Tere! Minu mureks on see, et mu elukaaslasel on töö, mis toob ühiskonnale palju kasu, minu töö aga on tavaline. Sellest tulenevalt tunnen tihti end väheväärtuslkuna, tunnen, et pean pingutama, et meest nö kodus hoida. Mõtlen, et miks ta peaks minuga olema, kui maailm täis sama kauneid ja veel targemaid, olulisemaid naisi? See kogu teema väsitab mind nii hullusti, et vahel (kui mehel on käsil mõni eluohtlik operatsioon vms ja see on peamiseks teemaks kodus) soovin ise lahku minna - lihtsalt et ma ei peaks kogu aeg tundma, et teatud latt jääbki mu jaoks kättesaamatuks (ma ei usu, et ma suudaks ühiskonnale kunagi seda anda, mida tema annab). Mehele ei saa ma sellist juttu rääkida, oma kurbust väljendada, kuna ta ütleb emotsionaalse jutu peale alati, et taoline jutt on nõrga inimese tunnus - st kui ma räägin oma nõrkustest, siis ma teen end mannetumaks. Mul on pidev häbi enda pärast, kuigi tavamõttes olen keskmine, kindlasti mitte lausa edutu - näiteks mees küsib, kuidas mu päev möödus ja mul ju ei ole midagi taolist rääkida, nagu tal. See tunne pole kindlasti kadedus mehe edu peale, vaid just häbenen ennast - mul on olnud paju võimalusi, minust on palju loodetud, aga midagi erilist ei ole minust saanud/minuga sündinud. Ausalt öeldes kohati ma ei tea, kudias edasi elada selle tundega, et ma olen üsna kasutu. Igaks juhuks mainin, et edukuseks ma ei pea hetkel raha või nt suurettevõtte juhtimist, just otseses mõttes pidevat osalemist milleski nö suuremas - elude päästmine jne.
Te tunnete end oma suhtes väheväärtuslikuna. Tunnete, et mees tegeleb, millegi olulisega, teie aga ei osale milleski suuremas, olete n.ö. tavaline inimene. Olete püüdnud mehega ka rääkida, kuid mees peab sellist juttu nõrga inimese tunnuseks.
Elude päästmine on tõepoolest selline amet, millest kõrgemat justkui ei olegi ja kui sisse tuua metafoorid, siis võiks seda ametit lausa võrdsustada Jumala enda omega. Soov Jumalaga võrdsel pulgall olla on aga üsna hukule määratud ettevõtmine. See on tõepoolest vaid metafoorne lähenemine.
Ütlete, et olete püüdnud mehega rääkida, kuid ka seal ebaõnnestunud. Tõenäoliselt suurendab see läbikukkumise tunnet veelgi. Reaalsus on see, et inimesed, kes peavad selliseid väga raskeid elukutseid, küll naudivad seda, mis teevad, aga selleks, et ise ellu ja terveks jääda, käituvad üsna mõistlikult ja küllap ka instinktiivselt ning lülitavad oma emotsioonid nii öelda lihtsalt välja. Kindlasti on teatud tüüpi inimestel selline seisund juba loomu poolest omasem, aga mõnikord eiratakse oma emotsioone nii osavalt, et selline natuke must- valge elu muutubki reaalsuseks. Kui siiski ühel hetkel kaob kontroll nende lukustatud emotsioonide üle ja tegelikult ka suuremate või väiksemate psühhotraumade üle, siis on sellise tunnetemölluga väga raske toime tulla ja see võib kajastuda destruktiivses käitumises enese või teiste vastu.
Kirjutate, et tavamõttes olete üsna keskmine. Võib olla olete isegi üsna hea hakkamasaaja? Samas ootate te endalt väga palju. Sellised enda või sotsiaalse võrgustiku loodud ebareaalsed ootused tekitavad selget rahulolematust iseendaga ja neid peetakse ka depressiooni üheks põhjuseks. Mingil põhjusel teie mees valis teid. Loomulikult, eriti tänapäeval, on alati võimalikud uued lahku ja kokkuminekud, kuid elagem hetkes. Tavaliselt saab suhe alguse, sest inimeste mingid jooned tunduvad atraktiivsed olema. Võib olla on see midagi, mida teie elukaaslane tajus, aga teie ei oska enda puhul isegi tähele panna, hinnata. See võib olla pigem stabiilsus, soov meest toetada ja imetleda…Mõelge kasvõi iga-aastasele presidendivastuvõtule… imetleme siis tundide viisi lugupeetud isikute sammumist punasel vaibal ja ikka on neil käekõrval keegi, võib olla mitten nii lugupeetud, kuid millegipärast siiski väga, väga tähtis inimene.
Suhtes olles on meil erinevad rollid jak suhe ka areneb pidevalt. Üldistatult võiks öelda, et kui enne suhet on inimene ainult MINA- minu taotlused, soovid, väärtused . Suhtesse minnes tekib juurde ka MEIE osa- meie lähedus, usaldus, kokkulepped, andmine ja saamine, toetamine, seksuaalne külg, materiaalne pool ja palju muud. Meie pool toetub kindlasti mina pooltele. Siinkohal on oluline, et mõlema partneri jaoks oleksid saamine ja andmine tasakaalus või vähemalt nii palju balansis, et ei tekiks rahulolematust. Niiviisi suhte hoidmine on suur oskus, oluline on teada, et see, mida inimene üldjuhul saada tahab on mõistmine ja enda (enda tunnete) vastu peegeldamine partnerilt. Seda isegi siis, kui ta ei ole nõus tunnetest rääkima. Suhe põhineb kokkulepetel, mõnikord vaikivatel kokkulepetel ja tore oleks kui pingutavad mõlemad. Kuna inimeste vajadused ja valikud on erinevad, siis on võimalik ka väga erinevad kooselud. Uskuge, teie kooselu ja rahulolu sellega on teie valik.
Kui te tunnete, et vajate tuge iseenda ja oma vajaduste paremaks lahtimõtestamiseks, pöörduge julgesti meie nõstajate või mõne teise psühholoogiavaldkonna spetsialisti poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
