Kuna mul on mõistus otsas ja ei oska enam kuhugi pöörduda siis ehk saan siit veidi nõu..
Oleme abikaasaga koos olnud peaegu 10 aastat. Juba algusest peale on meil olnud üpris keeruline suhe. Alguses käisin mina pidudel ja suhtlesin edasi teiste meestega ja tahtsin olla vaba. See kestis meie suhte alguses nii kuu..Peale seda mõistsin et tahan koos olla just oma mehega ja pühendusin täielikult meie suhtele. Mis on algusest peale arenenud päris kiiresti. Kolisime kokku kui olime koos olnud pool aastat, peale seda rasestusin päris kiiresti ja saime lapse. Ja sealt mured alguse saidki..
Mina kskendusin see aeg meeletult lapsele ja ideaalseks naiseks olemisele(hoolitsesin kodu ja lapse eest, tegin kõik et mees minuga rahul oleks) ja üritasin meeleheitlukult tagasi saada oma raseduseelset välimust. Kuid siis selgus tõsiasi et minu mehel oli armuke. Nende suhe oli minu teada saamiseni kestnud juba üle poole aasta. Kui kaugele see neil arenes ma ju ei tea. Terve mu ilus roosa maailm varises kokku. Suhe oli ju minu jaoks olnud korras ja ideaalne. Väikseid tobedaid nääklemini oli ikka aga ei midagi hullu. Mees tõi vabanduseks vähese tähelepanu..Mis oli minu jaoks loll vabandus. Sest rohkem tähelepanu enam pakkuda ma ei suudaks. Igatahes andestasin..Või vähemalt üritan seda siiani teha ja me jäime kokku. Ja nii aasta peale seda abiellusime. Kõik tundus nagu enam vähem. Nüüd olen aga uuesti värskelt emaks saanud. Minu raseduse alguses(nii neljanda kuu ajal) sain teada et mu mehel on jälle keegi tekkinud. Viga pidi olema väidetavalt jälle minus. Üritasin siis hoolimata tugevast toksikoosist oma mehele veel rohkem meele järgi olla. Kõik tundus täiesti korras olevat. Ja siis kui olin kaheksandat kuud rase selgus et tal jälle uus. Rääkisin sel korral siis ka kolmanda osapoolega. Olin meeletult endast väljas ja tahtsin lihtsalt teada mis sunnib kedagi meie vahele tulema. Selgus et too naine ei teadnud minu rasedusest mitte midagi ja minu abikaasa oli talle väitnud et ei tunne minu vastu juba 5 aastat mitte midagi. Et elame vaid lapse pärast koos. Mu maailm hävis jälle täielikult. Abikaasa istus lihtsalt kõrval ja vaatas kuidas ma ennast näala jälle magama nutsin. Ta küll vabandas meeletult ja rääkis et oli loll ja tegi vea kuid miski murdus minus lõplikult. Me jäime ikka veel kokku. Lihtsalt ei kujutanud sel hetkel ette et viimaseid kuid raseana jään täiesti üksi. Peale seda asjad rahunesid ja kõik tunus jälle korras olevat. Ka siis kui laps sündis oli esimesed kaks nädalat elu vägagi ilus. Arvasin et tegin õigesti ja et meie suhe paraneb. Nüüd on aga sünnitusest kuus nädalat möödas ja ma ei tea enam mis toimub. Ma tunnen oma abikaasa vastu meeletut viha. Ma ei kannata enam tema lähedust ja mõtlen pidevalt lahku minekust. Probleem on ka selles et mõlemad naised kellega ta mind raseduse ajal pettis töötavad temaga igapäevaselt koos. Ja see tekitab minust tohutuid kahtlusi. Ja teeb lausa endalegi haiglaselt armukadedaks. Ja tunnen kuidas ma ei tule sellega enam kuidagi toime. Kuidas ma saaks olla kindle et ta on nendega suhted lõpetanud? Mida ma peaks arvama sellest väitest, et ta ei ole minu vastu juba viis aastat mitte midagi tundnud?( abikaasa ajas selle jutu küll tagasi ja väidab et see naine valetas). Kuidas ma peaks edasi käituma või teda enam üldse usaldama? Sest lisaks sellele et ta on mind aastate jooksul petnud ja vahele jäänud on ka pievalt välja tulnud selliseid tühiseid ja väikseid valesid. Lisaks sellele ei tunne minu abikaasa minu vastu ka erilist huvi. Ja sea juba aastaid. Voodielu on meil täpselt selline et pean teda konkreetselt mitu õhtut paluma et ta minuga magaks. Ja see on alandav. Ikka väga alandav..Ja ega siis pole motet nii kuu jooksul mitte midagi enamat loota. Samamoodi ei pane ta tähele seda kui ostan uusi riideid või lõikan pool oma juustest maha. Ta ei ütle mulle kunagi et näen hea välja või oskan miagi hästi. See kõik on aga minu jaoks nii meeletult masendav ja tunnen isegi tema kõrval olles meeletut üksindus tunnet. Ma ei ütle et mul on halb mees. Sest need korrad kui mul on teda tõeliselt vaja on ta mulle toeks(kellegi surm või haigus, sünnitus). Ja ma tõesti hoolin temast ikka väga ja ei tahaks kuidagi ilma temata elada. Veel raskem oleks selgitada oma seitsmeaastasele, et issi kolib mujale. Mu laps on väga issist sõltuv. Kuigi ka see on viimasel ajal tõsiseks probleemiks sest abikaasa karjub asjata koguaeg lapse peale.
Ma ei ütle et olen ise ideaalne. Aastad sellist kurbust ja üksindust taludes on muutnud min kohutavalt. Olin enne alati rõõmsameelne ja naeratav enesekindel naine kuid nüüd.. Muretsen pidevalt et kohe kohe selgub jälle et mu mees petab mind, enesekindlusest ei ole enam mitte midagi alles, võin üksi istudes niisama lihtsalt nutma hakata kui tervele meie suhtele mõtlen. Ja kõik see muudab mind närviliseks. Olen üritanud abikaasaga rääkida et meie tülid ja probleemid tuleb ära lahendada sest muidu edasi ei saa. Ta ei ole nous aga neid asju arutama ja kui ka on hakkab mind kõiges süüdistama. Ja siis tavaliselt lõppeb asi suure tüliga ja ta läheb magama. Hommikul teeb jälle nägu nagu mitte midagi ei oleks olnud ja et kõik on korras. Minul aga kõik tema öseldud sõnad kripeldava sees.
Mu kiri tuli nüüd küll meeletult pikka aga ma tõesti ei oska enam midagi teha. Tunnen ennast meeletult üksi ja abituna. Ma ei taha oma abikaasast ilma jääda ja igatsen meeletult seda meest kes ta kunagi oli. Kas keegi oskab öelda või nõu anda kuidas nüüd edasi peaks toimima?
Teie kirjast kumab suurt kurbustunnet ning segadust, mida oma elu ja paarisuhtega edasi teha. Ühelt poolt nimetate, et tunnete oma mehe vastu suurt viha ning soovite temast lahutada, - teisalt tunnistate, et ei soovi abikaasast ilma jääda- igatsedes meest, milline ta oli suhte alguses (kui ma teist õigesti aru sain).
Teie abielu ei ole teile pakkunud kindlus- ega turvatunnet, kuna mees on teid korduvalt aastate jooksul petnud. Siiani olete talle andestanud - põhjendades seda hirmuga (rasedana, lastega) üksi jääda. Probleemide ilmnedes tunnete end süüdi, ja annate endast üha enam- ajate end mehe jaoks vormi, hoolitsete meeleheitlikult kodu eest, püüate olla ideaalne naine ja perenaine. See ei ole andnud tulemust - mees ei tunne teie vastu seksuaalset külgetõmmet ning ei märka teid kui naist. Teie enesekindlus on olematu ning tunnete häirivalt armukadedust - kuna te ei ole kindel oma mehe osas, et sama asi ei kordu uuesti (ja uuest), nagu kahjuks juba väljakujunenud käitumise/petmiste muster kinnitab.
Paarisuhete uuringutest on selgunud, selleks, et usaldus partnerisse ja suhte jätkumise võimalikkusesse taastuks - on vaja aega ja teatud tingimuste/eelduste täitmist. Eelkõige vaadake endasse ja otsustage, kas olete valmis mehele andestama.
Andestamine tähendab, et olete valmis loobuma tagasitegemisest ja nö "võla sissenõudmisest" ja sellele viitamisest erinevate olukordades. Andestamine ei tähenda, et olete teema unustanud või et teie lein (tegu on leinaprotsessiga) on lõppenud; et juhtunul ei oleks teile ega suhtele tagajärgi, et oleksite leppinud abikaasaga ja usaldus taastunud (koheselt).
Usaldada saab aja jooksul käitumise põhiselt: usaldada ei saa enne kui- haigettegija on võtnud vastutuse oma käitumise eest (vabandanud ja mõistnud tagajärgi), muutnud oma käitumist ja on oma muudetud käitumist piisava aja jooksul suutnud jätkata.
Andestamine on protsess ja võtab aega- eriti petmise teema puhul. Liiga kiiresti andestamisel võivad olla kahjulikud tagajärjed- seega andke partnerile teada, et tegelete talle andeks andmisega. Esmalt vältige kibestumist (mõelge, mis on teie suhtes head ja miks väärib suhe uut võimalust); teiseks võtke aega kurvastamiseks/leinamiseks; kolmandaks liikuge samm-sammult edasi (pole midagi valet selles, et aegajalt tuleb petmine taas meelde ja selle teemaks võtate- te partner peab sellega arvestama).
Kõik tunded, mida te täna tunnete, on normaalsed ja loomulikud antud situatsioonis ning sellega toimetuleku protsessi ei pea te läbi tegema üksi - julgustaksin teid koheselt pöörduma konsultatsioonile psühholoogi poole individuaalteraapiaks. Vajate praegusel ajahetkel kindlasti tuge ja mõistmist- kuna teie partner seda ei paku ja hetkel ei ole ta ka valmis pereteraapiaks, alustage iseenda aitamisest. Tasuta abi võimalus Tallinna Kriisiabikeskuses: http://www.eluliin.ee/index.php/perenoustamine; Tallinna Raseduskriisikeskuses: www. raseduskriis.ee . Kui olete enda tunnetes, vajadustes ja soovides selgema pildi saanud, saate kaasate ka partneri ning töö võiks jätkuda vajadusel paari -või pereteraapia vormis. Infot saate : www. pereterapeudid.ee, www. sinamina.ee .
Septembris on Harjumaal algamas mitu paarisuhtekoolitust väikelastega peredele, vaadake:http://prep.ee/kalender/.
Eelmisel korral tänu siinsele vastusele suutsin päris mitu asja selgeks mõelda ja meie suhe hakkas vaikselt isegi abikaasaga uuesti paranema.
Aga siis nagu ikka selgus kurb tõsiasi, et minu abikaas ei ole tegelikult oma töökaaslasega ikkagi oma suhet lõpetanud. Kuna abikaasa töögraafik muutus äkitselt siis jäi ta ühel hommikul hoopis koju kui pidi tööle minema. Kuna mina olin laste pärst see hommik juba ärkvel siis olin esimene kes abikaasa helisava telefonini jõudis. Helistaja number oli mulle juba tuttav. Vastasin siis ise. Ja nii tuligi välja jälle see mida olin terve aja kahtlustanud. Nüüd oli nende suhe aga muutunud juba tõsisemaks ja tugevamaks. Antud naine saatis mulle ka nende omavahelise kirjavahetuse kust siis sain otsest kinnitust selle kohta mida minu väidetavalt armastav abikaasa minust räägib. Kuidas vannub teisele naisele armastust ja lubab mind ja lapsi maha jätta. Sest meil väidetavalt polegi nagu erilist suhet.
See kõik tegi nii haiget.Asjad liikusid ju paremuse suunas. Mees leidis perele jälle rohkem aega, oli kodus hooliv ja armastav ja meil polnud ka mingeid tülisid enam. Aga ikka käitus ta nii ja läks mind petma. Ja samal ajal tegi kodus mulle selgeks et mina kujutan endale ette ja olen asjata armukade.
Kui eelnevatel kordadel olen saanud haiget ja siis oleme ära leppinud siis seekord on minu tunded ka endale üllatavalt hoopis teised. Ma ei taha teda enam siia. Ma ei tunne teda vaadates enam midagi. Isegi viha mitte. Tunnen et mind on täielikult reedetud. Et kõik see ilus mis meie vahel oli jälle oli justkui mäng ja teesklus. Olen korduvalt palunud tal ära minna. Seekord lasin ka asjad pakkida ja ära minna kuid õhtul peale tööd tuli ta luba küsimata tagasi. Ja hoolimata sellest et räägin korduvalt et ma ei suuda teda enam armastada ja temaga koos olla ei taha tema lahti lasta ega lähe minema. Tema tahab ikka edasi koos olla ja on väidetavalt kõigega nous. Ja nüüd on minu mõistus otsas. Saan ise ka aru et ma ei armasta teda enam. Olen seda talle ka öelnud. Et lihtsalt ei suuda armastada. Aga see ei häiri teda. Vägisi välja visata ma teda ei suuda. Ta on siiski mu laste isa ja tean et minna ei ole tal ka nagu kuhugi.
Rääkisin muidu ka selle teise naisega. Tema teda nüüd ka äkki enam ei taha. Kulsin üldse selle naise kohta tuttavatelt selliseid jutte et ega ta väga "korralik" naisterahvas just ei ole. Pidigi endale selliseid suhteid looma.
Nüüd aga ei oska enam mitte midagi peale hakata. Ma ei tunne et seekord enam andestada suudaks. Ja ei usu et endiseid tundeid taastada suudan.
Tänu kõigele sellele olen väga rahutu. Ma ei saa öösiti magada. Ärkan lihtsalt tihti üles ja siis enam magama ei jää. Vahest nutan siis tuned kuni uuesti magama jään. See kõik on aga väikeste laste kõrvalt ja ka muidu väga kurnav.
Kuidas minna edasi?
Vahepeal on möödunud kaks kuud ja olukord kodus on teinud mitu pööret. Algselt tundusid asjad isegi paremini minevat, saite ise asju enda jaoks selgemaks ning suhe abikaasaga paranes, nagu kogu kodune õhkkond.
Kahjuks ilmnes, et teie mees käitub ja elab endiselt talle omase mustri järgi- omades nii naist kui armukest (lubades mõlemile seda, mida need vajasid/soovisid kuulda ja kogeda, et suhe jätkuks) ning kõik see aeg on teile valetanud.
Tundub, et see oli teie jaoks viimaseks piisaks karikas ning nüüdseks olete valmis suhet mehega lõpetama. Teadke, et te ei pea laskma end naisena ära kasutada, pakkudes jätkuvalt mugavat kodu ja teenindust- saamata vastu elementaarset austust, ausust, rääkimata armastusest.
Kooselu vaid laste pärast ei ole tänapäeval enam aktuaalne, lapsed ei pea elama neid kahjustavas pingelises ja vaenulikus keskkonnas. Kindlasti on võimalik leida viise, kuidas ka kodust lahkuma pidav vanem leiab võimaluse olla edasi lapsevanem oma kahele lapsele.
Siin on koht, kus teil tuleb olla selge oma soovides, kavatsustes ja nõudmistes.
Nagu eelmiseski vastuskirjas, soovitan teil oma vaimse tervise huvides (rahutus, nutusus, unetus) ja toe saamise ning oma edasiste plaanide selgendamise eesmärgil pöörduda konsultatsioonile psühholoogi poole või individuaalteraapiasse.
Edasised sammud sõltuvad teist - kui siiski tahate anda veel ühe võimaluse iseendale ja mehele oma kooselu päästmiseks, saate seda teha paari- või pereteraapias. Kui olete aga otsustanud suhte lõpetamise kasuks, konsulteerige omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga, kuidas toimida edasi lastele parimal moel suhte lõpetamise ajal.
