elasin ca 15 a elukaaslasega, kellega 2 last. kahjuks läks suhe lõhki. nagu enamasti, jäid lapsed mulle. hakkasin koos elama uue kaaslasega, kellega praeguseks ka ühine laps. kahjuks on mul tunne, et minu elus on 5 last ja ainuke täiskasvanu olen mina ise. lisaks ootavad mu tuge ka eraldi elavad vanemad ja üksi jäänud eks"ämm". kuna olen seni elanud põhimõttega, et minu vajadused on viimased, pole praeguseks minust endast peale kohustuse kõigega hakkama saada enam midagi järel. Tsiteerides Viidingut: sest mul ei ole
mida anda-võtta ja kus ei ole, sinna ei saa anda". Et ennast järjele aidata, on paar küsimust:
1. kuidas ma endale selgeks teen, kas olemasolev suhe on jätkamist väärt või mitte? elukaaslane on emotsionaalselt ebastabiilne, ta on tunnistanud, et ta ühte mu lastest lihtsalt ei salli ning on talle armukade, tujud on nagu ameerika mäed, mis on päädinud käte käikulaskmisega minu raseduse ajal. temale toetuda on sama kui vees ulpivale penoplastile. kõik kulud teen mina, samuti elementaarsed igapäevatoimingud prügikasti väljaviimisest torumehe kutsumiseni ning käitub ta meelega nagu kapriisne väikelaps - keerab raadio põhja, ei luba aknaid kinni panna, lihtsalt kiusab. kuna meiega elab koos vanem poeg, siis niikaua, kuni too majas elab, ei tunne elukaaslane mingeid kohustusi. kas see võiks muutuda kui poiss välja kolib? kui ma jätkama ei ole nõus, kuidas saada üle süütundest, et ma olen juba 2 korda (küll erinevad) lapsed toimiva perekonnata jätnud?
2. nüüd "kurja juurest" ehk siis 1 täiskasvanud lapsest, teine kolis elukaaslase tõttu juba enne välja. vennike on kohe 20, aga paras memmekas. igasugune pingutusvajadus puudub, ning ebaõnnestumise korral on alati keegi teine süüdi. tunnistan ausalt, et tahaks, et ta juba omaette elama asuks, järsku saab järjele. lapse pärisisalt selles osas moraalne toetus puudub. kuidas seda aga "lapsele" serveerida? on selge, et tal endal ülikoolis õppides finantse ei ole, seega minu rahakott peab kõik välja kannatama. vennikesel on oma standard, mis minu võimalustega kahjuks ei haaku. kuidas saada hakkama süütundega, et ma viskan lapse korterist välja ainult sellepärast, et elukaaslane teda ei salli ning see on ainuke võimalus oma elu järjele saada?
Olete mures nii oma paarisuhte kui ka laste pärast, tunnete, et vastutate kõige ja kõigi eest ja jaks hakkab otsa lõppema. Siin on tõesti väga oluline küsimus teie jaoks: kuidas saaksite esiplaanile seada oma vajadused? Teie eest ei saa seista keegi teine peale teie.
Vastutusega on nii, et seda ei saa vägisi kellelegi peale panna. Nii et kui keegi on võtnud endale liialt palju vastutust (nagu teie) ja märkab, et see käib üle jõu, siis saab vastutuse ka ära anda, ja ära anda sellele, kellele see vastutus tegelikult kuulub.
Teie esimese kooselu lapsed, teie vanemad, teie eks-ämm ja ka praegune elukaaslane – kõik nad on kas täiskasvanu-ea piiril või täiskasvanud inimesed, seega on igaüks neist suuteline ise enda eest seisma (te ei kirjuta, et keegi neist oleks voodihaige, vaimselt ebastabiilne vms erijuhud, kus inimene tõesti ilma teisteta ei saa). Pere sees ja lähiringis on üksteise aitamine ja toetamine loomulikud, kuid kõigel on piirid. Peaksite täpselt järele mõtlema ja otsustama, mis osas saate teisi aidata ja mis peab jääma igaühe enda vastutusalasse.
Loomulikult on harjumusel suur jõud ja kui te ka kavandate muutusi, siis neid läbi viia ei olegi nii kerge, see nõuab järjekindlust ja sedagi, et suudate olla „ebapopulaarne“. Kui keegi otsustab enda eest seisma hakata teiste ümmardamise asemel, siis ega talle selle eest ju lilli tooda. Ikka on see: mis siis nüüd juhtus, kas sa ei hooli minust enam jm taolised küsimused. Ja nii on väga lihtne jälle vanasse rööpasse tagasi minna. Kui te soovite iseenda tagasi saada, siis on kindlasti vaja samm-sammult muudatusi tegema hakata.
Suhted on tähtsad, seetõttu peaks kõiki kavandatavaid muutusi läbi rääkima ka nendega, keda need puudutavad. Teie sõnum peaks olema nii selge kui võimalik: miks tahate muutust, mille osas olete nõus läbi rääkima, tegema kokkuleppeid, kus vastutus on jagatud.
Oluline on teil mõelda ka oma rollile selles suures peres, kus tegutsete. Roll nõuab ikka vastasrolli. Kui mees käitub nagu laps, ja teie võtate ema rolli, annate mehele jätkuvalt ka võimaluse ollagi laps ning ema-lapse suhe saab jätkuda. Kui aga võtaksite mehega suheldes täiskasvanud naise, lähisuhte-partneri rolli ja esitate mehele nõudmisi-ootusi, mis teil on mehele? Rollikäitumine muutub mõttetuks, kui vastasroll puudub.
Ka memmeka-teema haakub samade asjadega. Mis juhtub, kui te ei ole enam hea emme oma peaaegu täiskasvanud lastele, vaid olete ema, kes annab endale aru laste vanusest ja sellega kaasnevast vastutusest? Kas kasu võiks tõusta kindlatest piiridest, mis omavahel läbi räägitakse? Kas see tundub teile OK, et teie annate raha, aga lastel on oma standard, mis teie finantsvõimekusega kokku ei käi? Mõelge läbi oma võimalused, arutlege lastega nagu täiskasvanutega, tehke kokkulepped ja olge järjekindel piiride hoidmisel.
Teie vastus küsimusele paarisuhte jätkusuutlikkuse kohta oleneb sellest, millised on teie ootused sellele suhtele. Paarisuhe on kahe täiskasvanud inimese suhe, mis toimib koos loodud reeglite alusel. Kirjeldus, mille kirjas annate oma suhte kohta, ei kõla nii, et te soovikiste selle jätkumist sel viisil. Ent kuidas on juhtunud, et suhe on arenenud selliseks? Kas olete mehele rääkinud, millega te pole rahul ja mida soovite muuta? Kas olete püüdnud kokkulepete poole, võrdväärse suhte poole, kus kummalgi on omad õigused ja kohustused? Paarisuhte tasakaalu loob ikka see, et kumbki annab palju ja kumbki ka saab palju – nii oldakse suhte sees rahulolevamad. Teie kirjeldus räägib sellest, et teie muudkui annate ja annate... Igaüks lõpuks väsib nii.
Ühtki kooselu ei maksa lõpetada ilma võimalikke muutusi kaalumata, mis kooselul püsida aitaksid. Ehk oleks teil võimalik elukaaslasele rääkida sellest, kuidas te ennast selles suhtes tunnete ja milliseid muutusi soovite. Alles siis, kui selgub, et muutused pole võimalikud, on mõistlik kaaluda lahkuminekut. Lähisuhtest ei ole mõtet teha kannatuste rada. Ja kui suhtest on kujunenud kannatuste rada, siis peaks uurima kummagi partneri rolli selles. Suhte loovad ikka kaks inimest.
Iga inimene on oma elu ekspert ja teeb olulised elulised valikud ise. Mis puutub lastesse kooselu ja lahutuse teemal, siis kas võib olla, et elus on siiski olukordi, kus ebastabiilsele pereelule on mõistlik eelistada rahulikumat elu ühe vanemaga? Samas, kui halba suhet on võimalik päästa, püüdes olla aus enda ja teise vastu, samuti tundlikum teineteise vajaduste vastu ja proovides teha paremaid kokkuleppeid, siis võib aga seegi olla hea mudel laste jaoks, eelkõige see, et ka kõige raskemas olukorras tuleb otsida väljapääsu ja alla anda alles siis, kui sobivat lahendust tõesti ei leita.
Laiemalt tundubki, et kogu teie poolt kirjeldatud loos on PIIRIDE TEEMA kõige tähtsam. Ainult igaüks ise saab otsustada, kus on tema piir, kes ja mis sealt läbi pääseb, ja mil moel ta märku annab, et piir on vastas või juba ületatud. Viidingu luulekatke on siin tõesti hea kujund. Kui lasete endale pidevalt sisse sõita, siis ei ole tõesti ei „anda ega võtta“. Aga õnneks on ka muutused teie enda teha, soovin selleks teile palju edu ja jõudu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
