aidata perenõustaja.
Laste puhul on oluline meeles pidada, et neile tuleb kindlasti öelda ja selgeks teha, et nemad ei ole süüdi vanemate lahkuminekus. Lastele on oluline teada, et mõlemad vanemad armastavad neid.
Kooselu lõppemise järel toimuvad inimese sees sarnased protsessid kui leinamisel, mille eesmärgiks on jõuda kaotuse aktsepteerimiseni ja olukorras ka positiivsete külgede nägemiseni. Teie kirjast aga loen välja teie lootuse, et mees loobub kõrvalsuhtest, tuleb teie juurde tagasi, ning kõik on jälle endine. Praegu me ei tea, mis tulevik toob, tähtsaim on säilitada oma sisemist tasakaalu. Väga hea, kui teil õnnestub mehega rääkida mehega sellest, mida ta tulevikult ootab. Mida ta arvab praegusest olukorrast? Hea, kui ta teab ka seda, kui oluline ta teile oli ning on senini. Ärge kõhelge väljendamast oma sisemisi tundeid ja hirme, seejuures ilma kedagi süüdistamata.
