Mees jättis mind kolm kuud tagasi maha, enne mida oli paar kuud keerulist aega, kus rääkis, et ei armasta mind enam ja ei näe, et meie suhet saab päästa. Armastab teist naist ja kellega ta ka suhtleb. Seletab ka, et kuna naine abielus, siis neil seksisuhet pole ja ta praegu üldse sellises faasis, kus ta kellegiga midagi sellist ei tahaks (mina kahtlen selles). No minuga seksiks küll meeleldi.
Mees on seega minuga suhtest loobunud, tõrjuv, salatsev, kuid püüab ikka laste nimel suhelda nüüd üha enam ka normaalsemalt.
Oleme pea paarkümmend aastat abielus olnud ja meil on lapsed, kelle emotsionaalse poolega olen ma kenasti hakkama saanud. Enne mehe lahkumist oli kodus pingelisem õhkkond ja lapsed pisut tagaplaanil, kuid nüüd ongi suurimaks probleemiks, et peale isaga kohtumist (nii meid külastades või isal külas käies) pissib laps unes alla ja on üldse virilam ning kurjem. Tegelikult on isa suhtlemises väga rahulik ja tore, kuigi ta on kuidagi rabeda käitumisega ja pole just nagu lapse jaoks kohal. Aga vast ka see olukord laabub.
Aga mulle teeb muret just minu aktsepteerimine, et mees lahkus suhtest ja ees ootab reaalne lahutusprotsess. Ma saan aru, et lahkuminek on raske protsess ja paratamatus, kuid ma ei suuda aktsepteerida, et laste isa oma käitumisega ei tõsta esikohale lapsi, sest oma lahkumise järgselt keskendub ta vaid oma tegemistele ja oma laiale sõpruskonnale, kuid ise ta väidab, et lapsed on tema elus kõige olulisemad. Ta veedab lastega mõnikord küll aega koos ja toetab materiaalselt, kuid kuidagi laste emotsionaalne toetus ja igapäevane kasvatus ning asjade korraldus on tema põgenemise tõttu praktiliselt null ja minu õlul. Miks tema sellele keskenduda ei soovi? Ma ei saa teda sundida ju, sest see peaks ju loomulik soov olema.
Veider on ka see, et ega meie abielu polnud sugugi kehv ja naeru ning armastust on palju olnud, kuid tõesti oli ka probleeme. Nüüd ei saa mina aga aru, kuidas siis ikkagi abielust loobutakse ja ta ei näe mingitki võimalust, et me saaks kuidagi jätkata, nt kasvõi nõustaja juures proovida. Muidugi olen ma realist ja saan aru, et mees ei taha minuga suhet ja mida ma siis halan ja ma ei taha haiget saada, kuid kuidas siis ikkagi aktsepteerida lahkuminekut? Tema valikud kahjustavad lapsi, ka teda ennast (ta on seda tunnistanud) ning mind. Ma ei mõista lihtsalt, kuidas perele kriips peale tõmmatakse. Ta loobus minu näol heast naisest (ta on rääkinud korduvalt, et ma olen väga tore, intelligentne, ilus ja seks on meil alati suurepärane olnud), võimalusest lastega perena elada ja ka meie ilusast kodust? Nendele küsimustele ma kahjuks temalt vastust ei saa. Vaid seda, et ega temalgi kerge pole.
Kuidas siis ikkagi lahti lasta usust abielusse ja sellesse, et see on väärtus, mida elatud ühiste aastate, laste ja enda õnne nimel peaks taas proovima?
Lõppenud on pikk kooselu ning olete segaduses, solvunud ja ei suuda leppida tekkinud olukorraga. Ootamatult olete fakti ees, et tulemas on lahutus ja toimuv elumuutus on suur ning see mõjutab kõiki teie pere liikmeid.
Te ei mõista ning ei aktsepteeri, kuidas saab mees kui isa loobuda võimalusest elada koos oma lastega. Isegi, kui see tema oma sõnul on raske ja tema valik kahjustab teda ennast...
Sellegi poolest ei tohiks lahutus kujuneda karistuseks partnerile tema teo (teie ja laste hülgamine) eest. Laste huvides on vajalik arendada endas valmisolekut teha endise partneriga koostööd laste kasvatamisel. Koostöö laabumise eelduseks on oma raskete tunnetega toimetulek, mida kindlasti soodustab lähedaste inimeste toetuse ja eriti professionaalse abi kasutamine individuaalteraapias/nõustamises.
Kuna toimetulek/kohanemine lahutusega on pikk protsess - tegu on kaotusega (kriis), mis toob kaasa leina ja sellega kaasnevad erinevad reaktsioonid ja etapid (eitamine, reaktsioonide faas-tunded vallanduvad, tingimine-püüd teha tehingut, depressioon, toimunuga leppimine/aktsepteerimine) ei pea te üksi sellega hakkama saama. Koostöös neutraalse spetsialistiga saate tegeleda oma tunnetega, lõppenud suhte läbitöötamisega ja tuleviku planeerimisega. Abi saab psühholoogidelt ja pereterapeutidelt, vaadake: www. pereteraapia.ee , www.lahutus.ee
On hästi oluline, et teie kui ema ei oleks lahutuse perioodil pikalt masenduses - lastel on raske, kui nende ema on koguaeg kurb (ja nutab).
Lastele tuleks rääkida, et vanemad lähevad lahku ning veenda neid selles, et nemad ei ole süüdi vanemate-vahelistes lahkhelides ning lahutuses. Ükskõik kumb vanem lahutuse korral lahkub perekonnast, kogevad lapsed märgatavat distressi, mis väljendub suurenenud tähelepanunõudmises, ärevuses, hirmus saada hüljatud. Teie laps reageeris näiteks öise allapisimisega. Kui lapse (laste) stressireaktsioonid on ilmsed, tuleks abiks ka nende psühholoogiline nõustamine.
Sõltumata sellest, kuivõrd üks või teine laps oma muresid või hirme seoses vanemate lahutusega väljendab, peaksid täiskasvanud olema nende suhtes väga tähelepanelikud ja toetavad. Lapsed püüavad säilitada armastavat suhet mõlema vanemaga ja vajavad mõlemat vanemat. Laste psüühilise tasakaalu huvides peaks igal juhul vältima teise vanema halvustamist või mistahes muul viisil lapse kaasatõmbamist abikaasade omavahelisse konflikti.
Mõned raamatud, millistest võiks teile kasu olla: Philip Stahl "Lastekasvatus pärast lahutust." Väike Vanker, 2009.
Bruce Fisher, Robert Albert "Kui suhe lõpeb. Kuidas lahutusest toibuda." Tänapäev, 2010.
Kokkuvõtteks - kaotusega leppimisele aitavad kaasa isiksuslik küpsus, paindlikkus ja suutlikkus asju ja olukordi ümber hinnata. Psühholoogiline abi võib toetada ning soodustada nii teie kui laste emotsionaalse tasakaalu taastumist ning aidata ära hoida laste võimalikke hilisemaid psüühikahäireid ja toimetulekuraskusi suhetes.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
