Alustan siis päris algusest .Tuli meile tööle üks omapärane (seda heas mõttes)naine, panin kohe silma peale . Kui ta sõbrannaga oma esimest palgapäeva tähistama läks , sattusin olema samas kohas ja sealt kõik algaski . Sain teada et ta juba kahe lapse ema . Meie suhe sai alguse 5 aastat tagasi ja algas väga tormiliselt , nimelt pool aastat hiljem jäi ta rasedaks ja sellega kaasnesid ka pulmajutud . Kuigi minujaoks tundus see kõik liiga tempokas olin ma tema soovidega päri ja nii me 6. raseduskuul õnnepaleesse läksime . Kõik oli kaunis ja meil olid suured plaanid , kuigi elasime ühetoalises viikesi , uurisime võimalusi suurema kodu soetamiseks . Kuna meil mõlemal olid aastate tagused võlanõuded erinevatelt inkassofirmadelt ja minuomad olid kodulaenu ajaks tasutud , öeldi pangast et saan laenu tingimusel et teeme lahusvara lepingu. Ma küll ütlesin et ootame ja saab üheskoos parema pakkumise , aga silmapiiril oli ka praegune kodu , aga tema väitis et see pole probleemiks ja võtame pakkumise vastu. Raha meil sentigi polnud . saime siis abikaasa tädilt ja vanaemalt ning minu sõbralt sissemaksu raha kokku , lisks tegin ka krediitkaardi millega sai maksud notaritasud jm. Soodne ost ja täiesti elamiskõlblik , aga vajas ka remonti , järgemööda teinud töö ja pere kõrvalt hakkab täitsa ilmet võtma. Siis selgus tõsiasi et suuremate laste isa on nõus loobuma nendest , kui abikaasa võtab tagasi elatisraha nõude , mõeldud tehtud , aga selgus ka et ta ei saa lihtsalt loobuda vaid juhul kui lapsed lapsendatakse. Ja loomulikult ma tulin abikaasale vastu , tegelt ongi lapsed nagu päris enda omad, nad võtsid mind juba esimesel kohtumisel omaks ja me saame alati hästi läbi. Kohus rahuldas taotluse 30.07.2011 ning otsus ei kuulu edasikaebamisele ja mida ei ole võimalik enam kunagi muuta.
Kõik oli endiselt suurepärane , saime ämmakäest loa hakata ehitama , abikaasa lapsepõlve kodu, see 15 aastat tühjana seisnud . Olen sinna eelmisel suvel kokku vedanud kõik materjali , peale katuse , uste , akende, ja pidin ka seda selle suvepuhkuse ajal ehitama hakkama , nüüd vist pole enam kellelegi ehitada.
Meie probleemid hakkasid peale juba eelmise aasta lõpus , kui ta hakkas oma kunagise peikaga tihedamalt suhtlema , ja mind see häiris , sest ma ei teadnud täpselt , millised olid neil kunagi suhted ja mismoodi see lõppes , aga olid pidevalt mingid kokkusaamisjutud jne. Muidugi see tegi mind armukadedaks , kuigi tänaseks tean et asjatult.
Jaanuaris läks abikaasa uude kohta tööle ja hakkas töökaaslastega tihedalt suhtlema , tundus täiesti ok kõik olevat , ta töökaaslased käisid meil külas ja minagi sain nendega hästi läbi . Läksid ilmad soojaks hakkasid nad peale tööd ratastega sõitmas käima , ühel maikuu päeval juhtus nii et nad olid kahekesi sõitmas , kui nendevahel tekkis mingi eriline suhe . Sellest et midagi toimub sain ma aru umbes 1,5-2 nädala pärast, kuna meie jaoks jätkus tal aina vähem aega , igal võimalusel ta oli kodust ära . Vaatasin siis mida head tema facebooki vestlused ja smsid pakuvad . Ja siis hakkas neid valesid tulema , kuni praeguseni . Üks esimesi variante mis ta välja pakkus oli see et mind nende vahel pole midagi ja et see etendus et mind armukadedaks ajada , mina muidugi uskusin seda hetkeks . Õhtul aga ei saanud und ja sisetunne ütles et midagi on valesti , tegin arvuti lahti ja avastasin et sisetunne mind ei peta. Ma rääkisin temaga , ja ta lubas et ta lahendab selle ära ja kõik saab korda. Oligi väike nädalake rahulik , aga siis jälle . Siis ma käskisn tal need kontaktid kudtutada ja tööväliselt mitte suhelda . See toimis vähest aega , aga siis ta avastas et saab temaga kontakti läbi teise töökaaslase ja see teema ketras ja ketras , kuni ma printisin välja lahutuspaberid , siis ta anus mind et teeb ükskõik mida, tuleb töölt ära või mida iganes ma soovin et ma ei jätaks teda. Ma siis keelasin tal kõigi töökaslastega suhtlemise töövälisel ajal, aga temal kohe häda et üks neist elutähtis sõbranna jne.
Oli jälle pisut aega rahulikum , kuni sain teada et vahepeal endale teise telefoni sebinud et nendega kontaktis olla. Asi läks niikaugele et ta kirjutas eelmine kuu lahkumisavalduse , sest ma ei andnud talle teist valikut. üleeelmine nädal ta viis lapse linna vanaema juurde , ja pidi helistama kui tagasi hakkab liikuma, vaatasin et kell juba palju et helistan , telefon väljas. Tuli alles hommikul , kui mina juba tööl olin . Ma muidugi vältisin ta kõnesid ja läksin peale tööd kalale , suuremad tütred jäid minust koju , kui ühekorra tuli sõnum , et on koos plikadega töökaaslase juures ja tuleb hommikul .
Muidugi oli seal veel teisigi töökaaslaseid ja sellepeale ma hakkasin ta asju kokku pakkima, sest varem mingi tülikäigus meil oli juttu sellest , et mis lastest edasi saab(sellepeale ta teatas et tema nendega majanduslikult toime ei tule, ta ei saa iseendagagi hakkama ja lapsed jäävad minuga ).
Tuli siis järgmine päev koju ja leppisime kokku et lähme üheskoos kuskile nõustaja juurde ja siis vaatame mis edasi . Üleeile käis sõbranna juures kohvil ja see olevat soovitanud mingi aja teineteisest eemal olle , ma siis mõtlesin et tasub proovida , niikaua kuni nõustaja juures käime .Eile ööseks ta oleks saanud jääda sõbranna juurde ja õe juurde , aga tema hakkas ajama et ta läheb sellesama töökaaslase juurde kus lastega käis , minu palvel ta andis veel lubaduse et sinna ei tule rohkem kedagi, et ärgu ma muretsegu – saame ju helistada. Kuidagi vaikne õhtu , mõtlesun et helistan siis ise , et mis teeb (lasin mitu korda lõpuni kutsuda , aga ei vastanud ). Läksin siis arvutisse ja positsioneerisin ta asukohta ja selgus et ta hoopis selle teise töökaaslase juures , olin seal varenm korra käinud. Lapsed läksid juba voodisse ja ma istusin autosse ja sõitsin sinna kohale . Helistasin mitu korda kuni lõpuks vastas , palusin tal välja tulla aga ta pani toru ära , siis tuli see tüüp rõdule suitsetama (sellline tahtmine oli ta sealt üleserva laa rebida ) , ma ütlesin et ta saadaks abikaasa rõdule , aga ta olevat keeldunud , siis käskisin toa võtmed tuua , need ka lõpuks toodi , ja siis tüüp veel küsis kas ta ikka lapsi näeb , ma muidugi saatsin ta pikalt , et ega ta mingi suuvooder pole ja tulin koju tagasi. Täna siis abikaasa tõi suuremale tütrele kitarrikoti ära käis lastega tivolis.
Aga ta teab ka minu olukorda , et ma ei saa lastega üksinda majanduslikult hakkama ja et tema lahkumine tähendab võibolla seda et pean korteri müüki panema ja kuskile teise riiki kolima kus on toetused ja palgad suuremad.
Ma ei ole küll täpset kalkulatsiooni teinud , aga selge on see et abikaasa palk on nüüd vähem ja see teeb olukorra vägagi keeruliseks , eriti nüüd vastu talve.
Mis valemiga ma peaksin sellise olukorra lahendama?
Üsna tõenäoliselt meie suhtest asja ei saa, kuigi mina seda soovin.
Aga ma ei tahaks ka eestist lahkuda , see oleks lastele ka väga raske .
Juhe koos
Olete väga murelik olukorra pärast, kus keerduvad elu kõige olulisemad küsimused. Sooviksite oma suhet päästa, kui see oleks veel võimalik, samas mõtlete, kuidas tulla toime majanduslikult ja kuidas saada toime lastega, kui lahtutus siiski peaks tulema.
Iga suhtekriis kerib end üles tükk aega, kriisi algeid nende tekkides väga tihti ei märgata. Teiegi kirjutate, et probleemid suhtes algasid siis, kui naine leidis taas üles oma endise armastuse. Ehk võiks ka küsida nii, et millal ja mis asjaoludel muutusid teie suhted selliseks, et see üldse sai juhtuda? Seda tagantjärele selgitada pole vajalik, kuid mõtlemiskoht on siiski see: millal tekkis teie suhtesse rahulolematus, millal ja millistel põhjustel hakkasite kaugenema teineteisest? Kui suhtesse tekib keegi kolmas – ja see kolmas võib olla ka liiga palju tööd või liiga palju alkoholi –, siis on ikka vaja mõelda sellele, mis on suhtes puudu.
Seni, kuni me saame oma suhtest enamjagu kõik, mida me suhtelt igatseme, seni ei kipu me suhtest välja. On palju keerukalt põimunud põhjusi, miks me võtame suuna suhtest välja. Vahel ei tea inimene isegi, mis tal täpsemalt suhtes puudu jääb. Vahel ei osata sellest rääkida. Vahel ei julgeta sellest rääkida. Vahel on sellest rääkimine nii pagana raske, et kergem on minna puuduvat kusagilt mujalt (kelleltki teiselt) küsima, kui arutada seda oma partneriga.
Teie kirjast loen välja, et lahkuminek pole veel kindel, pigem on kriis. Kriis suhtes on selles osas hea, et näitab selgelt kätte just need kohad suhtes, mis parandamist-turgutamist vajaksid.
Ehk on ka teil ja teie partneril kõigepealt vaja rahuneda ja asjade üle järele mõelda. Kas maksab minna lahku enne, kui asjad on selgeks räägitud? Kui kahekesi rääkida on keeruline, siis selleks on olemas spetsialist, kes on harjunud juhtima emotsionaalselt keerukaid vestlusi – perenõustaja või paari terapeut. Kirjutate, et nõustaja juurde minek on ka jutuks olnud – ehk oleks mõistlik see nüüd teoks teha? Nõustamisse ei minda ju sugugi ainult eesmärgiga suhet parandada, vaid ka selleks, et lihtsalt uurida, mis on toimunud, miks on toimunud, kas asju on veel võimalik muuta ja parandada, või on tõesti targem minna lahku ning seista selle eest, et laste kannatused oleksid väiksemad. See tähendab eelkõige seda, et suudate oma mehe-naise pinged kõrvale panna ja olla lapsevanemad, teha mõistlikke kokkuleppeid, mis kaitseksid lapsi nii materiaalses kui ka emotsionaalses mõttes.
Julgus ja tahe oma suhtes tekkinud problemaatika üle arutleda on üks suhtekriisist väljumise eeldusi. Ühelgi paarisuhtel pole kestmisgarantiid, aga suhet aitab alal hoida, kui nõustume seda fookuse hoidma. See võib päris pingutav olla. Kui kriisi kestes mõistetakse, mis selle põhjustas, mis oli puudu, mis tekitas tasakaalutust jne, siis kriisist väljudes peaks olema paremini arusaadav see, mida edaspidi teha teisti. Nii et esimene samm võiks olla rahulikud arutelud toimunust, toimuvast, samuti tulevikust. Kui kahekesi rääkides on rakse rahu säilitada, on alati võimalus pöörduda spetsialisti poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
. Kui ta sõbrannaga oma esimest palgapäeva tähistama läks , sattusin olema samas kohas ja sealt kõik algaski . Sain teada et ta juba kahe lapse ema . Meie suhe sai alguse 5 aastat tagasi ja algas väga tormiliselt , nimelt pool aastat hiljem jäi ta rasedaks ja sellega kaasnesid ka pulmajutud . Kuigi minujaoks tundus see kõik liiga tempokas olin ma tema soovidega päri ja nii me 6. raseduskuul õnnepaleesse läksime . Kõik oli kaunis ja meil olid suured plaanid , kuigi elasime ühetoalises viikesi , uurisime võimalusi suurema kodu soetamiseks . Kuna meil mõlemal olid aastate tagused võlanõuded erinevatelt inkassofirmadelt ja minuomad olid kodulaenu ajaks tasutud , öeldi pangast et saan laenu tingimusel et teeme lahusvara lepingu. Ma küll ütlesin et ootame ja saab üheskoos parema pakkumise , aga silmapiiril oli ka praegune kodu , aga tema väitis et see pole probleemiks ja võtame pakkumise vastu. Raha meil sentigi polnud . saime siis abikaasa tädilt ja vanaemalt ning minu sõbralt sissemaksu raha kokku , lisks tegin ka krediitkaardi millega sai maksud notaritasud jm. Soodne ost ja täiesti elamiskõlblik , aga vajas ka remonti , järgemööda teinud töö ja pere kõrvalt hakkab täitsa ilmet võtma. Siis selgus tõsiasi et suuremate laste isa on nõus loobuma nendest , kui abikaasa võtab tagasi elatisraha nõude , mõeldud tehtud , aga selgus ka et ta ei saa lihtsalt loobuda vaid juhul kui lapsed lapsendatakse. Ja loomulikult ma tulin abikaasale vastu , tegelt ongi lapsed nagu päris enda omad, nad võtsid mind juba esimesel kohtumisel omaks ja me saame alati hästi läbi. Kohus rahuldas taotluse 30.07.2011 ning otsus ei kuulu edasikaebamisele ja mida ei ole võimalik enam kunagi muuta.