Oleme mehega koos olnud 13 aastat, meil on 6-aastane laps. Pärast lapse sündi on meievaheline paarisuhe üha kahvatumaks muutunud. Oleme viimased paar aastat olnud olukorras, kus omavahelise suhtlemise vormiks on kas vaikimine või tänitamine (halvemal juhul ka karjumine). Julgen täna öelda, et oleme lahkumineku äärel.
Kirjutan siia kahel eesmärgil: ühtpidi loodan, et oma "loo" kirjapaneku kaudu leian ehk enam selgust ka oma mõtetes ning teisalt soovin väga kuulda neutraalse kõrvalseisja asjatundlikku hinnangut. Küsimus, millele ilmselt vastust otsin, on: kas selles suhtes on veel midagi päästa?
Kuna viitasin, et paarisuhe hakkas allamäge veerema pärast lapse sündi, peaksin ilmselt lühidalt selgitama, milline oli meie lapse-eelne kooselu. Suhte algusaastad (võib isegi öelda, et esimesed 3-4 koosolemise aastat) oli meievahelise suhtluse märksõnaks ülitugev füüsiline ligitõmme. Sarnased ootused ja arusaam heast voodielust sidusid meid kindlasti rohkem kui üldised väärtused ja eksistentsiaalsed arusaamad. Hingesuguluse asemel toitsid mehe poolt meie suhet tema hoolitsus, "kuldsed käed" ning valmidus talle pakutavaid uusi elamusi avastada. Olen ise olnud enamasti aktiivsem pool ja uute ideede/ettepanekute väljapakkuja.
Võib öelda, et enne lapse sündi oli meie suhe üsna hea, kui välja jätta üks mehepoolne lühiajaline kõrvalehüpe, mille lõplikku põhjust ma tänaseni ei tea. See tegi mulle väga-väga haiget, ent andestasin tookord.
Lapse saamine oli meile pikk ja ponnistusi nõudev väljakutse ning laps üliväga oodatud. Sünnitus oli raske, mistõttu oli laps ise esimesel (tegelikult ka edaspidi) eluaastal väga nõudlik ja sensitiivne. Sealhulgas tugev allergik, mis tähendas mulle imetamisperioodil ülimalt ühekülgset menüüd ning füüsilist kurnatust. Kuigi vaeva pidime lapsega mõlemad nägema enam kui enamik noori lapsevanemaid (laps ei maganud, nuttis palju, nõudis kaunis palju tähelepanu), ei tajunud me seda kuidagi kui koormat. Ka mees mõistis, et paarielu jääb seetõttu teatud ajaks tagaplaanile.
Ca 1.5 aastat pärast lapse sündi hakkasid mul terviseprobleemid. Järgnes ligi aasta südame- ja hingevalu, sest pidevalt oli väga paha olla, samas ei suudetud aru saada, millega tegu. Mees süüdistas, et teesklen ning halan niisama. Ei tahtnud haigusest ega arstide juures käimise tulemustest kuulda. Mina samas olin pidevas stressis ja hirmus, sest kehaga toimusid seletamatud muutused ning mitte kellegagi oma hirme ja valu jagada ei olnud. Kahtemata olin ka närviline, kurnatud (üks haiguse sümptome on pidev ebainimlik väsimus) ning seksiisu oli nullis. Diagnoosi ühe kroonilise haiguse kohta sain aasta hiljem.
Kuigi alguses oli mul haiguse osas pikk eitamisperiood, leppisin selle teadmisega siiski teatava aja möödudes. Meie kodusele elamisele ja senistele mustritele avaldas on haigus avaldanud olulist mõju: kui varem olin ma nö aktiivsem pool ja enamike ideede väljakäija, siis haigeks jäädes mul see jõud rauges. Sageli polnud jõudu tegeleda ka kodu pideva korrashoiuga. Rääkimata sellest, et ravimite üheks kaasnähuks on ka depressioon, mis toitis seksiisu kaotuse jätkumist. Kõik see oli shokk mehe jaoks, kelle jaoks muutus ilmselt ka kogu me senin elu. Samas on mu haigus olnud tema jaoks alati tabuteema, mida ta keeldub minuga arutamast.
Arusaadavalt sellistes tingimustes üks suhe just ei õilmitse. Mees väljendas oma arusaama muutunud olukorrast nii, et mina olen laisk ja lohakas ning ei taha lihtsalt seksida (+ olen endale välja mõelnud mingi haiguse). Mina omalt poolt olin haavunud ning õnnetu, et mind ei mõisteta (s.t. et haigus on minu elu 180 kraadi muutnud), mida omalt poolt toetasid füüsilised ebamugavused. Ning jah, pean tunnistama, et tüüpilise naisena, kui mu emotsionaalne ja vaimne tass (nt hoolitsuse ja hoolimise ning arusaamise näol) on täitmata, siis on ka mu seksisoov täiesti olematu. Omavahelise suhtluse kärbumise suunasime mõlemad lapsele - s.t. et kogu armastus, mis meis mõlemas oli, sai kanaliseeritud temale. Last armastame mõlemad väga ja pühendame talle palju aega ja energiat. Mees on suurepärane isa. See-eest õõnestame lapse elukvaliteeti ja turvatunnet pideva omavahelise nääklemise, halvustamise, tänitamise ja kõige muuga.
Proovisime ca pool aastat tagasi pereteraapiat. Käisime ühe korra ära, järgmine kord mees enam ei tulnud.
Hetkel on meid lahku minemast takistanud üksnes see, et ühise kinnisvara müük ja muud nö lahutusega seotud protseduurid kahjustaks liialt lapse maailma. Ja seda me kumbki ei taha. Ma tunnen, et lapse heaolu nimel oleks ma nõus taluma edasi ka sellist halba suhet - iseasi, kas see lapse heaolule üldse kasuks on. Usk sellesse, et me omavahel suhte veel toimima saaks, on hetkel üliväike.
Oleme siiski kaua koos olnud ja ma ei ole kindel, kas säärane "hapuks läinud" suhe on ilmtingimata hukule määratud. Võimalik, et ma olen lihtsalt alalhoidlik ning ma näen selles mõneti lihtsalt enda ebaõnnestumist, s.t et mul endal ei ole olnud tarkust suhet tööle panna. Tean, et mees ise suhte taaselustamise nimel pingutama ei hakka - ta ei ole iial seda teinud, sest ta lihtsalt ei oska. Mis ei tähenda, et ta omal moel ei oleks valmis minu pingutuse korral omalt poolt samme vastu astuma.
Nii ma siis küsingi nõu, et kas sellise suhte puhul näib mingit lootuskiirt üldse kuskil olema?
Suhtekriisi puhul on alati küsimus, kas on veel võimalik teha midagi läheduse taastamiseks. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on võimalusi leppimiseks vähe. Teie siiski tundute pigem mõtlevat suhte päästmisele. Aga jah – ja selleks on vaja kahe inimese tahet ja pingutust.
Kahju, et pereteraapia pooleli jäi. Ehk peaksite kaaluma mõnda teist terapeuti? Vahel juhtub, et lihtsalt konkreetse spetsialistiga ei teki klappi, mõne teisega aga küll. Kui pingeid, haigetsaamisi ja möödarääkimisi on kogunenud liialt palju (nagu ka kirjast nähtav), siis võib kahekesi rääkides väga keerukaks osutuda kõikide kaasnevate tunnetega toime tulla. Neutraalne ja asjatundlik vahendaja ning vestluse juhtija võib neis olukordades väga abistav olla.
Suhte ajaloo jooksul koguneb ikka igasugu asju, mis on rääkimata või peidus, ja päris kõike ei peagi jagama. Ent kui rääkimata on kummagi jaoks väga tähtsad teemad nii suhte osas kui ka isiklikus plaanis, siis lõpuks hakkab see kõik ikka suhet segama, sest kummalgi on tunne, et ei jõua teiseni, et puudub mõistmine – ja seega ka lähedus.
Parim viis oma suhetes selgusele jõudmiseks on oma tunnetest ja mõtetest teisele rääkida, näidates talle valmidust ka tema omi kuulata ja mõista. See ei ole lihtne, eriti kui senine kogemus näitab, et nood jutud pole kunagi tulemust andnud ja mõistmatus ning kaugus pärast neid jutte tunduvad veel suuremad. Kuid katsetama ikkagi peaks.
Ehk peaksite kõigepealt endale oma seisukohad selgeks tegema, oma mõtteid ja tundeid uurima. Milline on üldisemalt elu, mida teie soovite elada? Kas praegune partner pakub teile kõike seda, mida lähisuhtelt ootate? Milline võiks olla teie areng selle mehe kõrval? Suhte areng? Millised on teie suurimad hirmud? Mis võiks olla kõige toredam selle suhte juures? Millised on teie suhte tugevused? Mis on teie suhte nõrgad kohad? Jne.
Ühest jutuajamisest ei pruugi piisata, ja hästi vajalik on tõesti teineteist kuulata (kui inimese vajadused on ägedalt katmata, kipub ta kuulama eelkõige iseend, sekkuma, vaidlema jms ja see on ohtlik koht neis vestlustes), ning olla aus enda ja teise vastu.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja kahe inimese pingutusi – et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine teeb haiget ja toob aina uusi pettumusi. On valus tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse kestvat pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Ikka on mõlemal oma osa, partnerite käitumine on vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda ka seda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse olukorrani.
Ühesõnaga: kuulake teineteist, rääkige teineteisega, püüdke teineteist mõista. Ehk nende jutuajamiste kaudu jõuate selleni, mis kummalgi suhtes puudu on olnud, ja kui teate, mis on puudu olnud, saab seda ehk ka juurde luua. Need paarid, kes suudavad suhtekriisis ületada oma hirmu ja häbi ning näidata teineteisele oma kõige haavatavamat, haigetsaanumat poolt, on tihti edukamad kriisi läbimises. Inimesed ei saa olla lähedased, kui nad teist endale ligidale ei luba. Kummalgi kindel tahe kokku jääda ja suhte nimel pingutada annab ikka lootust paranemisele.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
