Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Suhe varingu äärel

Mees probleemiga
Külaline
Postitatud 16.08.2013 kell 13:40
Tere kõigile kes juhtuvad seda lugema ning suur tänu neile kes vaevuvad vastama. Nimelt hakkan siis probleemide tekkimise algusest pihta. Kooselu linnas oli ideaalne ja kõik möödus ilma suuremate tülideta. Kolides sealt kodukohta hakkasid järjest probleemid tulema. Alguses oli kõik nagu ikka, aga siis hakkas elukaaslane suhtlema jälle oma vanade tuttavatega, alguses vähem ja lõpuks polnud enam minu jaoks aega. Ütlesin korduvalt et tema on minul esmatähtis ja prioriteet, aga mida aeg edasi seda rohkem tundsin, et mina enam talle ei ole. Probleemiga tegelema hakates ja rohkem uurides ta tegemiste kohta hakkasid tulema järjest välja tema valed, et kus ta on, kellega ta on, mis ta teeb. See tegi muidugi kurjaks mind ja tuli suurem tüli, et miks ta peab mulle valetama, siis tuli välja, et ma piiran teda liiga palju ja nuhin sellepärast valetab mulle. See tegi mind veel kurjemaks, sest ma ei keelanud kuhugi minna tal ja ütlesin et mulle ei meeldi see seltskond kus sa käid, et ma tahan ka su tegemistest rohkem teada. Lõpuks ma hakkasin jah teda piirama sest ma ei saanud peale mitmeid valesid uskuda teda enam ja hakkasin kahtlustama et ta petab mind või midagi sellist. Ausal inimesel pole midagi vaja varjata ja see jääbki mulle mõistmatuks miks on vaja valetada kui pole midagi varjata. Peale piiranguid(mina soovisin et ta ei suhtle selle seltskonnaga enam) ja tüli läks asi veel hullemaks. Valetas veel rohkem, lükkas telefoni välja mitmeks päevaks ja oli kadunud, sõimas mind jne. Proovisin tema viisi siis et ei piiranud teda ja lasin tal teha mis tahab, tingimusel et ta räägib mis teeb ja kuidas on, aga see kestis 1 päeva kui täiesti kogemata jäi uuesti valetamisega vahele. Peale seda ütlesin et mis ma arvasin ja tagasi ei hoidnud ennast, sest mulle tundus see juba näkku sülitamisena mis toimus. Peale seda oleme lahus olnud üle kuu ja nüüd proovime uuesti asju töötama saada, aga minu jaoks pole tal ikka aega ja suhtleb selle seltskonnaga edasi. Olen tema soovide kohaselt end muutnud, aga tema poolseid muutusid ma ei tähelda üldse. Mõne päeva pärast peaks olema meil tähtis vestlus "kuhu ja kellega edasi " . See on mul kõige pikem suhe olnud, armastan teda üle kõige ja teeks mida iganes et oleks asjad endised, aga kahtlen sügavalt kas saab üldse asjad endised olla, sest usalduse ja austuse ta on täielikult kaotanud. Niisiis minu küsimused et kas tasub üldse sellist suhet siluma hakata? Kas inimene võib muutuda üldse endiseks kui seltskond ei muutu? Kuidas ma saan teda üldse edasi usaldada kui nii palju valesid on välja tulnud(petnud ta mind pole väidetavalt, pole ka vahele jäänud, aga kindel selles pole)? Kardan et muutun jälle kontrollivaks mis talle ei meeldi, aga kuidas ma siis tõe teada saan? Kas üks seltskond saab inimest tõesti niipalju muuta või pöörata et ei tunne teda äragi enam? Ma tõesti tahan et asjad toimiks jälle ilusti, aga kardan et ei muutu midagi tema poolt ja saan jälle haiget.
Ette veel tänud neile kes vaevuvad vastama.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 18.08.2013 kell 16:06
Olete murelik oma suhte pärast. Alguses tundus kõik hästi sujuvat, kuid mida edasi, seda enam märkate oma kaaslases jooni ja käitumisi, mis pole teile vastuvõetavad.
Igal suhtel on oma arenguloogika, enamasti on algus ilus, kumbki püüab olla kena teise vastu ning näidata oma paremat poolt. Igale inimesele on aga hästi oluline jääda selleks, kes ta tegelikult on, ja suhte arenedes ilmneb see n-ö tõeline mina aina selgemini. Selle olukorra tõde on, et kumbki partneritest pole päris see, kes ta ehk enne olevat paistis ja siis on kummagi ees küsimus: kas ta mulle ka sellisena meeldib ja sobib?
Enamasti hakkab kummagi tegelik olemus selgemini ilmnema just kooselu alustades, sest igapäevaselt koos lähestikku olles on ju keerukas aina kedagi teist etendada ja n-ö nägusid teha. Et kahe inimese suhe on aga alati ka vastastikkuses koosmõjus, siis peab ikka mõtlema ka sellele, et kui teine käitus nii, siis mil moel mina teda mõjutada võisin, või mis minu käitumises võib olla seostatav tema käitumisega. Nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lõpetamiseks on ikka vaja kaht inimest, sellest pole abi, kui üks teist sajas surmapatus süüdistab – ikka on kasu enda osa nägemisest ja analüüsimisest.
Kooselu põhineb ühistel soovidel: soovil olla koos ja jagada oma elu teisega. Kui see soov on olemas, siis enamasti sünnivad ka kooselu reeglid, millest kumbki vabatahtlikult kinni peab. Kui emb-kumb partneritest neid reegleid rikub, siis tuleb asi jutuks võtta ja asjad selgeks rääkida. Vahel on vaja muuta reegleid, vahel on vaja muuta käitumisi, vahel ka hoiakuid või põhiväärtusi. Kui kaks inimest tõesti väga tahavad koos olla, siis nad enamasti ka leiavad kokkuleppekohad ja kompromissid, neil on valmidus teisega sobituda, mis tähendab, et ühtlasi ollakse valmis teineteisega leppima just seesugustena, nagu teine parajasti on.
Kui kumbki saab aru, et teine ongi teine inimene: tal on omad harjumused, põhimõtted, kiiksud, arvamused, soovid, mõtted, tunded, ettekujutused... Kui kumbki on nõus teise eripära arvestama, siis on lihtsam suhet alal hoida, sest igaüks soovib, et teda armastataks just sellisena, nagu ta parajasti on. Kui kumbki tunnetab teise aktsepteerivust enda vastu, siis see on alus suuremaks teineteisemõistmiseks ning teeb lahkemaks-mõistvamaks teise vastu. Kooselu ei saa rajada ettekujutusele, et teine muutub.
Kui suhe on jõudnud kriisi, nagu see teie puhul tundub olevat, siis on hädavajalik teineteist kuulata. Kumbki peaks saama rääkida, mis talle selles suhtes ei sobi ja millest on puudu. Siin pole abi teise süüdistamisest, vaid kumbki rääkigu ainult endast. Kas olete mõelnud, milline on see suhe, milles te tahaksite olla? Kas praegusest suhtest on võimalik luua seesugune suhe, millega mõlemad rahul olete? Suhe on vabatahtlik ühendus, mille reeglistik on suhtes olijate tehtud, püüdke selliste reeglite poole, mis kummalegi sobivad. See, mida te kirjeldate, tundub tasakaalutu: suhe ei saa põhineda sellel, et üks teist kontrollib või üks teist muuta soovib – see lihtsalt ei tööta, nagu ka ise näete.
Vägisi midagi ei saa, või kui, siis lühikeseks ajaks. Suhe ei saa püsida kontrollimisel ja usaldamatusel. Suhe saab püsida tahtel olla koos, aususel ja usaldusel, sarnastel väärtustel. Kõigest, mille pärast süda valutab, peaks saama rahulikult rääkida. Alles siis, kui pilt on selgem, saab vastu võtta tähtsamaid otsuseid.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!